Otsi

Rebaseonu kilosed kollid ja nii suur haug, keda pole olemaski

Autor: Margo Pajuste
Kas teate, mis on Marek „Rebaseonu“ Rebase haugi alammõõt? Meeter. Alla selle, olgu nad siis kas või kolme-neljakilosed, on tema määratluse järgi „kilosed kollid“, kelle väljakakkumine mingit püügimõnu ei paku.

Õigluse huvides tuleb täpsustada, et Rebaseonu käib püüdmas enamasti meie põhjanaabrite juures. Ent ehkki eestlasele on jäänud mulje Soomest kui tõelisest paradiisist, kus iga loll kümnekilose havi kätte saab, ütleb Rebaseonu, et tegelikult pole see päris nii. Aga kui kogemusi on – ja Marekil neid kahtlemata jagub –, võib põhja poolt saada väga ilusaid kalu.
 
Soome sõit – ajavõit
Rebaseonu nendib, et hakkas veidi enam kui kümmekond aastat tagasi oma paadiga üle lahe käima eeskätt seetõttu, et see on tal kõige lähem koht havi püüda. Tõepoolest, tema paat seisab Lohusalu sadamas, kust näiteks Eesti haviparadiisi Saaremaale sõiduks tuleb paat esmalt välja võtta, treileri peale tõmmata, siis sõita Virtsu, sealt praamile, siis Muhusse ja siis Saares uuesti vette lasta. Kõigele sellele kulub pea pool päeva. Kui aga Lohusalust otse üle lahe Soome põrutada, on Rebasel juba poolteise tunni pärast lant vees ja jaht korralikule purikale alanud. Igal aastaajal. Erandiks muidugi aeg, kui meri jääs.
Rebaseonu ennast Soome-sõidul ilmast väga palju häirida ei lase. „Kuni 15 m/s tuulega olen ka üle sõitnud. See oli küll päris hull juba,“ ütleb ta. „Lainekurss on tähtis – kui saad piki lainet sõita nii, et tuul tuleb kergelt taha nurka, siis on mootorpaadiga küll kõige ohtlikum, aga samas mugav – saad täisgaasiga minna. Eks ta paras surfamine on. Aga lolliks ei tasu muidugi minna, ilmateatel tasub silm peal hoida.“
Teine põhjus, miks Rebane Soomes hakkas käima, on veel. „Igavaks läks, Saaremaal olid lõpuks kõik kalad juba nägupidi tuttavad,“ kurdab ta, ise muiet peites.
 
Püüdke korralikku kala!
„Eesti ja Soome merepüügil pole erilist vahet,“ ütleb Rebaseonu. „Soomes on põnevam, sest võid saada suuremaid kalu. Eestis on kala tunduvalt mugavam ja lihtsam püüda, aga seda meeter pluss kala on keerulisem kätte saada.“
Meetrise pikkuse on Rebaseonu seadnud endale nii-öelda alammõõduks, alla selle on „kilosed kollid“. „Kolmekilone kala on minu jaoks ka kilone koll, seal ei ole eriti vahet,“ ütleb Rebaseonu. „Väike on ta igal juhul. Meetrine kala on normaalses toitumuses umbes kuuekilone, selliseid on palju põnevam püüda.“ 
Tema paadil on udupeen pea 100-liitrine akvaariumilaadne mahuti kalade hoidmiseks, millel sees aeraator, filtrid, veevahetus ja muud vidinad, mis laseks tohutus koguses kala ka kõige kuumemal suvepäeval koju tuua. Ehkki kalakast saab ühe Soomes-käigu ajal vahel ka mitmekordselt täis püütud, laseb Rebane peaaegu kõik kalad elusalt vette tagasi. Reegel on, et ära võetakse kala vaid arvestusega umbes 1 kg näo peale, mida õhtul mökkis pärast väsitavat püügipäeva fileerituna ja värskelt praetuna nautida. „Kõige maitsvam haug on umbes kahekilone, “ täpsustab Rebaseonu.
Ehkki põhiline püügikala on havi, püüab Rebane ikka muid kalu ka: meriforelli, siiga, ahvenat, tuulehaugi. Kuigi kodu on tal jõeforelli elupaigana tuntud Vääna jõe kaldal, tunnistab Rebane, et jõekapüük talle eriti midagi ei paku. Kipuvad teised võrreldes päris kaladega na väiksevõitu olema. „Mehed, püüdke ikka korralikku kala, kus midagi küljes on!“ naerab ta.
 
