Otsi

Hans Soll ja tema landitöökoda kohvris

Autor: Margo Pajuste
Landivalmistamine on Hans Solli jaoks midagi palju enamat kui lihtsalt pensionilisa või hobi, millega veeta aega, kui parajasti kalale ei saa. „Ma saan sellest peaaegu sama suure kaifi kätte kui kalapüügist,“ kinnitab härra Soll. „Iga voobleri teen ma algusest lõpuni ühe korraga valmis – nii on nauding oma kätetööst suurem.“

Hans Soll on juba pea 40 aastat ise lante valmistanud. Ilmselt on ta ka ainus Eesti landimeister, kellel oma landile patent võetud – 1989. aastal muudetava raskuskeskmega vooblerile. Peamiselt just selle ja oma madalalt jooksva, puust nn „punniga“ on ta ka tuntust kogunud. Kuid mitte ainult – Solli valmistatud lantide spekter on lai, ulatudes väikestest forellivoobleritest kuni plekklantideni välja. „Mis aga näppu sattus, kõik pidin tingimata järele tegema,“ ütleb Soll.

Füüsikaga vooblerite kallale
Pärnus, Mai tänava tüüpilises kortermajas võtab meid vastu 1930. aastal sündinud energiline vanahärra, kes meie tuleku auks koguni lipsu on ette sidunud. Härra jutust, olekust ja silmavaatestki on tunda vanakooli džentelmeni – pole ka ime, sest Hans Soll on pensionil füüsikaõpetaja. Nii on ka tema ajakirjanduses ilmunud kirjutised voobleritest, nende mängust ja tööpõhimõttest illustreeritud tavainimesele tõsist süvenemist nõudvate valemite ja diagrammidega. Need võtavad arvesse nii landi kaalu, üleslükkejõudu, tamiili pinget kui ka vee hüdrodünaamilist takistusjõudu. Üks, mis kindel – nii põhjalikult kui Soll tunneb Eestis vooblerite mängu teoreetilist külge vaevalt keegi veel. Niisiis tundub loogiline, et just Soll võttis 1980. aastate lõpul patendi muudetava raskuskeskmega voobleritele. Oma põhimõttelt on selline lähenemine revolutsiooniline – mujalt maailmast pole Solli sõnul midagi sellist kuulda ega näha olnud.
Muudetava raskuskeskmega landi sees veekindlas kambris on väike tinast raskus. Viimase asukohta saab kruvi keerates horisontaalsuunas liigutada. Nii muutub voobleri püstivus vees, ta on kas rohkem või vähem kreenis. Muutub ka voobleri võnkumise amplituud – ühes suunas liputab ta saba rohkem kui teises. On ju teada tõde, et röövkalale meeldib ebakorrapärane landi liikumine enam kui tavaline mäng. Eks sellepärast ju kalamehed ka tavaliste voobleritega püügil teevad pause, kiirendavad-aeglustavad kerimist, twitchivad jne.
Muudetava raskuskeskmega landi tootmine kestis kaks aastat, kuid veel praegugi on Sollil nii palju toorikuid järel, et ta paneb tänapäevani tasapisi lante kokku, värvib neid käsitsi ja varustab rõngaste-konksudega. Ent suurema osa ajast voolib ta ikkagi puust lante, oma armsaid „punne“, nagu ta neid nimetab.

