Pikemalt siis siin:
Keskkonnaministri määruse
„Keskkonnaministri 29. novembri 2002. a määruse nr 67
„Veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuded“ muutmine“ eelnõu
SELETUSKIRI
1. Sissejuhatus
Määrus kehtestatakse “Veeseaduse“ § 18 lõike 8 alusel.
Mootorpaatide ja teiste veesõidukite liikumist territoriaalvetel ja laevatatavatel siseveekogudel reguleerib “Meresõiduohutuse seadus“ ja selle alusel antud majandus- ja kommunikatsiooniministri 11. veebruari 2003. a määrus nr 28 “Laevatatavatel sisevetel liiklemise kord”. „Meresõiduohutuse seaduse“ kohaselt on laevatatavad siseveekogud Emajõgi ja Väike-Emajõgi Võrtsjärvest Pikasilla sillani ning Võrtsjärv, Peipsi järv, Pihkva järv ja Lämmijärv, nimetatud järvedesse suubuvate jõgede laevatatavad suudmed ja alamjooksud ning Narva veehoidla ja Narva jõgi Peipsi järvest kuni Narva koseni.
Teistel siseveekogudel reguleerib veesõidukite liikumist keskkonnaministri 29. novembri 2002. a määrus nr 67 "Veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuded" (edaspidi määrus).
Keskkonnaministeeriumi poole on mitmel korral pöördutud määruse muutmise ettepanekutega.
Eesti Põlevkivitootjate Ametiühingute Liit on avaldanud 21. oktoobri 2008. a kirjas nr 4/29 rahulolematust määruse § 3 lõikest 1 tuleneva piiranguga, mis sätestab, et mootoriga varustatud veesõidukite kasutamine avalikuks kasutamiseks määratud järvedel, mille pindala on alla 100 hektari, ja jõgedel, mille minimaalne laius veesõidukite liiklemist võimaldaval lõigul on alla 10 meetri, on keelatud. Kirjas on märgitud, et ei saa samastada mootorpaadi või jeti võimsat bensiinimootorit väikese, akumulaatoril töötava elektrimootoriga, mis jõuab paati edasi viia 3–4 km tunnis, ning palutakse Keskkonnaministeeriumit muuta määrust või anda kohalikule omavalitsusele õigus veesõidukite kasutamist reguleerida, määrates detailselt, milliste mootoritega veesõidukite kasutamine on väikestel veekogudel keelatud, millistega lubatud. Kirja autorite arvates võib kehtestada ka kindlad keeluajad kalade kudemisperioodil.
Määruse muutmise ettepanekuga pöördus Keskkonnaministeeriumi poole ka MTÜ Lõuna‑Eesti Kalastajate Klubi 24. novembri 2008. a kirjaga, milles tehakse ettepanek lubada kasutada elektrimootoriga paate ka järvedel, mille pindala on alla 100 hektari, ja jõgedel, mille minimaalne laius veesõidukite liiklemist võimaldaval lõigul on alla 10 meetri. Ettepanek ühtib Eesti Põlevkivitootjate Ametiühingute Liidu ettepanekuga. MTÜ Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi on oma kirjale lisanud Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi Limnoloogiakeskuse professori Ingmar Oti arvamuse mootorpaatide sõidust väikejärvedel. Professor Ott on seisukohal, et mootorsõidukite mõju võib olla erinev sõltuvalt kasutatava mootori ja sõiduki tüübist. Elektrimootorite mõju (müra ja vibratsioon on oluliselt väiksem, ainete leket ei toimu, kiirus väike) on sisepõlemismootoritega võrreldes palju kordi tagasihoidlikum või sisuliselt olematu. Seetõttu võiks elektrimootorite kasutamine olla lubatud ka alla 100 ha suurustel järvedel. See seisukoht ühtib MTÜ Lõuna-Eesti Kalastajate Klubi seisukohaga.