Liiga suurt lanti pole olemas
Peagi jõuab kätte Rebaseonu lemmikaeg havipüügiks, hilissügis. „Havid on siis energilisemad ja koguvad talveks kaalu,“ ütleb Rebane. „Kevadel on kaks varianti – kui satud isaste kahekiloste kollide otsa, võid päevas 100–200 haugi käest läbi lasta, midagi meeliülendavat seal ei ole. Teine variant on kevadel marjahaug, see ei tekita ka mingit eufooriat, vaid tuleb nööri otsas paati nagu kive täis laotud sokk.“
Sügisel külmema veega püüab Rebaseonu enamasti suurte kummilantide ja jerkidega. Tema kummilandid on suuruses 15–25 cm, mida Eesti havipüüdjad eriti kasutama ei kipu – põlgavad suureks. „Lant ei ole mitte kunagi liiga suur,“ muigab selle peale Rebane ja räägib, kuidas väljamaal püütakse haugi enamasti palju suuremate lantidega kui Eestis harjutud ja kes teab, ehk ka seepärast saadakse suuremaid kalu. Vähe sellest, et suur havi on ettevaatlik, ta kaalub ka ratsionaalselt oma ressursse ja seetõttu ei pruugi üldse mõne väiksemat sorti kalakese (või landi) pärast kohalt söösta. Suurem kala (või lant) aga kaalub selle püüdmiseks tehtava jõupingutuse kuhjaga üles ja selle pärast tasub seda rünnata.
Kummilantidega püüab Rebane enamasti sügisel külma veega sügavuses 1–3 m. „Tavaline mäng – kerin kiiresti paar-kolm korda, teen pausi, lasen kukkuda ja tavaliselt pausi pealt haarab täiesti kurku,“ selgitab ta.
 
Stabiilsus on oluline
Tuult, millega püüda, Rebaseonu Soomes väga ei vaata. „Pigem tuleks vaadata, kas kala on tuule käes või tuulevarjus,“ selgitab ta. „Kuid näiteks Saaremaal on väga oluline, kustpoolt tuul puhub. Õigemini on olulisem, kust on tuul puhunud kaks eelmist päeva. Sellest sõltub, kas veetase on tõusnud, langenud või stabiilne olnud.“
„Stabiilsus on kalapüügi juures üks olulisemaid asju,“ jätkab Rebane. „Isegi juhul, kui ida-kirdetuul, mis pidavat panni pealt ka kala ära viima, on kaks-kolm nädalat järjest puhunud, ka siis hakkab kala lõpuks ikka sööma. Ega ta nälga ei sure sellepärast. Ei saa öelda, et tuule suund nii väga tähtis oleks, pigem millisel ajahetkel sa selle tuulega teatud kohta püüdma satud.“
Rebane selgitab edasi: „Vaata, kalale meeldib olla mingis oma kindlas kohas. Igal kalamehel on ka ju oma kindel nurk või sopp, kus ta käib püüdmas. Järelikult see kala on seal enamasti olemas. Sa võid ta sealt välja püüda, aga uus kala tuleb asemele, järgmine kord saad jälle rõõmsalt püüda. Küsimus on ainult selles, kas ta võtab või ei võta, kas on mõni ilmamuutus olnud või tulemas kohe. Nii et stabiilsus on üks olulisemaid märksõnu, millest juhinduda.“
Samas ta manitseb: „Aga ei maksa ka uisapäisa havile minna, et kuulsin, et sealt kohast keegi sai kala. Tasub ikka kodutöö ära teha, kaarti ja ilmateadet vaadata. Kus eile kala oli, seal seda täna ei pruugi olla, sest haug nii kiiresti oma koha peale tagasi ei jõua. Mine nädal hiljem, siis saad.“
 
Mõtle oma peaga
Rebaseonu toob näite, kuidas Soomes suure kala ülesotsimiseks tuleb tiba oma peaga ka mõelda, muidu jäädki kiloseid kolle kakkuma. „Paljud kalamehed käivad suure hurraaga Soomes pärast esimest jääminekut marjakalaga oma rekordit parandamas,“ ütleb Rebane. „Pakun, et kahel kolmandikul kordadest satutakse peale rändele, kus haug liigub alles kudeplatsi suunas. Kõigepealt ilmuvad sinna kilosed kollid. Kui kudelaht on neid juba täis, siis emased alles kulgevad ringi ja neid tuleks otsida hoopis teiste kriteeriumide järgi.“ Ja Rebane räägib, kuidas ta sel kevadel püüdis suhteliselt järsu serva peal, kus kalda äärest kukub sügavus esmalt kahe meetri peale, seda on kolme meetri jagu ja siis kukub viie peale. „Lasime triiviga üle, kõigil ilusad kalad otsas. Tagasi triivides polnud mitte ühtegi võttu! Siit järeldus – kala liikus meie eest läbi. Läksime järele ja leidsime ta uuesti üles muidugi. Siis jälle uuesti ja uuesti.“
Soomes on keerulisem haugi püüda, see võib ainult tunduda nii, et seal on tohutu kalasupp ja paradiis, viska lant sisse ja kohe tuleb, nendib Rebane. „Ega ikka ei tule küll. Haugil ei möödu ühtegi sekundit, mil tal mõni lepiskala nina eest läbi ei uju, tal pole söögi kättesaamisega mitte mingit probleemi. Sa pead välja mõtlema, kuidas ta nii kõvasti endast välja viia, et ta su landi ära võtaks.“
Seda juttu, et kudema minev haug ei söö, Rebane ei usu. „Kui teda on palju kambas koos, siis mõni hull ikka ära ampsab,“ naerab ta. „Haug on ju röövel ikkagi. Kui midagi sobivat nina eest läbi käib, ega ta ära ei ütle. On muidugi apaatseid momente, kui võidki teda landiga peibutama jääda. Kudevale haugile võid kaksiratsi selga istuda, kui tahad, ta ei liigu kuskile.“
 
