Otsi

Linnamäe elutu paisjärve asemele saagu elurikas ning kaunis lõhejõgi!

Autor: Alo Ehasoo / EKS
Kui 1920. aastatel Põhja Paberi- ja Puupapivabriku omanikud vabriku arenduseks voolu vajasid ning Tallinnast seda saada ei olnud, tekkis neil geniaalne idee. Alguse said kaks elektrijaama ja kaks paisjärve, millest üks kannab nime Linnamäe paisjärv. Sel ajal keskkonnauuringutega vaeva ei nähtud ja nii loodi tehiskeskkond, mis saab varsti 100 aastat vanaks. Sajandi jooksul on väga palju muutunud. Inimesi on rohkem, nad tarbivad rohkem, reostavad rohkem, kuid õnneks mõtlevad ka rohkem oma tegude tagajärgedele. Tants ümber Linnamäe katla on tekitanud inimestes parasjagu segadust. Leiame, et on küll korraldatud koosviibimisi huvigruppide vahel, kuid inimesi ei ole võimalikest alternatiividest informeeritud. 
Rannakalurite õigus
Paisjärve säilimist pooldavaile huvigruppidele on järv vajalik erinevatel põhjustel. Seni paistavad peamiselt välja just nende kirjutatud ja propaganda järele lõhnavad artiklid ja sõnavõtud, on kogutud allkirju ja tehtud veenmistööd. Järjepidevalt teeb suhteliselt väike järve kaitsjate seltskond avaldusi „kogukonna eest”, jättes mulje, justkui esindaksid nad kõiki Jõelähtme elanikke. Elanikel tekkis õigustatud küsimus – kelle eest räägitakse ja kust õieti algab ja kus lõpeb selle „kogukonna” piir. Neeme poolsaarel näiteks, mis on Jägala suudmele üks lähemaid kogukondasid, ei korraldanud keegi antud teemal arutelu. Nagu ka mitte kuskil mujal rannas. Kas rannakülade elanikud ei kuulu kogukonda? Nende rannakülade, kus enne 1924. aastat rippusid lõhed nagu särjed räästa all? Ja kus veel 1960. aastatel, kui pais lahti oli, sai rahvas süüa oma merest püütud kala? Sealsed inimesed elatusid rannakalandusest. Täna ei ole sellest aga praktiliselt midagi järel, Neeme vanas rannakülas käib kalal vaid käputäis mehi oma tarbeks ja saagid on kesised. Kohalik kalarestoran ostab kala pealinna turgudelt ja sadamatest. Samas teeb nalja olukord, kus PRIA toetab vanade rannakülade sadamate taastamist. Milleks ja kellele? Jõelähtme vallas nagu ka kogu Eestis elab väga palju inimesi, kes soovivad vana, loodusliku keskkonna taastamist. Lisaks ei tulene jõe hea seisundi taastamise vajadus mitte ainult inimeste soovist, vaid seda nõuavad Euroopa ühised direktiivid ja nendele toetuvad seadused. Jägala Kalateed MTÜ on enda missiooniks võtnud kohalike inimeste teavitamise, harimise ja informeerimise. Püüame lähtuda ainult faktidest ja uuringutest ning olemasolevast informatsioonist. Hirmutamise asemel püüame näidata kasu, mis paisu avamisest tuleneks. Näitena võib tuua kauni Keila-Joa jõeoru ja pargi, kus inimesed saavad aega veetmas käia.

Millised on motiivid?
Järve pooldajaid käivitavad jõud võib suures plaanis liigitada kahte gruppi: harjumused ja raha. On inimesi, kes on harjunud sealse elukeskkonnaga ega soovi muutusi. See on inimlik seisukoht ja täiesti arusaadav. Raha seisukohast on märksõnadeks peamiselt kinnisvara ja elektrienergia tootmine. Paisjärve pais on ju rahamasin, millest läbi lastud iga liiter toodab omanikele tulu. Äri on äri. Kuid millist lõivu tuleb maksta selle äri nimel? Järve kirglikele pooldajatele meeldib rääkida, et nüüd tullakse elukeskkonda rikkuma, looduslikku tasakaalu hävitama ja muinsuskaitse all olevat paisu lammutama. Piirkond olla puhkemajanduslikult väärtuslik ja seal käivat palju turiste. Rõhutatakse, kui positiivne on „roheline” energia. Ning räägitakse muudki. Kuid see kõik ei vasta tõele. Alustada tuleb sellest, et looduskeskkond rikuti juba 100 aastat tagasi elektrijaama rajamisega. Meie kohalikena teame hästi, kuidas seal „puhatakse”, kust on pärit need „turistid” ning kui „kaunis” see järveümbrus on. Eelmisel aastal koristas neli meest järve ümbert nelja tunniga u seitse tonni prügi. Domineerisid „turistide” jäetud plasttaara ja ussitopsid, aga leidus kõike muudki. Me mööname, et see järv on kena, kuid ainult eemalt vaadates. Kaldad on kinnikasvanud ning prügistatud, taimestik järves puudub, kaladel seal elupaikasid ei ole, ujuda pole võimalik. Vaade on ainus asi, mis on ilus. Kuid miks ei osata hinnata näiteks kärestikulise jõe vaadet? Mujal maailmas, näiteks Soomes ja Rootsis, on inimesed pigem õnnelikud, kui nende kodukandi paisjärved taastatakse jõena. Rootsis tegeleb grupp inimesi lausa inimeste harimisega sellel teemal. Meil kahjuks on info jagamine puudulik. Selline jõgi meeldib inimestele, sest see elab – putukad, nahkhiired, koprad jm. Vastupidiselt väidetele ei ohusta järve muutmine jõeks ühtegi liiki, sest nende toidulaud ei kao mitte kuhugi, pigem vastupidi. On väga palju liike, kes sellise jõe väga kiiresti taasasustavad. Ennekõike kalad: lõhed, silmud, meriforellid, võldased ja isegi siig. Jägala jõgi on üks väheseid Eesti jõgesid, kuhu siig kudema tuleb. Täna on need kalad kõik tammi all lõksus ja hüppavad sügisel peaga vastu betooni. Eelmisel aastal päästsime koos vabatahtlikega tammialusest basseinist 11 lõksu jäänud lõhet ning ühe erakordselt suure siia. 

