Otsi

​Keskkonnasutused: ummuksis veekogude kalade hukkumine on paratamatu

Foto: Pixabay
Foto: Pixabay
13.02.2019
Talvede üks paratamatu nähtus on veekogude ummuksisse jäämine, nendivad keskkonnaamet ja keskkonnaministeerium. Jää all olevas vees kahaneb vee-elustikule vajalik hapnik kriitilisele tasemele ja mitmed veeorganismid hukkuvad hapnikuvaeguse tõttu, enim nähtavad kannatajad on kalad.
 
„Veekogude ummuksisse jäämine ja selle tagajärjel kalade hukkumine on looduslik protsess, mis teatud veekogude puhul kordub aastast aastasse. Erinevatel kalaliikidel on erinev taluvus- ja vastupidavusvõime kesistele hapnikuoludele ning üldjuhul ei hukku suurem osa kalu.  Lohutuseks võib veel öelda, et loodus suudab end ise hämmastavalt kiiresti kokku võtta ning juba mõne aasta jooksul on kalavarud veekogus suures osas taastunud,“ selgitas Aimar Rakko, keskkonnaameti jahindus- ja vee-elustiku büroo juhataja. Viimasele aitab kaasa ka järvega ühenduses olevate veeteede avatuna hoidmine paisudest, et kalad pääseksid ühest veekogust teise liikuma.
 
Hapnik jõuab veekogudesse lahustumise teel atmosfäärist, samuti järves endas aset leidva fotosünteesi käigus. Jää tekkel ainevahetus vee- ja õhukeskkonna vahel katkeb ning kogu hapnikuga varustamine jääb fotosünteesijate kanda. Kuna sügisel veetaimed lagunevad, siis alles jäävad vetikad suudavad kasinates valgusoludes hapnikku toota selgelt vähem kui seda tarbitakse.
 
Talvist fotosünteesi pärsib ka järvejääl olev lumi. Näiteks 5 cm paksusest lumest jõuab läbi tungida vaid 20% sellele langevast valgusest. Nii ei lisandu paksema lumikatte korral hapnikku kuigi märkimisväärselt ka enam järves endas.
 
Kui hapniku lisandumine võib talvel katkeda, siis selle tarbimine mitte. Kalad on reeglina sel ajal puhkeolekus ja tarbivad muu ajaga võrreldes hapnikku kordades vähem. Seevastu on aktiivsed orgaanilisi aineid lagundavad bakterid, kes kasutavad oma elutegevuse käigus ära üsna märkimisväärse osa hapnikuvarudest. Seetõttu suureneb ummuksisse jäämise risk eelkõige madalates, kuni kahe meetri sügavustes taimestikurikastes ja rohketoitelistes järvedes. Määrav on ka veetase, sest mida vähem on järves vett, seda vähem sinna hapniku mahub ja seda kiiremini see sealt ka otsa saab.
 
Juba ummuksisse jäänud järves on inimesel keeruline midagi olulist ette võtta. Jäässe aukude raiumisel on kahjuks vaid lokaalne mõju hapniku lisandumisel, sest vee liikumatuse tõttu ei jõua hapnikurikkam vesi eemal asuvate veeorganismideni. Miinuskraadide puhul kipuvad jääaugud ruttu kinni külmuma ning nende pidev lahti hoidmine on üsna töömahukas.
 
Kunstlik õhu pumpamine jää alla sobib pigem väiksemate veekogude, näiteks kodutiikide jaoks. Suuremate veekogude puhul on õhu otsene pumpamine võrdlemisi ebaefektiivne ja üsna lokaalse mõjuga. Loomulikult võib fotosünteesi soodustamiseks iga inimene oma kodutiigil või väikesel järvel jääd lumest puhastada, aga see on üsna töömahukas, sest tulemuse saavutamiseks tuleks lumevabana hoida vähemalt pool järve jääkattest.
 