Kvaliteetaeg ja parimad inimesed
Olete näinud kaubanduskeskustes lette kirjaga „Rebaseonu suitsuliha“, peal valik kõikvõimalikke isuäratavalt lõhnavaid lihatooteid? Ongi seesama Rebaseonu. „See on meil pereäri, kodune lihatoodete valmistamine,“ selgitab Rebane. „Me oleme Eestis ja tõenäoliselt ka Euroopas ainuke tunnustatud kodune lihatoodete valmistaja, kes teeb seda naturaalsel vanakooli moel.“
Enne lihaga mässamist tegeles Rebaseonu tõsisemalt mitmesuguste veeteemaliste ajaviidete pakkumisega, alates tuubi- ja lauasõitudest kuni veematkade ja kalastusretkede korraldamiseni välja. „Natuke teeme seda praegu ka,“ ütleb Rebaseonu. „On jäänud mõned kindlad firmad, kelle suvepäevadele meie kutsumine on juba traditsiooniks saanud, ja mõned kindlad inimesed, kellega Soomes kalal käia.“
„Kalastus on kvaliteetaeg ja hoolimata sellest, kas see on kuidagi tasustatud või mitte, seltskond peab hea olema,“ tõdeb Rebaseonu. „Tõrvatilk on täiesti välistatud. Käin kalal ainult inimestega, keda ma tean läbi ja lõhki, kellega ei ole mitte kunagi probleemi olnud ja ei tule ka. Ja just need, kes ei tule kala saama, vaid naudivad pigem protsessi, saavad tavaliselt kõige rohkem kala.“
Aga mis siis saab, kui töötegemine hakkab kalapüüki segama? „Siis tuleb tööd vähem teha,“ muigab Rebaseonu. „Mõni nädal on vahele jäänud, aga muidu üritan nädalas paar-kolm päeva ikka kalal olla. Väikeettevõtjal muidugi on see häda, et ise tuleb kogu aeg sebida ja kõik käed on olulised. Eks siis tuleb töö ajal rohkem vaeva näha, et vaba aega rohkem jääks.“


***


Need PÄRIS kollid, mitte kilosed
„Üks, mis mul ära läks, oli ikka eriti suur! Minu meelest nii suuri hauge pole olemaski,“ vestab Rebane üht oma lemmiklugu. „20 cm pikkune lant oli koos 30 cm trossiga tal lõugade vahel ja see kõik mahtus sinna pea sisse ära. Ja ikka ulatus ta hammastega nööri läbi lõikama. Nägin teda kaks korda, läks paadi alt läbi ja…
Ülemeetriseid ehk 6–10 kg ma ei oska kokku lugeda, neid on väga palju olnud. Üle-kümneseid ilma marjata on olnud kaks. Marjaga kümneseid ma ei loe, sest seitsmene kala kaalub kümme, kui tal mari sees on.“
 
***
 
Sügis, parim aeg
Sügisest püüki on kaks etappi: september-oktoober ja november-detsember. Rebane ütleb, et statistiliselt on seni kõige kõvem söömaaeg Soomes juba aastaid järjest oktoobri ja novembri vahetus. Seda kalade arvu mõttes: 50 kala päevas kahe-kolme peale oktoobri-novembri vahetuse paiku on tavaline kogus. Meetrist siis eriti ei saa, matka peale ehk seitse-kaheksa tuleb neid kamba peale.
  • Suuremad kalad tulevad rohkem talve poole, aga sellevõrra saab kala jälle arvuliselt vähem. Siis ta kolib madalikelt ja kivivaredelt ära, kohtadesse, kus on rohkelt lepiskala, et enne talve kulutada viimased energiavarud korraliku sööma peale. Söömine lõpeb samal momendil, kui läheb roostik jäässe.
  • Kui hommikul on roostik jääs, siis istub haug põhja maha ega taha enam süüa. Kui päeva peale jää ära sulab, siis ta sööb edasi. Siis kolib suurem haug roostiku soppidesse, aga mitte tihedasse roogu. Mida rohkem tal seal ruumi liikuda, seda parem.
  • Külma vee jaoks on enamvähem sama värvivalik nii kevadel kui sügisel, kuid mida külmemaks läheb vesi, seda lillakam-sinisem võiks lant olla. Kui päike paistab lagipähe, siis on kõige erutavam neoonkollane, pilves ilmaga punane.

***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/



.
 
31.10.2014
01.11.2014 08:52
0
1
Suured mehed - suured kalad, ega oskagi muud öelda ja ei julgekski  laugh
06.01.2015 20:22
0
0
Ma arvan,et 25cm lant on kilosele paras.Päijäsel vean 40cm lante,sellegi külge klammerduvad mingid kilosed nolgid.Suuremal kalal jääb trossijupp suust välja ikka.Eestis on vist parim viis haugi püüda vihmaussiga.
Palun oota