Otsi

Mullutu-Suurlaht pakub erinevaid püügirõõme

Autor: Teet Krause
Mullutu-Suurlaht Saaremaal pakub kalamehele erineva keerulisusastmega püügivõimalusi. Nuriseda ei saa siin ka erinevate kalaliikide arvukuse üle. 

Kalale! eelmises numbris kirjeldatud kalarikkalt Karujärvelt suundume sedapuhku Saaremaal lõuna poole ja hoidume Kuressaare suunda. Enne Saaremaa pealinna pöörame aga Sõrve sääre viida järgi paremale ning mõne kilomeetri pärast on vasakul teelt näha osaliselt kaldapõõsastikust varjatud Linnulaht, paremal osutab teeviit aga jahiseltsi majale ning kohal me olemegi. Süvendatud kanal ja edasi avardub silme ees lai veteväli Suurlaht, madal taimestikurohke veekogu, osa kunagisest suurest merelahest, praegu aga kaksikjärve Mullutu-Suurlahe idapoolne osa.
 
Pindala on vähenemas
Endine merelaht on aastasadade jooksul palju oma pindalast kaotanud, kuid püsib ikkagi Eesti suurimate sisemaaveekogude nimestiku esimeses otsas. Veel seitsekümmend aastat tagasi oli siin kolmikjärv: kahele eelnimetatule lisas oma osa tänapäeval iseolev Vägara laht, samuti praegu väga madal veekogu. Selle suure kolmikjärve ümbermõõt küündis 42 kilomeetrini. Järve pikkuseks on märgitud 8,8 km ja laius peaaegu 6 km. Maa kerkimine vähendab aga veepeegli pindala veelgi. 1934. aastal oli Mullutu-Suurlahe pindala 1442 ha, sügavaim koht isegi 3 m. Viimased mõõtmised andsid tulemuseks 943 ha. Aastate jooksul on veteväli vähenenud umbes Vagula järve suuruses osas ja sügavamates kohtades on madalaveelistel aastatel, nagu tänavune suvi ka oli, vaid 1,5 m vett. Mullutu on EL keskkonnapoliitika vee raamdirektiivi alusel halotroofne ehk soolatoiteline järv, Suurlaht on magedaveelisem.
Ainus võimalus „lahtedel“ kala püüda on paadiga järvel liikudes. Suurlahele pääseb lihtsalt. Ainus takistus võib olla paadi liiga suur süvis – oht põhja kinni jääda, eriti kalda läheduses, on suur. Suurlahe idaosas on palju kive, mõned on veest väljas, aga teised „varitsevad“ vees. Tuleb olla ettevaatlik, et mitte oma paadimootorit lõhkuda.
Parimad ahvenapüügikohad ongi selliste suurte kivide vahel. Päikesepaistelise ilmaga on liivapõhi ja kivid hästi märgatavad, aga pilves ja tuulise ilmaga on lainetav vesi sogane ja siis tuleb sõites hoogu maha võtta.