Riigikantselei on 8. novembri 2007. a kirjaga nr 07-07227 edastanud Keskkonnaministeeriumile Riigikogu 8. novembri 2007. a kirja nr 1-9/28, mis sisaldab Riigikogu liikme Olga Sõtniku küsimusi ülalnimetatud määruse kohta. Ka O. Sõtnik juhib tähelepanu asjaolule, et määruse § 3 lõikes 1 sätestatud piirang on tekitanud palju arusaamatusi harrastuskalurite seas, ning leiab, et veesõidukitele paigaldatud mootorite vahel tuleks vahet teha, sest oma olemuselt ja ümbritsevale keskkonnale avalduva mõju (mürataseme, õhu- ja veesaaste, veetaimestiku rikkumise, liikumiskiiruse jne) poolest ei saa akutoitega elektrimootorit bensiini- ja diiselmootoritega kuidagi samastada.
Eelpool öeldust tulenevalt soovib Keskkonnaministeerium määrust ajakohastada ning on ette valmistanud käesoleva eelnõu määruse muutmiseks. Eelnõu koostamisel võeti arvesse eespool nimetatud kirju, samuti võeti arvesse Soome Vabariigis kehtivat regulatsiooni.
Määruse eelnõu ja seletuskirja koostas Keskkonnaministeeriumi veeosakonna spetsialist Margus Korsjukov (tel 626 2853, margus.korsjukov@envir.ee). Eelnõu õigusalase korrektsuse tagasid Keskkonnaministeeriumi õigusosakonna nõunik Elin Liik (tel 626 2725, elin.liik@envir.ee) ja jurist Katrin Broks (katrin.broks@envir.ee). Eelnõu keeletoimetaja oli Keskkonnaministeeriumi haldusosakonna spetsialist Enel Ormus (tel 626 2906, enel.ormus@envir.ee)
2. Eelnõu sisu
Keskkonnaministri 29. novembri 2002. a määruses nr 67 tehtavad muudatused on järgmised.
Eelnõu esimese punktiga muudetakse määruse § 1 lõige 1 ja sõnastatakse see järgmiselt:
„(1) Käesolevad nõuded kehtivad veesõidukitele avalikel ja avalikult kasutatavatel veekogudel, laevatatavad veekogud välja arvatud.“.
See muudatus täpsustab kehtivat regulatsiooni. Määruse § 1 lõike 1 senise sõnastuse kohaselt kehtivad määruse nõuded veesõidukitele siseveekogudel, välja arvatud laevatatavad veekogud.
Veekogud võib nende kasutamise võimalusest lähtuvalt jagada kolme kategooriasse.
1. Avalikud veekogud – “Asjaõigusseaduse“ § 159 lõike 1 järgi on avalik-õigusliku juriidilise isiku omandis olev veekogu avalik. Riigi omandis on territoriaalmeri, sisemeri, piiriveekogud, samuti muud seaduses nimetatud veekogud. „Veeseaduse“ § 5 lõikest 2 tulenevalt on riigi omandis sisemeri, territoriaalmeri ja piiriveekogude Eestis paiknevad osad; laevatatavatest veekogudest Võrtsjärv, Emajõgi, Väike-Emajõgi Võrtsjärvest Pikasilla sillani ja Narva jõgi; kalamajandusliku tähtsusega veekogudest Nasva ja Kasari jõgi suudmest kuni Vigala jõe suudmeni, Mullutu laht ja Suurlaht. Avalikku veekogu võib kasutada igaüks.
2. Avalikult kasutatavad veekogud – “Asjaõigusseaduse“ § 159 lõike 3 alusel võib “Veeseaduses“ sätestatud kriteeriumite alusel füüsilise isiku või eraõigusliku juriidilise isiku omandis oleva veekogu määrata avalikuks kasutamiseks. Sellised veekogud on avalikult kasutatavad veekogud ja neid võib kasutada igaüks. Avalikult kasutatavate veekogude nimekiri on kehtestatud Vabariigi Valitsuse 18. juuli 1996. a määrusega nr 191 „Avalikult kasutatavate veekogude nimekirja kinnitamine“.
