Otsi

Raini blogi: Külm, külm, külm - Pärnu jõel, 07. jaanuar 2017

Terve nädala tegi mõnusalt külma. Jälgisin ilmateenistuse lehelt kuidas veetemperatuurid kolinal kukkusid ja neljapäevaks tundus nende järgi nii Kasaril kui Pärnus jää peal olevat. Teel maale haarasin Järvel olevast kalastuspoest mõlli kaasa - jube kena ja värske oli teine, polegi nii ilusat näinudki - ja reede õhtul seadsin sauna küttes juba plaane.
 
Vahepeal mõtlesin, et teen kalakasti ka korda. Seda avades ootas ees ebameeldiv üllatus - rõve hais vallutas toa. Olin sääsevastsed ajalehe sees kasti unustanud. Kõik mis kalakastis olid haisesid selle järele. Lasin nad kõik fairiga üle, see vähe lillelisem lõhn
 
Õhtu tegin veel sauna vee jaoks maja all jõe jäässe augu. Jääl paksust pea kümme senti. Nii, et minu püügikohtades ei ole küll miskit riski. Pole vaja tuuragi kaasa vedida.
 
Kell kümme hommikul startisin Pärnu suunas. Tee oli libe ja tuisune. Esimesel ringteel sain auto tagumise osa liuglema - paistab, et kolmas aasta lamellidele jääb ka viimaseks.
 
Läksin ema juurest läbi ja sain nädala kodust eemal olnud pojalt kolme minutilise kallistuse - vist oli lapsel suur igatsus peal. Seejärel jõe poole. Kell juba pea kaksteist päeval.
 
Linna all paar telki olid jõe peal silma hakanud. Minu kohtades aga ei kedagi. Kalda äär oli pisut lahti ja peale saamisega oli probleeme, kuidagi sain siiski kuiva jalaga peale. Edasi aga väga timm jää. Kõva kaheksa-üheksa pööret puurides, st. nii 15 sentimeetrit jää paksuseks. Selle hooaja kolmas "esimese jää" püük Pärnu jõel võis alata.
 
Ilm muidugi kohutav. Pärnu polnud ilmajaama poolt lubatud soojalainest midagi kuulnud ja nii valitses õues 10 külmakraadi ja tagatipuks korralik tuul koos pinnatuisuga. Tegin esimese augu vimma püügitsoonis jäässe ja keerasin selja vastu tuult. Selle aja jooksul kui sääsevastsed otsa sain, olid näpud juba külmunud. Kuna mulle kinnastes püük kuidagi ei istu, siis sikutasin näpud varrukasse. Koos ridvaga.
 
Kirp põhja ja mängima. Esimene tiir, kirpu tõstetud nii 15 sentimeetrit põhjast, kui õrn nõks noogutist läbi käis ja haakimisel maakera taga. Sinka vonka kala vaikselt augule lähenes. Kuna lund jääl ei olnud, siis ei tahtnud teine kuidagi auku tulla. Lõpuks sain hakkama. Esimene kala, vimb. Suuruseks "pärnu tavaline". Fotosessiooni ja käte sulatamise järel jätkasin sama augu peal. Vaikus.
 
Veerand tundi hiljem tegin samale voolujoonele viie meetri kaugusele teise augu ja kolisin sinna üle. Sääsevastsed said muidugi kopsupõletiku selle üle kolimise ajal... Pikalt mängimist, nii kiirelt kui aeglaselt ja pea viis minutit hiljem samasugune nõks ja järgmine vimb jääle ronis. Ja jälle vaikus...
 
Egas midagi, kolmas auk sisse. Jälle meetrit viis edasi, samale joonele. Seal aga ei miskit. Läksin siis uuesti teisele augule tagasi ja nii kui kirp põhja vajus kohe keegi rabas. Kolmas vimb. Kõik kui mõõdetult ühe pikkused.  Ja edasi järjekordselt vaikus.
 
Proovisin kolm auku kahel korral veel läbi ilma ühegi võtuta. Selleks ajaks oli tuul keha juba korralikult maha jahutanud ja otsustasin jalutama minna. Asjad kaasa ja kildi jagu tipatapa üles-voolu. Siiapüügi tsooni. Minna oli hea ja kerge - allatuult minek, jää puhas, vaid paaris kohas murrud olid tekkinud. Kohale jõudes olin sooja sisse saanud. Puur selle eest oli selle marssimise jooksul korralikult jäätunud. Kuidagi sain siiski augud sisse.
 
Järgmise tunnikese kondasin erinevate aukude peal siiga otsides. Null võttu, nagu ei elakski siin kedagi. Selle aja jooksul olin järjekordselt maha jahtunud ja aeg  oli uuesti jalad selga võtta. Tuldud teed mööda tagasi.
 
Vastu tuult ja tuisku marssimine polnud enam teps mitte nii lõbus. Kohale jõudes nägin ilmselt välja nagu mõni suusamaratoni sõitja - tatt ripakil ja nägu jääs. Noh vähemalt keha olin uuesti soojaks saanud. Otsisin oma augud üles ja proovisin uuesti nendel.
 
Kui enne oli siin olnud vool, siis nüüdseks oli vool otsa saanud. Pika mängitamise peale suutsin vaid paar kiiska närvi ajada. Vimmast ei kippu ega kõppu.

Käisin veel kalda lähedal kaldus mändide tsoonis ära, kuid ka seal vaikus. Poole neljaks oli selleks korraks isu korralikult täis ja panin kodinad kokku.
 
Hoolimata vähesest saagist oli rõõm tõdeda, et vimb on jões olemas ja küllap ta talve edenedes ka paremini närima hakkab. Kindlasti vajutas tänasele püügile pitseri korralik külm - otsida eriti ei viitsinud (sääsevastsed külmusid vähem kui minutiga) ja kui keha maha jahtus siis kippus kirbu mäng oluliselt kiirenevat, samas kui praegusel ajal peaks just aeglasemalt mängitama. Aga lõpuks läks ikkagi paremini kui selle talve kahe "esimese jää" püügiga


Raini kalablogi jutud asuvad:
http://rainfishinglife.blogspot.com.ee/
 
07.01.2017
07.01.2017 22:36
0
9
Kusjuures vimb konservis on väga 5+ kala.
08.01.2017 07:06
0
9
Tubli jutuke yes
09.01.2017 11:57
0
2
Mustakissa - kõlab huvitavalt. Kuidas teed, kas marinaadiga või nagu nn särjekonserv?

 
09.01.2017 23:41
0
2
Nagu särjekonserv. Ketšup, äädikas 1tl, loorber, 2 tera musta- ja rohelist pipart, 2 tera vürtsi pipart, vähemalt 2 spl õli ja soola ka. See on u. 250-340g konservi kohta. Ja päriselt saab "enam vähem *itast saia". Väga söödav konserv tuleb. Kevadel peaks suuremad 300g+ Haapsalu nurud ka konservi lööma.
Palun oota