Inimene saab aga seda rasket perioodi aidata üle elada, kui väldib jääl mootor- või maastikusõidukiga sõitmist, mis tekitab liigset müra ja vibratsiooni, põhjustades omakorda stressi jää all elavale vee-elustikule, suurendades seeläbi nende hapnikuvajadust.
23.02.2019 18:48
0
1
Jälle selline poolik tõde ja kilplaste teod. Kui veekogudes oleks lohkem looduslikult puhastunud vett, ei jahtuks veekogude pinnakihid nii kiirelt nullini ja jäätumine toimuks palju madalamatel kraadidel. Paraku on paratamatu see seetõttu, et meie ametid pole siiani suutnud mõista, et kui Pihkva, Lämmi ja Peipsi (koondpindala ) 3,8 kordse suurusega kuivendussüsteemide toimealadelt juhitakse kuivendussüsteemide sademevesi jõgedesse ja järvedess, on tegu liiga suure kogusega õhusooja veega ja see otseselt muudab meie veekoude loomulikku temperatuuri. Looduslikult puhastunud vesi on maapinna lähedane põhjavesi e. allikavesi, mis omab alati ühtlasemat temperatuuri. See hoiaks ära suvised liigsoojenemised ja talvised alajahtumised. Näiteks Oostriku ei külmu ka -25 kraadi korral. Ka Loobu jõe keskjooks kuni 2013 aastani ei külmunud veel -15 kraadi juures, kuid peale maaparanduslikk uuendustöide teostamist, mille käigus renoveeriti 11 km lõigul 108 drenaaži ja puhastati kraavide suudmed, külmub jõgi ka -7 kraadi juures. Näiteid on ridamisi, kuid ma ei näe, et teadlased ja ammugi amekonnad seda näeksid. Kuna meie veekoudes on liiga tihti suurvett (näiteks kolm päeva vihma) ja pinnase uhtumine, lisaks ka valed temperatuurid ja vee koostis, on võimalik kohata meie veekogudes järjest vähem loomulikku püsitamestikku. Ja pole ka fotosüsteesi. Kui veekogu ei jäätuks nii väikeste miinustega, oleks veekogud pikemalt jäävabad. Minge vaadake talviseid jõgesid, palju te leiate praegu rohelust veekogus??? Valdavalt uhutud huumuse luited vaid. Teadlased pajatavad meil hoopis kliimasoojenemisest, suutmata kontrollida enda väidete õigsust Eestis ja viia endid reaalsusega kurssi. Meie veekogude temperatuuride kõikuvuse poolest võiks väita, et maailma kliimasoojenemise keskpunk asub Eestis, kui uskuda teadlasi... :) Viga on inimestes, mitte meie klimaa iseärasustes.
23.02.2019 19:05
0
0
Kui meie veekogudes oleks tagatud võimalikult suur loodusliku seisundi lähedane seisun ja võimalikult väike inimtegevuse mõjutuse, oleks meie veekogudes piisavalt looduslikult puhastunud vett, mis tagaks stabiilsema temperatuuri, olles esmatähtis taimestiku ja elusolendite eluoluks. See tagaks ka ummuksisse jäänud veekogule pikemaks ajaks normaalsemad elutingimused, kui tänastes Eesti veekogudes see on. 
25.02.2019 21:51
0
0
Madis -  mageda vee jäätumine toimub igal juhul alla nulli C juures(normaalrõhul ). Rolli mängib vee soolsus ja keemiline koostis, sellest muutub küll külmumise(jäätumise ) täpp. Ilmselt te vihjate vee keemilisele koostisele ja muudele teguritele.
26.02.2019 04:57
0
1
Madis kirjutab ju sellest et kui veekogudesse nii palju pinnavett ei juhitaks, langeks vee temp. veekogudes aeglasemalt alla nulli.
28.02.2019 00:19
0
0
Just nii Vertuska!  

bendi: kui looduslikult puhastunud vesi e. põhjavesi (täpsustan, maakore ülemiste kihtide põhjavesi) on tavaliselt 7 kraadi plussis ja stabiilselt . Mida suurem on põhjavee sisaldus veekogus, seda aeglasemalt see ka jahtub. Seega, tavalistel talvedel, mil suurt külma (-20 ja rohkemgi) on vaid jaanuaris ja veebruaris, siis suure põhjavee sisaldusega veekogud ei külmugi. Ehk siis veetemp. ei jahtugi kogupinnalt nullini. Selliseid järvi on ka Eestis veel. Veekogud milledel on põhjavee sisaldus väiksem, tekkib küll jää, kuid lühemaks ajaks ja jää paksus on väiksem. See, et meil viimastel aastatel, kui külma on vaid kuni -10 kraadi ja jäätumine algab juba -5 kraadise õhu korral, on ilmselge märk, et põhjavee sisaldus on minimaalne. Looduslikult puhastunud vee +7 kraadi on see, mis võimaldab vee-elukatel ja taimestikult säiltada elu ja järjepidevus ka talvel. Veekogudes, kus napib seda ja veekogu jäätub varem, tõusevad kalad jää alla, kas õhumullide järele jne., kuid jää all on ju vee temperatuur nullis või selle lähedal ja kalad surevad juba külmudes (sisuliselt). Sest tänu looduslikult puhastunud vee puudusele ja selle temperatuurile, pole ka loomulikes kogustes aastaringseid taimi ja fotosüstees on veekogus nõrk. Sealt ka hapnikupuudus.
28.02.2019 23:29
0
1
Seda ma näen jah oma puurkaevu vee nivoo järgi (madal ) ja ka veekogude eelmise aasta madala veetaseme järgi et põhjavee tagavara on vilets. Käisin eelmine aasta tihti Endlal ja panin tähele, et järve vee tase jäi tavalisest 60-70cm allapoole. Soo oli peaaegu kuiv. Ja nüüd on tulemus käes, kalad surevad.
Palun oota