Otsi

Nordic Lure blogi: kõik ilus algas taas – 2016 haugihooaeg uute lantidega

Just enne haugi keeluaja algust meres sai paarimees kõne Mättalt, et uhh, kus tuleb võrgu ja landiga meriforelli. Meil paarimehega muidugi ujub hinges alati haug, aga mis siis ikka, teeme ühe merika-nädalavahetuse. Mõni päev enne seda saime ka uued haugilandid testimiseks - hiinakad, aga värvikood jne on kõik eritellimusel.
Mättale suunda võttes ütlesime autos mõlemad esimese lause pea koos: „loobime tunnike-paar merikat ja siis, kui ei tule midagi, lähme vaatame haugi“. Sai ka praamijärjekorras sõjaplaani peetud. Vaatasime sõbra elukoha lähedal haugikohti ja mõtlesime, kuidas ja millega haugi püüda. Merikas oli meeles küll, aga ei pidanud väga vajalikuks sellest rääkida. Haug, haug ja veel kord haug. Närvid täitsa läbi, kui saad praamilt maha, taas jälle Mättal ja peedud ootavad meie lante. Praamil olles võtsin ka landikasti lähemale, et sõites saaks lante silitada, meenutada kolle ja pidada plaani, millega püüan see aasta esimese haugi.

Terve tee läbi Mätta sai meenutatud, et oh näed, siin sain sellise kala ja seal sellise ning tulev aasta peaks seal ära käima, tundusid väga potentsiaalsed kohad, kus võiks olla sellised „üleviie kollid“. Sõbra juurde kohale jõudes ootas meid mega vaade, suurem osa majapidamisi oli maja ümber kiviaiad korda teinud, see oli vinge. Natuke kohmitsemist ja saigi merele mindud nagu plaanitud, lähme kollitame merikat. Esimese tunni sees nägime 3-4 võrgumeest, kes püksaga võrke sisse tarisid, aga meil polnud tonksugi. Sai siis mõned potentsiaalsed kohad veel üle käidud ning asi oli otsutatud, „vii meid nüüd palun haugikohta“.

Sinnasõit oli muidugi ooper omaette, „mullakihti on max 15 cm ja all on puhas pae plaat“ olid mättamehe sõnad. Pikiroopad olid väga sügavad, aga auto oli hea ning tõesti oli paeplaat all. Mättamees tiksutas meid rahulikult sellistest mülgastest läbi, et vahepeal paat koos treilaga ujus... Kohale jõudes olid närvid nii läbi, et joostes paat vette ja tuld veepeale.

Sai juba mõned triivid tehtud ja tundus üsna lootusetu, kuigi koht oli väga potentsiaalne: lahesopp, kuhu voolas sisse väike haugioja. Haug oli just minemas kudele või oli veel stardijoonel, kes seda teab, aga koht oli väga viis. Esmalt nägi paarimees u 2-3kg haugi, kes tuli landile järgi, aga ei haaranud, paadi juures näitas, et „me oleme olemas, aga ei viitsi närida“. Järgmise triiviga juhtus see, mis pidi juhtuma, ma sain kala. Kilone koll, aga minu esimene 2016 kala on käes! Oii seda õnne ja rõõmu, ma olin pärast kala tagasi laskmist nagu kunn paadis – „nuh, ei oska kala püüda ve?“ – „kus on teie kalad?“ jne. See rõõm tambiti vaikselt muidugi maha, ehk mida aeg edasi, seda väiksemaks jutu sees minu koll läks, päeva lõpuks ma olin lausa kala võlgu.

Peale seda me nägime paari kala veel, aga sellega asi piirdus. Õhtul maha minnes käisime pükstega võrke nõudmas ning saime paar merikat. Järgmisel päeval läksime salakohta, kus pidi palju ja suuri olema, sõit oli jälle sama, auto on poolenisti vee all ja muda lendab. Mättamees lubas, et kala seal on, aga ei olnud mitte ühtegi, ainult suured kogred ujusid paadi all nagu delfiinid. Siis mõtlesime, et lähme mööda kraavi välja, samasse lahte, kus me eelmine päev haugil olime, aga mis selgus, kraavid ei vii merre, vaid vesi voolas üle maa... Vanasti väidetavalt pidi sealt läbi saama, aga enam ei saa. Ma tunnetan siin mättamehe kiusu, kuna eelmine päev viis ta meid kalakohta ning kui selgus, et mandrimullikad oskavad kala püüda, viidi järgmine päev meid kaevule. Kes seda teab. See päev lõppes suure nulliga.

Lõpetuseks sai veel enne äraminekut korra võrku nõudmas käidud järgmisel hommikul, õnneks sai ka mõned merikad kodu kaasa. Ära minnes saime hommikul veel natuke „äktionit“ röövpüüdjatega, aga sellest juba teine kord.
01.06.2016
31.08.2016 23:58
0
0
kas kilost kala kolliks
01.09.2016 00:00
0
0
kas kilost kala kutsutakse kolliks
Palun oota