Kirjutaks selle varustusejutu vahepeale hoopis mõne teise mõtte, äkki päris algajad kütid loevad siit midagi kõrvataha panemiseks. Kõik see järgnev jutt tänase kogemuse põhjal.
1. Kui radaripildilt on näha, et siuhke heleroheline-kollakas massiiv tuleb ikka sealt lõunast, siis pole dressipluusiga mõtet minna, et mis see piisk vihma mehele ikka teeb. Kuna kahlad olid kaasas, siis vihmaga jäid trussad kuivaks, muud osad kehast mitte. Jope ununues koju.
2. Meetrisest pervest jõkke minnes peaks seda tegema perse ees, mitte pea, ja kindlasti ei tohiks toetada esimesena kätt visuaalselt tugevale kopranäritud puunotile. Noh, võib, aga minnes eelmise punkti juurde tagasi, saab trussikud ka märjaks. Pea ees jõkke, see on garanteeritud. Vesi ninast sisse ja .. noh, lapsed loevad, kõrvast välja.
3. Kasulik on soetada veekindel telefon, või siis piirkonna aerofoto detailselt pähe õppida. Täiesti võõrasse kohta minnes ei piisa püüki lõpetades enesekindlusest, et see siht peaks vist viima selle teeni jamatõesti ei viitsi jõeäärt mõõda tagasi autoni ukerdada. See kuradi siht läheb mitu korda kaheks, keerab vasakule, 139 kraadi tagasi ja saab otsa. Ja siis mõtled. Et kuskurat see lähim talu siin võib olla, aga ei mäleta ja pole kuskilt vaadata ka. Tatsad tund aega loogilisi suundasid pidi ja siis lõpuks kuulad ikka oma sisetunnet, et see faking nire peaks selles suunas olema. Ongi. Ainult, et teepikkus on kolmekordistunud ja te ise teate, mis maastikel forkanired voolavad