Kõige alguses oli „punn“
Hans Sollil seisab toas kenasti seina ääres üksteise otsa tõstetuna 4-5 kohvrit. Neist paar tükki teeb ta jutu jätkuks lahti ja toob peotäie „punne“ lauale. Selgub, et kogu tema landitööstus mahubki ära nendesse kohvritesse.
„Ma olen nelikümmend aastat lante teinud,“ ütleb Soll. „Ka plekklante ja pöörlevaidki, aga jäänud olen ikkagi vooblerite juurde. Ja see „punn“ on minu lemmiklant.“
„Punnil“ on ka ajalooline tagapõhi – järgmisel aastal saab see 100 aastat vanaks. Selle eeskuju on USA päritolu Oreno lant, millele anti 1915. aastal Ameerikas patent. Eks sellelaadseid lante ole teisedki hiljem tootnud. Soll teab, et ka Eestis, Nõmmel valmistas neid õndsal vabariigi ajal insener Bernsteini landitööstus. Tema Oreno-laadne voobler oli tehtud plekist ja kahest poolest kokku tinutatud. Solli „punn“ on Oreno moodi, kuid mitte täpselt, üht-teist on siin ikka muudetud ja täiustatud. Patendiseaduse rikkumise osas pretensioone tekkida ei tohiks.
Oma esimesed „punnid“ valmistas Soll 1970ndate algul ning tänase ajani on neil kalameeste seas väga hea renomee. Nad tulevad üsna pinna lähedalt, vastavalt kerimiskiirusele ca 20–40 cm sügavuselt. See teeb neist tugevad konkurendid Stormi SubWartile ja teistele madala vee „tegijatele“. Toimub ju päris suur osa havipüügist Eestis nimelt madalas, nii rannikumeres kui ka näiteks Ermistu ja Tõhela tüüpi tugevalt rohtu täis järvedes.

Mida näeb, seda järele teeb
Aga juba enne oma „punni“ ja tegelikult ka selle tegemisega paralleelselt on Hans Soll kopeerinud enda lõbuks kõikvõimalikke lante, mis iganes kätte juhtunud. Vene ajal puhtpraktilisel põhjusel – polnud ju korralikke väljamaa lante saada ning kui tahtsid ise ka „murdjaid“ landikarpi, siis tuli neid ise valmistada.
Soll on enda tarbeks järgi teinud kõiki kuulsaid lante, Abu (“Hi-Lo oli neist kõige kuulsam, aga mina tegin teda väikse nüansiga ja sain mängu veel paremaks“), Rapala, Shakespeare, D.A.M.-i, Aangelfischeri, Balzeri ja kelle iganes lante veel. Tänagi hakkab tema laual silma veel värvimata, kangesti Tail Danceri ja Bomberi sarnaseid mudeleid. See viimane näitas ennast möödunud aastal Pärnu lahe kohapüügil heast küljest ning kui sul käed õigest kohast välja kasvavad, siis miks mitte. Kokku teeb Soll praegu 15–20 erinevat mudelit lante. Mitte korraga muidugi, aga need on perioodiliselt töös.
Pärnus asuva Rapala tehasega on Sollil muide head suhted. Tema sõnul oli arutusel koguni võimalus, et soomlased hakkavad samuti tema muudetava raskuskeskmega vooblerit tootma. Viimaks otsustas Rapala siiski, et nende prioriteedid on teised.
Ent asi pole üldse mitte terves talupojamõistuses, mis kokkuhoiu eesmärgil paneb pensionäri lante järele tegema, nagu arvata võiks. Soll tunnistab, et ta naudib lantide tegemist peaaegu sama palju kui kalapüüki. „Umbes 2/3 sellest kaifist, mis muidu tuleb kalal, saan ma lanti voolides kätte,“ muheleb ta. Välja arvatud värvimine ja konksude külgepanek, teeb ta landi tavaliselt ühekorraga valmis otsast lõpuni, sest nii on nauding oma kätetööst suurem. „Lõikan noaga tooriku puust välja, käin liivapaberiga üle ja veerand tunniga on ta sile,“ rehkendab Soll. „Augud teha, rakised näpitsatega pigistada, läheb veel üks 10 minutit. Ütleme, et pool tundi läheb landi peale – ilma värvimiseta.“
Soll värvib oma lante suvilas. Peenelt, aerograafi ja puha väljamaa värvidega. „Ameerika riistad,“ muheleb ta: „Ma võin landile sellise silma pähe joonistada, et on nagu päris.“ Vene ajal polnud nii uhkeid riistu saada, aga ka siis ei jäänud sõit seisma: näiteks värvimiseks vajaliku kompressori sai teha gaseeritud vee automaadist.

