Otsi

Kaks pilvist juulipäeva Koorküla Valgjärvel

Kalauurijate esimene sellesuvine (mullune - toim) ekspeditsioon toimus Valgamaale, Koorküla Valgjärvele. Olime seal viimati püüdnud kümmekond aastat tagasi ja huvitav oli nüüd näha ning teada saada, mis on siin selle ajaga muutunud kalastikus ja ka järve ümbruse osas üldisemalt, kirjutab kalateadlane Teet Krause. 
Olen märganud, et rääkides Koorküla Valgjärvest, on see paljudele kalameestele tundmatu veekogu. Tõsi, lõunaeestlastele on see piirkond tuttav, aga kaugemalt tulijad ei tea temast eriti palju. Selleks, et kohale jõuda peaks esmalt sõitma Tõrvasse: kui alustada Pärnust, siis tuleb Valga maanteel läbida 110 km. Tartust tulles ja Pikasillas üle Väike-Emajõe sõites on teekond 68 km. Viljandist on lühem maa – üle Kärstna ja Helme, vahemaa ainult 50 km. Tõrva linnas tuleb keskväljakult suunduda lõunasse Patküla ja Jeti poole ning 10 km pärast olemegi jõudnud teeviidani, mis näitab vasakule – RMK Valgjärve telkimisplatsile 2 km.

Koorkülas on üldse kokku paarkümmend järve, neist suurim on Valgjärv, aga mitte sügavaim. Mulgimaa sügavaim järv – Udsu järv – asub siinsamas kõrval, vaid 200 m kaugusel üle maantee. Selle pisikese järve pindala on ainult 6,2 ha, samas sügavust 30,2 m, mis Eesti järvede hulgas annab kolmanda koha. Tõsi, kui me seda järve 2004. aastal loodisime, oli sügavaimas paigas näit 29,2 m. Ka nii sügavas järves, kus suvel ulatus hapnik 6 m sügavuseni ja sügisel 9 m, elavad kalad. Vee ülakihtides püüdes tabasime viis liiki kalu: särge, ahvenat, haugi, kokre ja linaskit. Kui teised kalad olid väikesemõõdulised, siis haugid olid korralikud ja kaalusid üle kilogrammi. Kümme aastat tagasi oli Udsu väga hea vähijärv.

Tulles tagasi Valgjärvele, siis 1996. aastast, kui siin esimest korda püüdsime, on meelde jäänud arvukad kaldapiirkonnas sagivad roosärjed ja mõned haugid, samas aga eriti suuri kalu me ei tabanud.

AJALOOLINE ELUASE. Praegusel ajal on Koorküla Valgjärv umbjärv: kogu vesi saadakse sademetest ja mõnest põhjaallikast. Kogu järvevesi vahetub kümne aasta jooksul ja vett kogub ta hästi väikeselt valgalalt, ainult 2,5 km2. Järve omapäraks on läänekalda läheduses paiknev koht, mida tuntakse kui „Mõisa aset“. Vee all paistvad puitosad tähistavad kunagist järvele rajatud eluaset, mis arvatakse kuuluvat omaaegsele rikkale asukale. Uuringud kinnitavad, et ülikule kuulunud rajatis oli ehitatud vähemalt 1350 aastat tagasi. Uuemad proovide kontrollimised kinnitavad, et osad veealused vaiad on isegi üle 2000 aasta vanad. Kogu eelnimetatu on andnud ainest rahvajuttudele ja legendidele alates Riia mungast Siegberdist kuni Matthias Johan Eisenini. Kes aga ajaloole ja arheoloogiale nii palju pühendunud ei ole, teadku, et see piirkond on päris hea püügikoht.

Järve läbipaistvus lubab taimedel kasvada vees kuni 9 m sügavusel ja eks kaladki liigu nii sügaval. Siin on kasvamas ka kaitsealuseid taimeliike ja vetikaid. Varasemad, kirjandusest kogutud andmed kinnitavad latika, särje, haugi, linaski, ahvena, kiisa, kogre ja lutsu olemasolu järves. Mainitud on ka, et Valgjärve on asustatud koha, rääbise suurekasvulist vormi riipust ja Nõukogude perioodi lõpupoole on siia toodud ka eksootilist Leena tuura. Mõnda aega tagasi püüti koha, aga siis ta kadus. Koha edukaks püsimajäämiseks ja headeks elutingimusteks on aga Koorküla Valgjärv liiga selgeveeline, teiste eelnimetatud kalaliikide jaoks vahest liiga väike ja toitu nappiv. Samas oli ta hea vähijärv ning vahepeal vähikatku surnud asurkond on praeguseks taastunud. Mainitud on ka, et järvest on püütud kuni 3 kg raskusi ahvenaid, aga see on raskesti usutav. 1992. a asustati Valgjärve linaskit.