Mullutu eripäradest
Mullutu lahele sõideti vanasti rohkem mööda Nasva jõge, mis ühendab esimest merega. Praegu kasutatakse aga rohkem võimalust sõita üle Suurlahe ja läbida kahte lahte ühendav kanal. Kuigi kanalit on süvendatud, ei pääse sealt iga alusega läbi. Ka on raske rohke kaldataimestiku vahelt leida kanali algust. Hädast aitab välja GPS või siis oludega tuttav kohalik kalamees. Kindlasti olgu paadis aerud ja lisakütus. Oleme ise seda ka kogenud, kui koduteel mootor seiskub ja edasi tuleb liikuda käterammu kasutades.
Kanal lookleb poole kilomeetri ulatuses tõelises roostikus. Pilk vette näitab, et vool on tugev: veetasemest sõltuvalt liigub vesi kord ühes, kord teises suunas. Vees liiguvad paadi liikumisest häiritud maimuparved, sügavamates kohtades vilksatavad triibulised ahvenad. Mõnes kurvis on vees ka vaiad: siin püütakse kevadel särge. Roostikus on suviti hulgaliselt parte, müra peletab haigruid lendu.
Tihnik ja kanal lõpevad järsku heleda valgusega – oleme jõudnud Mullutu lahe kirdenurka. Siin on ka selle järveosa sügavamad kohad. Ümbruses on näha püügil olevaid kalurite mõrdasid, suvel on rahulikum periood. Suurimad mõrrasaagid püütakse aga kevadel. Mõrdade vahelt edasi liikudes pöördub järv paremale põhja suunas. Taamal on veest väljas suured kivid, nende ümber luiged. Möödunud suvel aga tavalise paadiga sinna ei pääsenud: vett oli kohati põlve jagu, siis puusani. Isegi kummipaadist polnud abi.
Järvepõhi on taimestikurikas ja raskemaid mehi hästi ei kanna. Teadjamad kalamehed aga „seal tagaotsas“ just häid havisaake püüavadki. Õhtul sadamas võib oma silmaga veenduda, et viie tunniga on korralik kalamees püüdnud paarkümmend haugi ja lisaks pea samapalju „nolke“ tagasi lasknud. Seega pikk sõit kilomeetrite taha ja madalas vees kahlamine tasuvad end õhtuks ära: kurnatud ilme asendub kaldale jõudes rahulolu ja säraga silmades. Vahepealne mõttevälgatus, et olgu see viimane kord asendub juba aruteluga, kas minna jälle homme või mõni päev hiljem.
 
Linask ja haug on klassika
Kes aga tahab kala püüda lihtsamalt, võibki jääda Suurlahele. Viimaste aastate katsepüükides oleme tabanud siit erinevatel püügikordadel 9–11 kalaliiki. Klassikalisteks püügikaladeks on ikka olnud linask suvel ja haug sügisel.
Kaldaäärne roostik on haugi pärusmaa: siin on piisavalt toitu noorte kalade näol, toiduks on üllatavalt sageli ka noored samasuvised liigikaaslased. Seega haug ise reguleerib oma arvukust nooremate ärasöömise teel. Sügisel veetemperatuuri alanedes on haugi lihtsam tabada ka avaveest, kui otsida Suurlahes neid piirkondi, kus taimestikku veidi vähem, et lant neisse ei takerduks. Viimaste aastate teadlaste püütud suurim haug oli 89,7 cm pikkune ja 5560 g kaaluv isend. Nakkevõrkudesse jäävad aga tavaliselt mõned 1–1, 2-kilosed haugid.
Linask on Suurlahes natuke aeglasema kasvuga kui näiteks mandril asuva Endla järve liigikaaslased. Siin on suurimad emased linaskid kaaluga 1,5–1,6 kg. Suvisel linaskipüügil pärast keeluaja lõppu võib soojadel augustipäevadel suurlahest aga tabada mõõdulisi 800–900-grammiseid linaskeid, kes aktiivselt liiguvad. Linaskipüügi kasuks räägib ka asjaolu, et siin puudub talle tüüpiline nn mudamaitse.
Viimasel paaril aastal on märgatavalt suurenenud Suurlahe ahvenakarja arvukus. Üle poole kilogrammi raskuseid ahvenaid on saagis küll väga harva, ent täiesti tavalised on 180–250 g raskused kalad. Ahven eelistab taimestikuvaba idaosa, kus kivide vahel asuvates sügavamates lohkudes on tihtipeale igaühes 2-3 kala.
Küsimusele, miks siin suuremaid ahvenaid ei ole, annab vastuse nende magude toiduanalüüs. Enamasti toitub suurem ahven siin putukate vastsetest, ainult mõnel on toiduks väike ahven või särg. Neid nooremaid kalu lihtsalt napib selles piirkonnas, kus ahven elutseb.
Lisaks haugile, linaskile ja ahvenale on võrkudesse jäänud kiisk, koger, mudamaim, roosärg, särg ja viidikas. Erinevalt Suurlahest on Mullutus tavaline ka hõbekoger (oktoobri alguses oli suurim püütud isend 2080 g raskune). Aeg-ajalt satub merest siia ka ogalikke, kellest röövkalad ka võimalusel toituvad. Kunagine oluline püügikala – säinas –, kelle saake veel mõnikümmend aastat tagasi kaaluti tonnidega, on jäänud haruldaseks. Ka meie püükides on neid vaid üksikuid.
Aastatel 1999–2004 asustati Suurlahte kolmel korral ka eri vanuses noori angerjaid. Erilisi tulemusi see tegevus ei andnud. Meie korduvad põhjaõngepüügid ei ole angerjaid andnud. Viimati suvel tabati mõned särjed ja ahvenad. Mõlemasse lahte on asustatud ka samasuviseid hauge, viimati möödunud sajandi lõpul. Karpkala asustamine ei ole aga vististi eriti mõttekas, sest nii suureneb toidukonkurents põhjatoiduliste linaski ja kogrega. Madalaveelisemas Mullutus võimutseb niigi meile kunagi sisse toodud hõbekoger. Aastakümnetetagune idee rajada Nasva jõele tamm, muuta Mullutu kalamajandiks ning jätta Suurlaht kalasportlastele õnneks ei teostunud.
 