„Veeseaduse“ § 7 lõike 1 kohaselt on veekogu avalik kasutamine veevõtt, suplemine, veesport, veel ja jääl liikumine ja kalapüük seaduses sätestatud ulatuses. Veekogu avaliku kasutamisega ei tohi rikkuda võõral maatükil viibimist reguleerivaid sätteid.
3. Veekogud, mis on eraomandis ja mille kasutamiseks on vajalik eraomaniku nõusolek.
Määruse § 1 lõike 1 praegust sõnastust võib tõlgendada nii, et määruse nõuded rakenduvad kõigile mittelaevatatavatele siseveekogudele. Tegelikult kehtivad nõuded vaid mittelaevatatavatel avalikel ja avalikult kasutatavatel veekogudel. Teiste veekogude kasutamine toimub veekogu omaniku nõusolekul ja tema seatud tingimustel.
Eelnõu teise punktiga muudetakse määruse § 3 lõige 1 ja sõnastatakse see järgmiselt:
„(1) Sisepõlemismootoriga varustatud veesõidukite kasutamine avalikuks kasutamiseks määratud järvedel, mille pindala on alla 100 hektari, ja jõgedel, mille minimaalne laius veesõidukite liiklemist võimaldaval lõigul on alla 10 meetri, on keelatud.“.
Selle lõike muutmise tingisid Keskkonnaministeeriumile saadetud ülalnimetatud kirjad.
Mootoriga varustatud veesõidukite kasutamine avalikuks kasutamiseks määratud järvedel, mille pindala on alla 100 ha, ja jõgedel, mille keskmine laius veesõidukite liiklust võimaldaval lõigul on alla 10 m, keelati esmakordselt 1998. a lõpus, mil jõustus keskkonnaministri 16. novembri 1998. a määrus nr 64 „Veesõidukite hoidmise ja kasutamise nõuete veeseaduse § 5 lõike 2 punktis 2 nimetamata siseveekogudel ja veesõidukite väljaspool sadamaid hoidmise nõuete kinnitamine“. Sellised piirangud kujunesid tollase eelnõu kooskõlastamise käigus maavalitsuste juures asunud keskkonnaosakondadega. Määruse koostamise ja kooskõlastamise käigus ei peetud kõnealuste piirangute muutmist vajalikuks. Need piirangud kehtestati eelkõige kaalutlusel, et ära hoida veesõiduki kiirema liikumise juures lainetuse tagajärjel tekkida võivat kallaste uhtumist. Mootoriga veesõidukitega sõitmise keeluga välditakse ka seda, et järvesetted ei paiskuks üles ega langeks kalakoelmutele. Samuti aitab keeld väiksematel järvedel ära hoida mootori kasutamisest tuleneva häiriva müra tekke (seda eelkõige juhul, kui sõidetakse skuutrite või võimsa sisepõlemismootoriga varustatud veesõidukitega). Oluline on siinjuures ka linnustiku kaitse – mootorpaatidega kitsastel jõgedel sõitmine häirib jõeluhtadel olevaid linde kindlasti rohkem kui laial jõel sõitmine.
Seega on ühest küljest lähtutud tõhusa keskkonnakaitse ja võimaliku keskkonnakahju vältimise põhimõttest, teisalt on nende veekogude osakaal, kus on lubatud mootorpaadiga sõita, kõikide avalikult kasutatavate veekogude hulgas küllaltki väike (5% järvedest ja 1% paisjärvedest). Inimeste võimalused kalastamiseks ja looduses puhkamiseks on nende piirangute tõttu samuti kitsamad. Seejuures võib nendel veekogudel liikumist keelata või piirata maavanem “Veeseaduse“ § 18 lõike 5 alusel. Lisaks võib veekogul veesõidukiga liikumist piirata kaitseala valitseja kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskirja alusel. Seega võivad nimetatud protsendid veekogude üldarvust, millel võib mootoriga veesõidukiga liikuda, tegelikkuses veelgi alaneda.
