Otsi

Kalastuskeskuse talvepäevad Peipsil 31.01-01.02 2015 ‏

Autor: Ixa Nael
Möödunud nädalavahetusel toimusid meil järjekordsed firmapäevad, seekord talvepäevade nime all, ja kohaks oli valitud Peipsi järvistu .


Et tegu oli 2 päeva üritusega, siis ka ööbisime kohapeal, Aarde Villas.
Laupäeva varahommikul startisime Viljandist Are ja Pärnu poistega (Aare ja Aivar) ühise ekipaažiga Peipsi poole.


Kuna järvistul on praegu liikumispiirangud kauguse suhtes (1 km ja kuni 3 km), siis otsustasime minna Kalmakülla ja üritada kusagilt sealt peale minna (NB! Keegi meist ei olnud sealkandis enne püüdmas käinud, täitsa tume maa ). Nõks vähem kui kaks tundi autosõitu ja olime järve ääres , kus olid  juba ees ootamas suured masinate ja inimhordid. Egas midagi, asjad maha, „wecu“ ringid, mõned tobid, kiired fotoklõpsud ja jääle minek võis alata. Kuna meiega liitus ka Tallinna poe kolleeg Leho, siis võtsime viiekesi RÕÕMSALT üksteise järgi-kõrvale ja alustasime jääle pealeminekuga.
Et selles piirkonnas oli lubatud minna kaldast kuni 3 km kaugusele, siis otsustasime kusagil 1,5-2 km peal teha esimesed luurepüügid. Pärnu poistel olid ka salvestatud Peipsi sügavuskaardid, mille abil sai uuritud, kus enim sügavus muutub. Kusagil enne 2 kilti teatasid Aare ja Aivar, et võiks siit proovida, kuna kaart näitab sügavuste muutumist. Mõeldud-tehtud, Pärnu poisid keerasid mulgud sisse ja alustasid püüki. Ise liikusin veica kõrgemale nii 50 medrat. Auk puuritud, süütasin tubaka, lasin põigi põhja ja alustasin meelitamisega, kui nii võib öelda. Meelitasin üks 25-30 tõstemängu ära - ei muhhvigi... Aga ega sisetunne kohe miskit muud ei lootnudki, kui vaid seda, et saaksin oma kambast esimesena kala jääle ja olla „KÕVA MEES" ! devil Kerisin üks meetrijagu tamiili  tagasi peale (tõstsin sikuska põhjast lendu) ja sain vast vaevalt paar tõstet tehtud, kui käis ilma eelneva togimise ja hoiatammiseta korralik võtt. Haakisin... Otsas ja mitte väike, surprise vaid lausa korralik tegelane! Viskasin ridva jääle, tõusin püsti ja hakkasin dirigeerima, samas hõikasin semudele, et vist liigutuste ja tunde järgi on vast havi otsas?!


Katsusin vaikselt, tasa ja targu toimetada, et kui tahab minna, mingu, annan järgi, küll kunagi ikka väsib. Pealegi polnud mul ju havi nõelteravate hammaste vastu landi ja liini vahel kaitsetrossi. Samaaegselt kostis poiste poolt pakkumine, et kas toon kongitsa, kuid vaevu sain midagi vastata, kui mulgus paistis havi asemel kena  ahvenapätsikene, mis professionaalselt ja kerge käega sai mulgust jääle tõstetud. YESS !!!.. yes oli vist mu esimene sõna. Uskumatu, et kohe esimesest puuritud mulgust ja kärmelt olin ma "õnnistatud" kena triibulisega! Oli ikka MUL õnne puurida see auk sinna, kus ma ta tegin... Kohe olid kohal ka semud Aivar ja Leho , kes minu palvel ja ma arvan, ka nende tahtel tegid kiired jäädvustused.
Sai siis otsitud digikaal ja teostatud kaalumine, 2 x näitas numbreid 900 g ja pikkuseks mõõtsin hiljem 38,5 cm!!! Kaal teada, viskasid semud pildid feissarisse ülesse, et meie teised firma-kaastöölised saaksid aimu, millega me juba hakkama saime.
Egas midagi, kiirelt veel mõned kohustuslikud klõpsud sellest soliidsest mammist ja alustasin taas põigitamist.


Mingi aeg ära vehitud, kargas sellest mulgust veel üks 100 g triibu otsa ja sellega piirdus võtt tolles augus. Enne järgmisele kohale minekut salvestasin GPS-i ka selle punkti, nii igaks juhuks. Järgnevad mulgud olid kas tühjad või tuli mõni üksik võtma. Päeva lõppedes tulin korra veel selle 900-se GPS-i punktile, et äkki? Aga ei - VAIKUS! Ja nii lõppeski meil see päev Peipsi jääl uues kohas. Pundiga kokku saades sai ka teiste semude saake nähtud, aga miskit üllatavat kellelgi silma ei jäänud, kuni 300 g kanti jäid suuremad. Mul endal jäigi saagiks, kui mitte arvestada seda mammit , viis 100 g+ „ noapead“!

