"Vähkide ja kalade ümberasustamise ja tööpiirkonnast välja jääva paisjärve osa veetaseme mõningase langetamise tõttu (sh väheneb ka paisjärve veemaht) suureneb väljaspool tööpiirkonda oleval paisjärve osal jõevähkide ja kalade asustustihedus. Seetõttu on vähid ja kalad stressiseisundis ning 2013. aastal keelatakse Tarbja paisjärves nende püük."
Asustustihedus suureneb, stress sealsetel elukail ka... Aga kuidas mittepüüdmine ja üldse püüdmise keelamine seda leevendab, parandab või ära hoiab?
Vastapidi ei peaks olema? Need seal üksteise seljas stressavad end enne surnuks, kui veevaene suvi tulevikus kunagi tulema peaks ja miski asjaajamine pikaleveninuks ei jää.
Kuidas see, kala ja vähi püüukeeld, võimalikult optimaalse (suhtelise antud veekogule) populatsioonile kasulik on, kui meede ise kuidagi positiivset mõju, negatiivsete mõjude vastu, ei avalda?
Muidugi olen ma diletant, aga kalakaitse- ja teadusasutuste esindajad võiks rahvast selles vallas harida. Võibolla ehk ei peagi üsna alamjooksul olevat paisu lammutama, kui ülal on kala nii et surevad asustustiheduse ja sellest tekkind depressioonist.