Vaatame fakte
Energiajaam annab vähem elektrienergiat kui üks meretuulik. Ja selle loodusele märkimisväärset kahju tegeva jaama toodetud elektrienergia kogupanus taastuvenergiasse on naeruväärsed 0,05%. Paisjärved on oma olemuselt setteid, muda ja saastet koguvad elusolenditele elukeskkonnaks sobimatud veekogud. Linnamäe paisjärves puudub põhjataimestik ning kalade elupaigad. Järv on ujumiseks kõlbmatu, mudase põhjaga ning kinni kasvanud kallastega.

Jägala potentsiaal
Jägala jõgi on oma potentsiaalilt Eesti neljas lõhejõgi. Kui kogu see Natura 2000 võrgustikku kuuluv elupaik oleks kaladele avatud kuni Jägala joani ja kaasaarvatud Jõelähtme jõeni, võiks see 5 km pikkune jõelõik taastoota kuni 12 500 lõhemaimu aastas. Lähtuvalt sellest võiks kogu Eesti lõhekvoot tõusta kaks korda! Paisu muinsuskaitseline rajatis ja sild säiliksid. Üleliigse muda saab eemaldada. Jõeäärne ala korrastatakse. HEJ kompleksi saaks kasutada erinevatel otstarvetel, näiteks loodushariduskeskusena. Miks mitte näiteks ainulaadse kaladele ja kalandusele keskendunud loodushariduskeskusena? Kindlasti pakuks see huvi kõikidele pealinna koolidele ja lasteadadele. Tekkinud keskkonda saaks luua idüllilise puhkeala, koos matkaradadega kuni Jägala joani. Kahjuks ei ole olemas kõigile sobivaid lahendusi. Jah, me saame aru järve vahetus läheduses asuvate inimeste harjumustest ja hirmudest ning oskame neile soovitada vaid avatumat mõtlemist. Kuid kindlasti tuleb arvestada ka teiste valla inimeste huvidega ning samuti ei saa mööda suurest avalikust huvist. MTÜ Jägala Kalateed kogub alates novembrist oma mõtete toetuseks allkirju, mida saab anda kohalikes poodides ja petitsioon.ee lehel. Kogutud allkirjad anname üle Jõelähtme vallavalitsusele, näitamaks nende inimeste hulka, kes teistmoodi mõtlevad. Novembris käisid Jõelähtme lapsed koos vanematega ekskursioonil Keila jõe ääres, kus nad nägid oma silmaga jões kudevaid suuri lõhesid ning ilusat kooslust, kuhu kuuluvad Keila juga, sellele järgnev kärestikuline jõgi, mõisapark ja jõeorg koos oma kahel kaldal asuvate matkaradade ja põlispuudega. Loodame ja soovime, et tulevikus võiksid lapsed samasugustel matkadel käia meie enda vallas ning tundma õppida jões ja selle kaldal elavaid loomi, linde ja kalu. 

Toeta elukeskkonna taastamist ning anna alliri petitsioon.ee lehel: https://petitsioon.ee/jagala-jogi-lohejoeks 
07.01.2019
26.01.2019 21:09
0
6
Täna sai miinimumeesmärk täis, ehk 1000 inimest on elektrooniliselt oma seisukohta väljendanud, sellele lisaks sajad veel ka paberile allkirja andnud. Iga lisahääl tõstab kogu aktsiooni väärtust ja olulisust, mõned päevad on veel jäänud aega seisukoha väljendamiseks antud keskkonnas. Kui toetad kalateede avamist, siis palun ära jäta häält andmata.
09.02.2019 19:33
0
2
"Elutu" kõlab pisut üle võlli. Mõni kala või muu veeloom seal vast ikka on.
Palun oota