Püük Mullutul on keerulisem
Madalaveelist Mullutu lahte iseloomustab kutseline kalapüük, kus mõrrad püüavad sügavamates ja seega ka parimates püügikohtades. Lahe kalastik on liigirikas, kuid saagid väiksemad ja saakloomad ka pisikesemad. Linask on meie võrgupüügisaakides tavaliselt kuni kilogrammine. Suuri hauge pole katsepüügid andnud. Möödunud suve suurim saak: 55 cm pikkune ja 1225 g raskune kala. Selline kala on väike, võrreldes landiga lahe põhjaotsas madalast veest püütutega. Siit püütud 17 haugi olid 48–84 cm pikkused ja suurimad kolm kaalusid 3,4 ja 4,1 ning 4,2 kg.
Lisaks on 2008. aasta püügiprotokollis  kirjas 38,1 cm pikkune säinas, kellel kehamassi 828 g. Ka ahven ei kasva siin nii hästi kui Suurlahes. Mõni päev enne nende ridade kirjapanekut toimunud püük andis suurima ahvena kaaluks Mullutus 160 g.
Mullutu lahe püügiobjektideks on lisaks eelmainitud hõbekogrele ka tavaline koger ning muidugi roosärg, kes mõnikord on saagis olnud väga arvukas. Suurim isend kaalus 394 g. Muidu meie vetes nii tavaline särg on Mullutu-Suurlahes väikese tüsedusega ja kaalunäitajadki kesisevõitu. Suvel on veekihi ülaosas rohkesti viidikat ja mõned üksikud mudamaimud.
Kokkuvõttes võib öelda, et sellel kaksikjärvel püüdes on lihtsam kalastada Suurlahel, kus idaosas on head ahvenapüügikohad suurte kivide vahel, aga linaskipüük toimib paremini madalaveelises ja taimestikurohkes lääneosas. Haug on soojal ajal Suurlahes hästi madalas kaldataimestikurikkas vööndis ja tuleb vee jahenedes sügavamale.
Mullutu on saagikuselt vähem tähtis, nõuab rohkem järve tundmist ja on seeläbi ka suurem väljakutse püüdjale. Haugipüügiks sobivatesse kohtadesse jõudmiseks tuleb „pingutada“ ja neid kohti peab ka teadma. Lahe lõunaosas võib tabada mõnekiloseid hõbekokri, Nasva jõest siia rännanud säinaid ja kilogrammiseid haugisid. Kevadel on oluline ka särjepüük nii lahtedevahelises kanalis kui ka jõe suudmealal.
 
***

Telli ajakiri Kalale! siit:
www.kirjastus.ee/kalale/

 
12.11.2014
Palun oota