Keeleta voobler meeldib rohkem
Ehkki Soll teeb ka plastmassist keelega lante, on tema kaks kuulsamat mudelit, nii „punn“ kui ka muudetava raskuskeskmega lant ilma keeleta. Mängima paneb nad landi peegli iseloomulik, aastate jooksul hoolikalt välja töötatud kuju. „Mulle need keelega landid eriti ei meeldi, sest neid on väga lihtne mängima panna,“ tunnistab Soll. „„Punnide“ puhul taotlen seda, et ta omaks küllalt head amplituudi, aga mitte tugevat. Samaaegselt peab ta ka üles-alla sama liputama. See on kõige magusam, haug armastab seda just kõige rohkem. Ja kui lisada veel väike punane litrike või karvatuust, siis pole haugile paremat asja olemas.“
Nagu öeldud, kipub härra Soll ka nende lantide juures, mida ta nii-öelda järele teeb, midagi muutma. Enamasti keele kuju, asendit või kallet. Ikka selleks, et mäng veel parem saaks. „Panen näiteks nurgale kraad-poolteist juurde, siis proovin vannivees, kas muutus meeldivamaks või raiuvamaks,“ selgitab ta. „Kui ei meeldi, siis pööran tagasi. Üht mudelit teen kolm-neli, vahel rohkema erineva peeglinurgaga.“
Enamasti kasutab Soll lantide valmistamisel pärna, ent ka haaba, sirelit, viimasel ajal sarapuud ja isegi mändi.
Soll näitab 1970. aastast pärit mustvalget pilti, millel esimesed havid, mis püütud omavalmistatud „punnidega“ Pärnu jõelt kuulsate Tindisaarte ümbrusest. Fotol on peale tema veel Tõnu Ots, Solli kauaaegne kalastussõber, kes kahjuks põdes diabeeti ja suri varakult. „Lõpuks jäi ta pimedaks, aga ma viisin ta ikkagi Saaremaale kalale,“ meenutab Soll vaikselt. „Tema viskas välja ja keris, mina vahetasin tal lanti ja aitasin kala välja võtta. Ta oli ametilt hambaproteesitehnik ja temalt ma omandasin tegelikult peenkäsitöö oskuse. Minu füüsika-alaste teadmiste ja tema käsitöö najal „punn“ sündiski.“

*** 
 
KUIDAS "PUNN" MÄNGIMA SAADA
„Mina kerin küllalt aeglaselt, aga mitte ühtlases tempos. Vahel aeglasemalt, siis kiiremalt. Võib ka päris seisma jätta, aga ma olen märganud, et piisab sellest, kui kerida natuke aeglasemalt. Siis hakkab lant ülespoole tulema ja kala võtab reeglina just siis,“ räägib Hans Soll. „Kala reageerib erandolukorrale. Tema ümber on liikumine, erineva sagedusega võnked – huvi tekib siis, kui ta tunnetab, et üks nende võnkumiste hulgas on kuidagi eriline. Näiteks selline, mida teeb vigane kala. Laperdav, ebaühtlane liikumine on ebaloomulik ja seda olen ma landi mängu välja töötades taotlenud.“

*** 

TAPETUD VERELIBLEDEGA HAVID
Hans Soll räägib loo sellest, kuidas ta käis sõbraga vene ajal püüdmas meres, Matsalu reservaadi piiril. Saak oli ilus, suurimad havid olid 6-7-kilosed. „Hakkasime kalu puhastama ja siis vaatan, et lastevannis ulpiv verine havi ei värvi vett ära,“ meenutab ta. “Veri ei ole punane! Lasin proovid teha ja mis selgus – Kasari jõgi tõi üleväetatud põldudelt saastet sellises koguses, et kalad ei olnud enam söögikõlbulikud. Neil ei olnud enam punaseid vereliblesid. Vene ajal kasutati ju väetist kümme korda rohkem, kui norm ette nägi.“

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

 
22.10.2014
Palun oota