Nendest kaalutlustest lähtuvalt keelab määruse eelnõu kasutada sisepõlemismootoriga varustatud veesõidukeid avalikuks kasutamiseks määratud järvedel, mille pindala on alla 100 hektari, ja jõgedel, mille minimaalne laius veesõidukite liiklemist võimaldaval lõigul on alla 10 meetri. Elektrimootoriga paatidele, mille tekitatud müra ja vibratsioon on oluliselt väiksem, mille ainete leket ei toimu ja kiirus väike, see keeld ei laiene. Nagu eelmises lõigus mainitud, võib nendel veekogudel liikumist keelata või piirata maavanem „Veeseaduse“ § 18 lõike 5 alusel, samuti saab veekogul veesõidukiga liikumist piirata kaitstava loodusobjekti kaitse-eeskirjaga. Need õiguslikud vahendid annavad võimaluse keelata elektrimootoriga sõiduki kasutamise veekogul igal üksikjuhtumil eraldi lähtuvalt asjaoludest, mis peaks piisavalt tagama nimetatud järvede ja jõgede keskkonna kaitse ning välistama võimaliku negatiivse mõju keskkonnale.
3. Eelnõu vastavus Euroopa Liidu õigusele
Eelnõu ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusaktidega, kuna EL õigus seda valdkonda ei reguleeri.
4. Määruse mõju
Määruse eelnõu toob õigusselguse, täpsustades, millistele veekogudele määruse nõuded rakenduvad. Paranevad avalike ja avalikult kasutatavate mittelaevatatavate veekogude puhkuse eesmärgil kasutamise võimalused. Määruse muutmise tulemusel mõju keskkonnale ei suurene, sest määrusega lubatakse teatud veekogudel elektri- ja akutoitel veesõidukite kasutamist, mis erinevalt sisepõlemismootoriga varustatud veesõidukitest ei tekita negatiivset mõju veekogule ja selle ökosüsteemile.
5. Määruse rakendamiseks vajalikud kulutused ja määruse rakendamise eeldatavad tulud
Määruse rakendamine ei too endaga kaasa täiendavaid kulutusi ega tulusid.
6. Määruse jõustumine
Määrus jõustub „Riigi Teataja seaduse“ § 5 lõikes 5 sätestatud ajal.
7. Eelnõu kooskõlastamine
Määruse eelnõu esitati ministeeriumidele kooskõlastamiseks e-Õiguse kaudu ning saadeti arvamuse avaldamiseks Eesti Linnade Liidule, Eesti Maaomavalitsuste Liidule ja Eesti Veeühingule.
Oma seisukohad eelnõu osas esitas Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium ning Eesti Maaomavalitsuste Liit.
Majandus- ja Kommunikatsiooniministeerium kooskõlastas eelnõu ja märkis, et lihtsustused veesõidukite kasutamisel on igati põhjendatud.
Eesti Maaomavalitsuste Liit kooskõlastas eelnõu märkusega, mis võeti arvesse. Küsimus seisnes selles, et kui eelnõu punkti 3 kohaselt tunnistatakse kehtetuks määruse § 5, mis sätestas, et veesõidukite kasutamise keelualad, lubatud piirkiirused ja muu vajalik tähistatakse laevatatavatel siseveekogudel kasutatavate veeliiklust reguleerivate märkidega, mille paigaldamise korraldab veekogu omanik või valdaja „Meresõiduohutuse seaduse“ alusel kehtestatud korra järgi, siis kas ja kuidas ning mille alusel veeliikluse reguleerimist mittelaevatatavatel siseveekogudel edaspidi tähistatakse. Analüüsides antud teemat, on loobutud määruse § 5 kehtetuks tunnistamisest (eelnõu endine punkt 3 on eelnõust välja jäetud). Seega jäetakse alles võimalus tähistada mittelaevatatavat siseveekogu laevatatavatel siseveekogudel kasutatava märgistusega.