Otsi

Kirbutamise Eesti koolkond

Foto: Ajakiri Kalale!
Foto: Ajakiri Kalale!
09.03.2018
Järgnevalt annab võistluspüügis kõrgeid kohti saavutanud kalastussportlane Lehar Leetsaar ülevaate oma nägemusest talvisest kirptirguga kalapüügist. Pole vahet, kas lähed tuttavale või tundmatule järvele, alati on võimalik seal edukalt püüda, kui olete teinud kodutööd ja lähenete veekogule süsteemselt. 

Talvised püügikalad on õngitsemisel enamasti ahven, särg ja latikas. Just nende kalade püügile järgnevas kirjatükis ka keskendun. Loodan väga, et edasistest ridadest on kasu nii algajatele kalameestele kui ka vilunud talikalastajatel.

Õngedest 

Õngeritv peab olema vastupidav (sh kannatama jääle viskamist), kerima jõhvi hästi ning ka mugavalt kätte istuma. Eks iga kalamees leiab endale kõige käepärasema ridva katsetuste käigus ja siin väga raske ühest soovitust anda. Võistluspüüdjad püüavad väga palju balalaika tüüpi ritvadega, mis on kerged ja tundlikud. Kui jõhvirullid ei liigu sujuvalt, siis võetakse appi liivapaber. Sellist tüüpi ritvade eeliseks on veel see, et lumi ei lähe jõhvi ja pooli vahele. See võib näiteks juhtuda, kui pärast kala haakimist ridva endast eemale viskate ning jää peal on ka lumi. Hiljem on sellist ritva ka hea jõhvist enda juurde tagasi tõmmata. Selline püügitehnika võimaldab suhteliselt peenikeste jõhvidega püüda kiirelt nii, et jõhvi sassiminekuid on minimaalselt.

Püügiks seadke alati valmis erineva kirbu suuruse ja värviga ritvu. Hea, kui igat varianti on vähemalt kaks. Soojas toas diivanil õngi siduda on kordades mugavam kui järvel tuule ja külma käes ning õnged kipuvad püügi käigus ikka sassi minema. Jõhvi läbimõõt sõltub väga paljudest asjaoludest – milliselt sügavuselt püüate, kui suurt kala püüate ning kas püüate paljaste kätega või kinnastega. Kindlasti aga peab jõhv olema kvaliteetne ning ühele ridvale võiks kerida 15–25 m jõhvi....

Söötadest

Eduka kalapüügi aluseks on söötmine. Söödad jagunevad omakorda elussöötadeks, nagu kärbse- või sääsevastsed, ja nii-öelda purusöötadeks. Sööda valikul peate mõtlema sellele, millist kala soovite püüda. Ahven eelistab enamasti sääsevastseid ning puruga söödetud aukudest hoiab üldse eemale. Samas meeldivad just särjele põhja kohal hõljuvad söödaosakesed. Latikale meeldib nii puru kui ka sääsevastne, kuid tema eelistab toituda põhja pealt. Purusöötade valik on poes suur ja hinnaklass väga erinev.

Harrastuspüüdja ei pea kindlasti kõige kallimaid söötasid valima, sest kui võistlustel on oluline oma söödaga konkurent erinevate söötade virvarris üle trumbata ning tema alt kala enda alla meelitada, siis harrastuspüüdjal on kala oluliselt lihtsam mõjutada. Ka söötade värvile ei pea nii palju tähelepanu pöörama. Esmalt piisab sellest, kui valite sobiva kala püügiks sobiva sööda. Sööda üks olulisemaid omadusi lõhna kõrval on selle toimimine vees. Seda saate edukalt katsetada kodus veega täidetud purgis. Segate oma sööda õhtul valmis, teete sellest kreeka pähkli suurused kuulid ning lasete purki. Kui sööt jääb suuresti purgi põhja ega lagune, siis ei ole sellel ka head võimekust kala ülemistest veekihtidest või ümbruskonnast kohale meelitada.

„Segate oma sööda õhtul valmis, teete sellest kreeka pähkli suurused kuulid ning lasete purki.”

Püügist

Püügikohta jõudes proovige esmalt leida põhjareljeefis või taimestikus muutusi. Väiksematel järvedel proovige kindlasti kaldataimestiku piiril ja kaldarandil. Suuremates järvedes proovige leida madalikke või augukesi. Paljude järvede kohta on sügavuskaardid Internetist kättesaadavad ning need võiks ka välja printida ning järvele kaasa võtta.

„Väiksematel järvedel proovige kindlasti kaldataimestiku piiril ja kaldarandil.”

Väiksematel järvedel saate risti kaldaga puurida seeria auke. Suurematel järvedel puurige madaliku või augukesega risti ning katsuge üles leida põhjamuudatuse serv. Võite seerias puuritud auke ka erinevalt sööta. Iga augu kõrvale võite sama sööta natuke puistata, et hiljem oleks lihtsam tuvastada, millega söödetud auk tööle hakkas. Kui kala teie sööda läheduses liigub ning püüate särge või ahvenat, siis peaksid augud tööle hakkama enamasti 10–30 minutiga. Tühja auku pole mõtet nõiduda ning kui selles püügitsoonis tunniga midagi ei juhtu, liikuge uude kohta ja tehke uus seeria auke. Latikas võib söödale koguneda ka tunde hiljem ning neid auke võiks üle kontrollida päeva möödudes mitmeid kordi. Üks auguseeria võiks olla 5–10 auku. Kui mõnest august kala saate, siis võite lähiümbruses samale sügavusele sama söödaga veel mõned augud juurde teha. Aukude vahe võiks olla siiski üle 10 meetri. Vastasel juhul võite oma kalaparve lähestikku paiknevate aukude vahel hajutama hakata. Suurema kontsentratsiooniga kalaparv toitub aga aktiivsemalt.

Parim sööt kirptirgu otsas on enamasti sääsevastne. Kui püüate särge või ahvenat, siis mida passiivsem ja väiksem on püügikala, seda väiksemat sööta ta reeglina tahab.

„Parim sööt kirptirgu otsas on enamasti sääsevastne.”

Seega võiks püüki alustada 1-2 sääsevastsega teraval konksul. Pistke konks sääsevastse pea tagant läbi nii, et vastne ei jookseks mahlast tühjaks. Kui võtt on eriti halb, püüdke ühe vastsega ning pistke konks ka läbi vastse saba. Latikapüügil võite konksu otsa korraliku puntra sääsevastseid paigutada. Särjepüügil võib väga hästi toimida ka kärbsevastne. Latika- ja ahvenapüügil võite ka sõnnikuussi proovida.

Kirptirgu mängitamine on teadus omaette, kuid mõned kuldreeglid tuleks läbi proovida...

Kogu artikkel ja püügitõed on loetavad Kalale! raamatusarjas "Kirbutamine"
Palun oota