Ka järgmisel päeval peale trallitamist ja ööbimist Aarde Villas läksid kõvemad vennad taas jää peale.  Need olid meie punt ja Tallinna poe Kaarel, kes tahtis ka käe Peipsil kalaseks saada, kuna ta esimene päev puudus. Kui esimese päeva ilm oli lihtsalt tuuline, siis teisel päeval lisandusid ka vihm-jäide-lörts, ühesõnaga täismäng. Läksime enamvähem samasse rajooni ja hakkasime juba kaldast lähemalt puurima. Kahjuks miskit võtma me nüüd küll ei saanud. Mina ja Pärnu Aare mängitasime sikusid,  Viljandi Are ja Pärnu Aivar proovisid kirbutamisega õnne, mis andis neile ka mingisuguse tulemi... Mõlemil nii 20+ triibut ja paras kogus jorsse (kiisku). Kuna erilist võttu ei olnud ja kodutee oli pikemat sorti, siis otsustasime lõunast lahkuda ja sellega i-le punkti panna . Ahsoo, Aare ja mina sikumeestena pidime leppima vaid paari kuni viie triibuga.


Kokkuvõttes võisime öelda, et käidud-nähtud, miskit ka saadud, aga muidu nigel värk, kui välja arvata MINU pätsike .

NB ! Ja et see jutt nii lühike ja igav ei tuleks, palusin ma oma semudelt nendepoolset vaatevinklit selle esimese kalapäeval toimunu kohta, eriti minu kena pätsikese tabamisest.

Viljandi Kalastuskeskuse Are :

Seekord toimusid siis meie talvised kalastuspäevad Peipsi järvel ja möödunud aasta kokkuvõtete tegemine Aarde Villas Sääritsa külas. Esimesel päeval planeerisime kohe hommikul kalapüüki Peipsi järvel Mustveest põhja pool Kalmaküla alt, kuna sealt lubati jääle minna 3 km ulatuses, lõuna pool sai jääle minna vaid 1 km ulatuses. Peipsi tervitas meid tuulega, aga peale minnes oli see küljelt ja eriti ei seganud. Kuna kamraadidel olid kaasas GPS-id, sügavuskaardid peal, otsustasime minna randini, kus sügavus kukkus kiirelt kahelt poolelt nelja meetrini, ja sealt hakata kala otsima.
 
Juba esimesest sissepuuritud august saime „käed valgeks“, eriti hästi läks Igoril, kellele hakkas otsa lausa 900 gr kaaluv ahvenaisend. See jäi ka kõige suuremaks triibuliseks, kelle meie seltskond kahe päeva jooksul jää alt kätte sai. Edasi meil enam nii hästi ei vedanud, kalal oli ilmselt kehvapoolne isu. Kõndisime maha päris suure tiiru kala otsides, kui midagi otsa tuligi, siis mõni üksik ahven.
 
Õhtupoole olime oma otsingutega jälle tagasi samas piirkonnas, kus hommikul sai alustatud. Kala oli siin kergelt kopsakam kui mujal ja parim auk andis mulle kombainiga püüdes kätte tervelt üheksa erineva suurusega triibut. Teistel olid otsas erinevad sikud ja kala tilkus neil ikka üksikult. Õhtu lähenes ja mingil hetkel otsustasime, et oleks aeg sammud kalda poole seada. Tahtsime veel päevavalges ööbimiskoha üle vaadata ja kala oli nagu selleks korraks juba saadud kah.


Pärnu Kalastuskeskuse Aare :

Nagu ikka, on enne suuremaid kalastusretki emotsioonid laes, adrenaliin möllab täiega, olgu ta siis Peipsi järv või Norra kalaretk. Nii oli ka seekord. Muidugi  algas kõik juba hulga varem sellest päevast… Ma ei peatuks pikemalt viimase öö unenägudel enne Peipsile sõitu, ütleme vaid nii, et sealt ei puudunud ei jõhkrad triibud ega katkemise piirini viidud tamiilid jne.
 
Niisiis, kell oli pandud äratuseks 04.00, aga seda juhtub tihti, et tõusen tähtsatel hommikutel enne kella. Avan silmad ja kell näitab 03.28. Väga hea, õige hetk üles tõusta ja veel kord üle vaadata, et kõik kaasa saab, ees seisab ju ca 250 km sõitu pimedas. Väike hommikusöök ja aeg Viljandi poole suund võtta. Oleme veidi peale k 05.30 Viljandis ja võtame peale Are ja Ixa ning pikk sõit Peipsi poole võib alata. Kalmakülla Peipsi ääres jõuame nõks peale kl 08.00.
 
