Otsi

Aapua blogi: ekstreemlutsukas

Istusin korraks ja püüdsin meenutada, et kunas ma viimati üldse lutsul käisingi? Kuna kohe ei meenunudki, siis otsisin oma tonkakoti välja. See tolmukiht ritvadel... Endalgi oli pisut häbi. Aastasse '16 enam ei kannatanud mahtuda, aga käesolevat selle eest alustasin nii meeleolukalt kui vähegi võimalik...

Ühesõnaga,  1. jaanuaril õnnestus ärgata ilma igasuguse pohmakata (kuna õhtu möödus ilma grammigi alkoholita loomulikult. Jälle, kui mitmendat aastat juba...). Loomulikult tundus eriti püha idee olevat Kasarile sõita ja mõni libedik veest välja võtta. Õnnestus lausa oma lemmikkoht saada, kedagi polnudki ees. Oki, õhtu edenedes igasuguseid kloune siia ja sinna ikka tilkus, kes lihtsalt käisid prožektoritega mööda kallast edasi-tagasi, muutes öö valgemaks kui päeva (mõtlesin kohe oma kolleegide kalakaitsjate peale, neil kah järjest uuemad ja võimsamad lambid peale tulemas , neil on tõesti valguse mõttes öö muutmine päevaks käkitegu), ja oli ka neid, kes lausa auto esituleda valgel toimetasid, tuled loomulikult jõe peale suunatud. Ma jäin suht pimedasse kohta ja tulemuseks 12 kala pluss üks ilusa kala äraminek pluss päris mitu väga ilusat võtuseeriat, mis kahjuks blangiks jäidki. Ja kalad mitte päris ööussi mõõtu, sekka ka kaks poolemeetrist ja veel paar suti lühemat.

Aga see pole tegelikult point. Lihtsalt hammas läks kole verele ja üleeile õnnestus Bobo Sander viimastest ussikarpidest lagedaks teha ja eile poolkavalusega ennast töölt varem ära nihverdada, et valges jõele jõuaks (loodan, et boss neid ridu ei loe. "Ah seda see "koolitus" tähendaski... Ja ise tegelikult teed tööluusi, jah?!?!? Mis kuradi lutsud?!?!") Tegelikult, etteruttavalt, polekski vaja olnud nii vara jõuda. Idioote on küll palju, aga selliseid puhtahulle siiski mitte niiväga ja ilmselt poleks olnud probleeme ka kell 6 või kell 7 laekumisega. Kõik püügikohad vabad, mine kuhu tahad.

Myass... Miinus teistmed (vist 12, aga jummalast pohh see täpne number), kirdetuul ja mingid 15 metra sekundis. Avatud kaldalõik. Nii et jummalast lagedal kogu tegevus. Oki, aga algusest peale siis. Riiete vahetamine oli võimalik ainult autos, töötava mootoriga. Nii kui särgi kohendamiseks välja läksin, hakkas sigakülm ja paha ja vastik. Aga kui ükskord riides olin, ei tundunudki see üritus enam absurdina. Illusioon... Olin nimelt tuulevarjulises kohas oma autoga. Vedasin oma nänni siis jõe äärde, seal sai tegelik olukord ilmaga ikka väga ruttu selgeks. Hakkasin protsessidega peale. Tegin kohe vea, et panin 2 spinnat järjest püügile. Mõlemad küll ainult 2 lipsuga, aga 4 konksu söödastada sellistes oludes oli too much... Teist tonkat sisse visates tamiili näpu all ma enam ei tundnud. Kinnaste kätte panek oli samuti ainult visuaalselt jälgitav, mõlemad käed olid absoluutselt tuimad. Kui poleks soojapatju kinnastes (ja ka kummikutes) olnud, oleksin ma ilmselt praegugi veel jõe ääres. Täiesti surnud külma kätte. Lisaks: ehkki hoidsin usse põues, sisuliselt karbi avamisega kirjutasin ma alla nende surmaotsusele läbikülmetamise teel. Sest minutiga oli terve karbi sisu kivikõva. Tra sa paned selliseid konksu otsa! (valge aeg oli, esimese ringina läksid käiku sitakad. Öökad õnneks elasid külma paremini üle. Need läksid pulgaks ca 3 minutiga. Kusjuures külmusid nii kõvaks, et ehitusega sinapeal olevad mehed oleksid osanud neid ilmselt naelte asemel kasutada). Ühesõnaga, iga operatsiooni järel, kus kindad tuli käest võtta, oli pärast pikk taastumine ja meeletu valu näppudes, kui nad jälle üles sulasid. Mõtlesin, et dai pohh, kui veel kala peaks tulema, mis siis veel? Paljaste kätega lutsu prepareerida, seda lima ja vett jne?!?!? Ja nad tulid, kus sa pääsed!... Kellukestest polnud enivei abi, vähemalt esmamulje põhjal, tuule käes vehkisid ridvad kui pöörased kogu aeg. Ent siiski, sekka käis täiesti selgelt eristatavaid tõmbeid.

