Otsi

RAINI BLOGI: otse kümnesse!

Reisi viimase päeva õhtupoolik, 21. juuli 2017

Väike grill ja kell pool kaheksa seadsin sammud jõe äärde, viimasele tiirule sellel reisil. Päev otsa olin erinevate lantidega mänginud, nüüd pöördusin selle reisi parimate voblerite juurde tagasi. Parempoolsele ridvale sidusin lillaka hejo, siis punase edi, seejärel suur punane edi ja lõpetuseks üks jässe (seekord miski rohekas-valge). Otsustasin minna kohe enda juurest peale.
 
Tänu meeletule veetõusule on meie randa, seal kus paati hoian, tekkinud kerge tagasivoolu koht ning sealt on ennast voolu piiri peal püügile seada maru mugav. Paat sai pandud  voolu serva viie meetri kaugusele kaldast ning hakkasin ritvadega toimetama. Esimesena läks vette suur punane edi, seejärel punane edi. Tõstsin lillaka hejo ridva parda äärde ja lasin landi vette ja hetk enne kui selle ridva rulli poolilt tamiili maha jooksma lasin nägin silmanurgast kuidas punase ediga varustatud kaigas vajus...

Automaatselt vajutasin aerudele ja samal hetkel hüppas rannast paarkümmend meetrit eemal ja peaaegu paadiga kohakuti jõudnud lõhe veest välja. Sinna ei saanud see lant ju kuidagi iseenesest minna - kas siis lõhe haaras selle suhu, ujus ülesvoolu ja ridva pealt selle alles jupike hiljem registreerida suutsin? Igaljuhul jäi kala kahe kiire tõmbe järel otsa ja pani kärriga (minu õnneks) ülesvoolu minema.
 
Tõmbasin kiiruga paadi kaldasse ja haarasin ridva. Esimene sööst väga pikaks ei kujunenud, viiskümmend meetrit hiljem jäi lõhe paigale. Kasutasin hetke ära ja panin mobiili speakeri peal Bonderile kõne püsti. Jõudsin talle hüüda, et otsas, kui actioni teine vaatus algas. Kala pani nüüd mõnikümmend meetrit allapoole, jõudes allolevatest kividest vast kümne meetri kaugusele. Aga üle neist ei läinud. Üritasin teda sealt natukene tagasi sikutada ja korraks ta üllataval kombel juba nõustuski ning tuli kividest eemale, natukene kaldale lähemale. Vaid hetkeks.

Järgnes sööst juba üle kivide ja möllavate lainete, suurde voolu. Algatuseks üritasin teda ka pisut jõuga tagasi hoida, pidurdades kiirelt pöörlevat pooli näpuga. Tulemuseks oli vaid kiirelt ülekuumenev näpp ja õhemaks viilitud nahk... Mõni sekund hiljem sellest loobusin - võimatu, kala lihtsalt läks. Egas midagi, jookseme siis võidu. Selleks hetkeks oli Bonderi seltskond ka alla jõudnud ja allavoolu kalale järgi minnes palusin teistel veel kongits kaasa haarata ning paat kaldale kinni tõmmata.
 
Õnneks ei olnud kividest läbi põrutades lõhe kuhugi kivi taha kinni otsustanud ujuda ja jäi natukene hiljem suure voolu piirile seisma. Puhkas seal tsipake, ma üritasin teda natuke kalda poole saada ja siis  pani uuesti edasi. Siis jälle seis ja jälle edasi. Nii käisime kui koeraga jalutades paarsada meetrit piki ranna äärt, mööda kive ja vahel ka vees allapoole, kuni lõpuks vaikselt kala ramm otsa saama hakkas. Olime selleks ajaks juba Iivika majast mööda jõudnud...

Mõnda aega kulus veel kalda lähedal mässamiseks,  kui lõpuks õnnestus lõhe kongitsaga ära haarata. Kõige paremini kongitsat kinni ei saanud, kuid üles kivide taha me siiski koos jõudsime. Huhh, käes! Tunne oli ikka väga mega! Adrenaliin oli täiega laes!

...

Eriti vinge oli ikka see, et peale nädala jagu tühja sõitmist otsustas kala võtta siis, kui olin peal olnud... 2 minutit. Hullemat juhust ja vedamist vist ikka olla ei saa

 
Kabariidid: 10.5 kilo (suuruselt edetabelis minu kolmandaks lõheks), 103 cm pikk, isane kala. Peremees Unto arvas, et lõhe oli äsja just tõusmas (sellest ka esialgne ülesvoolu liikumine). Ise arvan, et seesama kala, kes eile märku andis, oli siin passimas.

Suur tänu abilistele - Bonder, Joe, Peedu ja Age! Suurem osa jalutuskäigust sai kenasti linti võetud (näha saab siit: https://rainfishinglife.blogspot.com.ee/2017/07/ilusale-reisile-ilus-punkt-21-juuli-2017.html)

Raini kalablogi jutud asuvad:
http://rainfishinglife.blogspot.com.ee/
 
23.07.2017
23.07.2017 22:32
0
2
No on ikka pirakas küll. Õnnitlused !
24.07.2017 17:13
0
0
Aitäh!
25.07.2017 01:27
0
0
Peab Respect ütlema,see on juba tõesti kala ))))
Palun oota