Kalauurijad on paaril viimasel aastakümnel Valgjärvel püüdnud neljal korral. Kui 1996. aasta septembris tabasime nakkevõrkudega 5 liiki kalu (särge, ahvenat, latikat, roosärge ja linaskit) ja lisaks kaldanoodaga püügil veel haugi, siis kolm aastat hiljem ei õnnestunud saada linaskit, küll aga saime pinnakihist mõned viidikad. Nende püükide silmapaistvamad kalad olid 736 g raskune ahven ja 671-gramminelatikas. Haugid, kellel tundus järves nappivat koelmualasid, olid saagis harvad ja nende kaal ei ületanud 700 g.

KEERUKAS PÜÜK. Kuus aastat hiljem, 2005. aastal oli meie püükides 7 liiki kalu: uue liigina tabasime kiisa ja arvatavasti asustamise tulemina oli tõusnud linaski osakaal. Järves oli kitsas taimestikuvööndis tavaline roosärg  ja haug ning avavees arvukalt särge ja ahvenat. Suvel andis parima saagi piki järve idakallast suhteliselt madalasse vette paigutatud võrguliin. Udsu kääru läänekalda läheduses paiknenud liinis olid suurimad kalad 37,2 cm pikkune ja 820 g kaaluv linask ja poolekilone latikas. Suuri ahvenaid ei püütud ja ka haugid olid tavaliselt 600–700 g rasked. Proovisime õnne ka põhjaõngedega püüdes, aga suure vaeva tasuks saime vaid peotäie särge ja väikeseid ahvenaid.

Samal aastal andis harrastuslik võrgupüük Koorküla Valgjärvel Alari Mägi kokkuvõtete alusel  aastasaagiks 108 kg kala (aasta varem oli saak 33,1 kg). Kõige rohkem, 36,4 kg püüti linaskit ja peaaegu samapalju võrdselt ka latikat ja haugi.  Linaski ja haugipüügiks oli parim kuu juuni, latikat saadi paremini septembris. Üllatavalt vähe aga püüti nakkevõrkudega ahvenat, vaid mõned kilogrammid. Ühe vaatluskorra saak võrgu kohta andis 1,43 kg kala. Nende saakide põhjal võis tõdeda, et kala tabamine Valgjärvest on küllaltki keerukas, kala puudub sügavast veest, samuti oli kaldaaladel palju vette langenud puid, kuhu nii mõnigi kord takerdusid võrgud. Võis tõdeda, et kahe püügikorra vahelisel perioodil oli kalastiku liigiline koosseis ja liikide arvukus järves jäänud vähe muutuvaks. Rõõmustav oli linaski arvukuse tõus ja kuigi latikas ei kasva siin eriti suureks, oli neid võrgus varasemast rohkem. Haugi esines, kuid püütud kalad olid väikesed.

Selle aasta juuli võttis limnolooge Koorküla Valgjärvel vastu tuulise ilmaga. Vesi oli jahe, pinnas ainult 19,2 oC, samas aga mõõtsime kaladele nii olulist ja sobivat hapnikukontsentratsiooni isegi veel 10 m sügavusel. Kümne aasta jooksul oli järve põhjakallas võsa täis kasvanud ja meie pettumuseks varasemast meelde jäänud vaadet järvele piiramas. Jahe ilm oli peletanud inimesed ujumispaigast ja lääne-edelatuul loksutas laineid üle järve meie suunas. Ainsate elusolenditena peale meie olid järve kaldal kaks noort kassi: küllap nad teadsid, mida siia ilmunud kahejalgsetelt oodata.

LANTE JA KALU. Esimesel püügipäeval püüdsime kapronvõrkudega Udsu käärus. Vanasti sai siit hästi linaskit, aga milliseks kujuneb tänane saak? Päris kalda äärest püüda ei õnnestugi, sest siin on palju vette langenud leppasid ja vees hulbib igasugust oksarisu. Järgmisel päeval võrke nõudes selgub, et üks võrguliini ots on tugevalt kinni vees turritava oksa küljes. Selle lahtiharutamine on vaevarikas ja aeganõudev, lõpuks saame minimaalsete kahjudega hakkama. Koos võrguga on siia kinni jäänud paar lanti ja meetrine vettinud köiejupp. Võrgupüügi saagiks on 307,3 g kaaluv ahven, kõik teised on hoopis väiksemad. 38 mm võrgus on korralik haug, kellel pikkust 61 cm. See on meie suurim püütud kala sellest järvest, kaaluga 1838 g. Röövlooma saagiks oli langenud 60 g särg. Samas võrgus oli ka korralik linask, kellel pikkust 41 cm ja kaalu 894 g. Järgmises  võrgus oli veidi üle kilogrammi raske haug, kelle kõrval 300 g latikas. Udsu kääru arvukaim liik on aga ikkagi roosärg, kelle keskmine kaal on 27 g ja suurim isend kaalus 137 g. Samal ööl püügil olnud viis kadiskat püüdsid mõne pisikese ahvena ja põhjaõngede konksud jäid hoopis tühjaks.