Ja esimeseks kohe pimeduse saabudes duubel. Kaugeltki mitte just hiiglased, aga raskel ajal abiks seegi. Neid otsast prepareerides külmusin loomulikult uuesti ära. Siis uusi ööusse otsa pannes jälle külmumine. Kusjuures, arvestades, et öökad olid sama tekstuuriga nagu jääpurikad, mõtlesin päris siiralt neid ainsa mõeldava viisiga üles sulatada. Kuidas, fantaseerige ise. Ma selliseid roppusi ei kirjuta... Tegelt, võtte oli päris korralikult. Aga hakkas kummitama üks muu asi. Ilusad rabamised, ja siis sellised aeglased ja sügavad tõmbed. Mingil hetkel, kui see anomaalia järjest enam peale tuli, oli pilt selge. Rsk, jõgi hakkab jäätuma. Nii oligi, jäätükid ujusid ringi, paar korda tahtis ritv isegi ära ujuda. Ka hakkasid need "jäänõelad" üle vee jooksma. Nii tuligi kiirendatud korras, taaskord külmunud näppude hinnaga, asjad kokku kerida ja jeehat tõmmata. kokku siis 5 lutsu, üks põhjajäänud komplekt ja üks murdunud ridvaots. Kuna sellel oli peal nöör, mis ära külmus, mingi tüki kuhugi moodustas, ja ma seda tükki ülijõuliselt sisse kerides lihtsalt tipuosa puruks keerasin. Veel üks asi, mis erines (mälestustel baseerudes) harilikust lutsurabamisest: väga tihti olid konksud pooltühjad, uss lihtsalt pilastatud. Kas asi selles, et läbikülmunud uss on sigahabras, või see, et jää ja muu liikumine pidevalt ka tina ja lipse põhjas tiris ning võis nii mõnigi kord ka toituva kala ära ajada, päädides sööda pilastusega, huijevosnaajet. Enivei, nii suures hulgas tühje rabamisi ma ei mäleta. Reeglina luts paari ampsuga ennast otsa imeb.

Autoga üle põllu tagasi teele saamine polnudki eriti hull, aga see tagasitee selles tuisus... Kuna see pole enam kalapüügiga seonduv, siis sellest ma ei kirjuta sõnagi. PS - täna hommikul tundsin esimest korda üle pika aja jälle, et kehal on lõpuks soe hakanud. FB-s arvati, et äkki on mõistus nüüd pähe tulnud ja rohkem sellise ilmaga ei lähe. Sitta sest mõistusest, ma ütlen. Põle teist õieti olnudki. Jää segab, ja ussid otsas...

Õhtu tipphetk oli tegelikult muu. Arvestades, et näpud külmusid minutiga... Sõber Raiko aga ei suutnud vastu panna ahvatlusele võsa vahele jalutada ja number 2 sooritus ette võtta. Ma ei taha isegi teada, mis astmeni külm tema sellele vidinale liiga tegi... laugh
05.01.2017
06.01.2017 10:16
0
7
Kahjuks pean tunnistama, et härra Aapua poolt viimasena kirjeldatud intsident on ainuke tollest õhtust, millest mul ainult positiivsed mälestused on. Kaks sõna -- niisked salvrätikud ehk babywipes. Õnneks ei olnud kõht kinni ja pitstop mahtus kriitilisse ajapiirangusse. Ei taha isegi mõelda, mis kõik oleks võinud juhtuda.



Mitte nii meeldivatest mälestustest jääb mind hoopis pikaks ajaks kummitama külmunud ussitükkide tajumine küünte all. Arvan, et see jääb mu esimeseks ja viimaseks lutsupüügiks. Aga sama ütlen iga talv korra ka jääpüügi kohta.
09.01.2017 07:33
0
5
Kes ütles, et Me normaalsed inimesed oleme "kalamehed/naised" laugh

Edu igatahes ja uusi rekordeid !
09.01.2017 12:11
1
3
Mis sa siis veel teed kui väljas miinus kraade teeb?
09.01.2017 14:26
0
4
Ee... Oli ju kirjas, et -12 oli?

 
09.01.2017 21:02
0
3
Müts maha tegijate vendade ees,oma sügisepimeduses retkede kõrval tuleb ikka krdi tuttav olustik meelde
)
11.01.2017 05:23
1
2
Valus on lugeda et keegi peab kummikutes soojapatju kasutama. X turul müüdavad Poola kummikud - erinevalt traditsioonilisest kummikutes on need tehtud miskit pehmest ja obviously õhulisest materjalist. Maksavad 30 EUR kanti. -15 ja niidisokid ainult = jalgadel kuum.
11.01.2017 10:57
0
5
esox: valus või mitte, aga tegemist on "kubemekummikutega". Kes Kasarit pisut tunneb, see teab, et on kohti, kus suht stabiilselt vaja ülepõlve vette ronida. Ka see suur külm ei olnud kallast veel ära jäätanud, ja nii oli ka see kirjeldatud kord vaja päris usinasti vees solistada. Sinu poola kummikutega oleks ilmselt hapu värk olnud.
13.01.2017 17:59
0
1
Kloostris esimese õhtul näiteks olin mina üksinda. Täitsa mõnus oli.
18.01.2017 23:14
0
2
Ega jah , Ixa-l õige jutt, kalamehed pole päris normaalsed ! Aga kus on kirjas, et kõik peaksid normaalsed olema.
Palun oota