Rahvast on juba üksjagu kogunenud, viimased jutud ja suitsud, mõned fotojäädvustused ja minek, sest ahhunnid ootavad juba lõuad laiali, millal kirved, põigid, kirbud alla lastakse…. Ilmaennustus peab paika, tuult on tõesti omajagu, 10 m/s lubati, nii ta ka olla võib…
 
Kõmbime paar kilti ja otsustame siin esimesed prooviaugud teha, jään Ixast ca 50 sammu eemale, mööduvad mõned minutid, kui algab paaniline kisa… HAUG, täica pees… Keeran pead kisa suunas, Ixa heitleb oletatava haugiga, hoides kätega tamiili pinge all. Pagan, polnudki haug, hoopis triibu ja mitte väike, 900 grammine vähemalt. Teeme Aivariga mõned võtted õnnelikust püüdjast ja suundume enda aukude juurde tagasi. Vot see aeg on alati kallis, kui lähed kellegi trofeekalast pilti tegema, reeglina „unustatakse“ see tegemata, ma mõtlen just teiste poolt. Püüdja naljalt seda juba ei unusta, vähemalt mitte mina, väga ilusad kalad tuleb alati üles võtta, sest maitse võib ununeda, aga fotojäädvustus ja mälestus jäävad elu lõpuni. 
 
Mul õnnestub Aleksandri kašelotiga tabada esimene triibu, selline 20 cm. Imelik on see, et kala nagu justkui polekksi parves, väga harva, kui Pärnu lahelt saad ühe ahvena ühest august ja sellega asi piirdubki. Proovin Rapala põiklanti, taban veel ühe väikese triibu ja jälle kõik, ca 15 minti jändan veel sama augu peal ja aitab, tuleb minna kala otsima, võtan ette teekonna rüsi taha, seal käib püük põhiliselt motõlliga, aukude servadel vedeleb motõlli ja mitmes kohas on jääl lindudele jäetud kiiskasid. Proovin tulemusteta kirvest ja põiki. Üldiselt ei ole landiga püüdjatel suurt edu loota, kui enamik rahvast motõlliga ahvenat püüab. Olen teadlikult jätnud sääsevastsed koju, vire tuul ei ole balalaika ja tundliku noogutiga üldse mitte sobiv kooslus. Marsin maha vähemalt 10+ km ja vaid mõned üksikud triibud õnnestub veel tabada. Näha on, miks püütakse põhiliselt siin piirkonnas vaid motõlliga - tundub, et tulemused on selle taktikaga lihtsalt paremad olnud.
 
Huvitav, et ühtegi korraliku kala keegi rohkem ei tabagi, Ixa pidi põigi sellele 900-sele otse pähe laskma. See on ka omamoodi oskus, leida õige auk, kus selline päts all istub. Näha on, et kala on olnud väga vähe liikuv, sest kaan on seljas. Ütlen Ixale kaldal, et oleksin hoobilt nõus vahetama täis suhkrukoti (30-40 kg) mõõduahvena vastu ühe sellise pätsi, isegi siis, kui selline oleks mu ainus kala 2 päeva jooksul ja nii ongi…
 
Aga päev on ikkagi korda läinud, saime korraliku sõõmu Peipsi õhku nuusutada ja heade kamraadidega koos kalastada, mida veel tahta !


Tallinna Kalastuskeskuse Leho :


Talvepäevad toimusid Peipsil 31. jaanuaril. Hommikul parkisime autod Kalmakülla ja sättisime varustuse kelkudele. Paar pilti kaldal ja seadsime sammud Peipsile. Lootus ja ootus oli suur, kuna suvel saadi Peipsilt suuri pätse. Ilm oli väga tuuline. Kõndisime kusagil kahe kilomeetri peale ja tegime esimesed augud.
 
Lasin põigi (Rapala suitsuahven) alla ja alustasin püüki. Ixa oli ka oma augu valmis saanud, ta püüdis minust umbes 50m kalda poole, nii nägin kõike, mis Ixa teeb. Ei läinud viit minutit, kui Ixa kargas püsti, viskas õnge jääle ja hakkas tamiilist kala sikutama. See oli märk, et tegu on suure kalaga. Panin oma õnge käest ja lippasin Ixa juurde, selleks ajaks oli Ixa kala juba jääle saanud ja oh seda üllatust, suur ahven.
 
Tegime paar pilti ja arutasime, palju kaalub. Mina arvasin, et 600-700 g, aga ei. Tegu oli suisa 900 g kaaluva kalaga. See tõstis motivatsiooni veelgi, sibasin tagasi oma augu juurde ja hakkasin püüdma. Istusin oma kastil ja mõtisklesin, et miks minul ei võiks sellist kala otsa visata, ma lepiksin ka 500 g pätsiga. Mõtlesin ja mõtlesin, aga ei minul seda kala sinna põigi otsa tulnud. Aasta Kalamees Ixa on oma tiitli vääriline.

NB ! Päris lõpetuseks sooviks tänada meie Kalastuskeskuse juhtkonda, kes selle toreda kokkusaamise MEILE korraldas !

Heade soovidega,
Ixa
 
02.02.2015
Palun oota