Teise püügipäeva õhtul olime järvel enne äikest, tuul oli tugev ja Läti poolt lähenes tume pilv. Loodusjõud sundisid meid püüdma idakalda piirkonnas, kus mäletamist mööda varasematel kordadel head kalasaagid olnud. Seekord püüame jõhvvõrkudega, aga enne paigutame põhjakalda roo servas vette ka viis kadiskat. Võrguliini piirkonnas on vesi kuni 6 m sügav, valdavalt aga 3–4 m. See kõik võiks ennustada head saaki. Hommikul on ilm päikesepaisteline. Jälle on kohal kassid, lisaks  on kohal allveekütt, kes sukeldub vette ja liigub piki roogu lõuna suunas. Tuul on endiselt vali, aga võrkude kättesaamisega mingit raskust pole.

ILUS AHVEN. Juba kolmas võrk annab rõõmustava signaali: selisenööri võnked märgivad, et võrgus on suurem kala! Tõesti, see on suur ahven, kelle kaalumisel selgub, et üle kilogrammi raske: täpsemalt 1052,3 g. Pikkust on sellel emaskalal veidi üle 40 cm. Samas võrgus on veel kaks haugi, mõlemad mõõdulised isendid. Isane kaalub veidi üle poole kilogrammi. Emane kala, kes enne kinni püüdmist alla neelanud särje, on kaalukausil 1034 g raske. Järgmises võrgus on 200–300-grammised linaskid, kes peale kaalumist lähevad järve tagasi, et lähiaastatel püügimõõduliseks kasvada. Kirburohust ja penikeeltest ümbritsetud alal on väikesesilmalistes võrkudes palju väikest roosärge, särge ja ahvenat, liivasel põhjal kiiska, aga ei ühtegi latikat: arvatavasti sealne ala talle ei sobi.

Kadiskade kontrollimine annab tulemuseks veidi üle kilo kaaluva haugi, kelle saakloomaks on olnud ahven. Kuigi litoraalialal on kõige arvukamalt roosärge, siis haug eelistab Koorküla Valgjärves ikkagi toituda rohkem põhjalähedastes veekihtides liikuvatest ahvenatest ja särgedest.
Esimesed tähelepanekud kinnitavad, et jaheda veega suve alguses oli haug vastupidiselt tavalisele kesksuvisele „loidusele“ aktiivne saagi püüdja ja sattus ebatavaliselt rohkearvuliselt meie püünistesse. Ka linask on talle sobivas elupaigas Valgjärve Udsu käärus arvestatav püügikala. Latika arvukus näib eelmiste püükidega võrreldes siin aga väiksem. Järves on palju lepiskalade noori vanusgruppe, samuti rohkelt ahvenat, aga suuremaid ahvenaid ikkagi üksikuid. Sügisene korduspüük annab aga täpsemaid vastuseid.

Lõpetuseks soovitan enne koju pöördumist sõita mitte sama teed tagasi, vaid mööda metsateed edasi ja proovida kalaõnne ka teest vasakule jääval Laanemetsa järvel, mille pindala 3,5 ha ja sügavust kuni 3,8 m. Järve arvukaim kalaliik on teadaolevalt koger ja ahven, aga lisaks on saadud linaskit, haugi ja roosärge.

Veidi maad edasi talude vahelt läbi sõites jõuate Järveotsa turismitallu, mis on väga mõnus puhke- ja ööbimispaik. Kiviviske kaugusel on Virtsjärv, kus kaldavööndi madalas vees liikumas lugematul hulgal kalamaime. Teaduspüüke pole me siin veel teinud, aga kirjanduses on mainitud, et sellest 9 ha suurusest ja kuni 9 m sügavusest järvest on püütud ahvenat, latikat, särge, vähem haugi ja roosärge, linaskit ja kokre.   

Artikkel on ilmunud ajakirja Kalale! septembri-oktoobrinumbris 2015. 
19.09.2016
Palun oota