HIIUMAA

Pühapäeva õhtul viimase praamiga üle, kell kuueks helisema ja tuttu. Öösel ärkan üles, kuulen, et puud kohisevad ja ongi tuul 10+ meetrit sekundis, vannun ropult, võtan äratuse maha ja magan edasi. Üheksa paiku silmad lahti ja tunne nagu pidulauas joodikul, kes just naisele tõotanud karskust pidada. Ega pikalt ei pidanudki vastu ja kümnest olidki juba kummipüksid jalas ning spinning käes. Sammun väravast välja ja kuidagi liiga kerge on liikuda. Selge, seljakott jäi maha, lähen tagasi ja avastan, et ka pussnuga lebab autokatusel ning kummipükstel pole püksirihma peal. Alzheimer! Tuul on vaiksemaks jäänud, aga vesi on ikkagi vähe natust sogane ja niitvetikat täis. Aga püüda siiski kannatab. Kala on tulnud ka rohuse põhja peale ja varsti ongi esimene trossi otsas. Vähemalt pole nullipoiss nagu eelmine kord. Avastan, et lasteaed on vette lastud, päeva jooksul käib käest läbi lausa kümmekond konkreetselt alamõõdulist haugikutsikat. Mõnel on veel rabamisjäljed küljes, aga kolle kahjuks ei kohta, päeva suurimaks jääb täpselt kahekilone. Vahepeal pääseb üks kobe säinas kõrget küünalt visates minu heleda ahvenakarva baby busteri küljes, mille tõttu panen otsa väiksema pöörleva, aga vahetan mõne viske pärast tagasi, sest tegelikult on minu jaoks haug siiski soovitum kala. Vahepeal rabab üks nii pooleteist kilone end otsa ja viskab hakatuseks paar küünalt ja siis läheb kerimine kuidagi imelikuks, nagu oleks ikkagi otsas, aga kuidagi jube imelikult lohiseb järgi, et olen praktiliselt kaldas, siis otsustan selle imelooma maale vedada. Ja mis selgub, üks kolmik on hammaste vahel ja teine ilmselt küünalt visates takerdunud saba lõppu ja nii ta siis lohises järgi nagu O täht, või aiakäru ratta sisekumm. Tasapisi kasvab ka trossi otsas olevate kalade arv, kuigi mitmeidki tuleb tagasi kosuma saata, isegi üks pealtkilo säinas õnnestub kätte saada. See rändab turja peale kotti, trossi jaoks on ta pea liiga õrnuke, mul on neid lahti pääsenud. Tavamarsruut saab läbitud, kala on küllaga, uue ridva ning rulli raha ekvivalentselt ühe korraga tagasi teenitud, aeg kodupoole sammud seada. Seitsme tunniga kontakte ehk neljakümne alla. Neli suuremat ja säinas fileeks, ülejäänud suitsu. Täna praami peale tulles vaatan, et sadamas käib hoolega tonkapüük, just - kalapüük keelatud- sildi kõrval vähemalt viis meest ametis. Aga arusaadav ka, silt ju ainult eestikeelne. Minupoolest püüdku, kui ei lagasta. Ise tagasi ehk juba järgmisel nädalal. Teadmiseks veel, et tuttav kalur oli läänepool võrguga lestal käinud ja jutustas, et ööseks ei julenud sisse jätta, muidu oleks nii paksult lapikuid täis olnud, et poleks enam võrke kätte saanud.

kas ahvenat püüdsid sadamas?ja kas seal akvatoorjumis ka püüda enam ei tohi?

Ahvenat sadamas ei püüdnud, vaid ootasin praami ja - kalapüük keelatud" sildid on Heltermaa paadisadamas üleval.

ma ei mõelnudki,et sina püüdsid!kas mehed kala ka said muidu sealt?korra oli mõte ilma autota üle tulla ja jig-iga proovida.

Heltermaal polnd püüdjaid, ju on keelatud. Lõuna pool oli väga vähe kala aga korralikud kalad, veidi põhja pool ahvenat paksult aga 10-st 1 mõõdus. Lesta ei saand võrguga mitte ühtegi, tonkaga ei viitsind proovida. Ühes väikesadamas tuli kohalik korüfee, vaatas mu sumpa (seal oli 6-7 minu meelest ilusas mõõdus vähemalt 200g ahvenat, just olin saanud 3tk järjest) ja kommenteeris - "jah väga väike kala, napilt mõõdus, kala pole see aasta üldse ja ega enam ei tule ka..." Mõtlesin, et just tahtsin öelda, et viimased 2 aastat pole siit nii ilusaid saanudki, aga noh hoidsin parem suu kinni

Need, kes Heltermaal tonkatasid selle kümnekonna minuti jooksul mõne said, aga ju polnud mõõdus, viskasid tagasi. Samas ämbris midagi nagu ikka oli, võibolla tegid lihtsalt aega parajaks, tulid minuga sama praamiga üle.

Tere.kas Lehtmaa sadama ligidal ka lesta ja ahvenat liigub?

Heltermaal püüdjaid 3-4.Ahvenat tuli 2-3 kaupa, suuruse poolest mõni loopis kõik tagasi, aga samas kõrval teine toppis kõik kotti, nii et ilmselt alamõõdulised, või piiripealsed.

Ise käisin teisipäeva hommikul kahlatamas. Eriti ilusaid mälestusi polnud, külm ja märg. Oma marsruudile ei påäsenud, veeseis liiga kõrge. Meri paksult alamõõdulisi hauge täis. Korra õnnestus kuue järjestikkuse viskega saada neli 400-500 grammist pulka. Mõned lubatud suurusega ikka trossi otsa sain, aga suitsu panna seekord ei viitsinud. Praen fileetükid (5kg) ära ja purki marinaadi alla.

ise püüaks kummilutiga kui tuleks,aga veel pole selge mis saab!

Kuidas lestaga lood?

Mesale ka lest maitsema???

Reedel laekun Hiiumaale iga aastasele lesta reisile. Loodan, et meri on helde ja lapikut näeb. Kas keegi on lähiajal lesta püüdmas käinud ja kuidas on saagid olnud?

20.09 tegin õhtul luurelkäigu Kõpu ps. põhjarannikule. Laine oli päris kõva ja esimses kohas meri adru täis, liikusin siis oma 500m edasi ühe väikse nuki taha, kus laine vaiksem ja vees heina ka polnud. 
Tunniga siis 5 päris prisket lesta, siis hakkas sadama ja kuna kodus soe saun ootas, tulin tulema, muidu oleks ehk veel edasi püüdnud

Kas see maas on karp???

enamus on kivi mõni üksik karp paistab!vajuta pildile siis näed!

Puhta kivid kõik maas

Esmaspäev sain siis paadi vette. Kõik läks kenasti, isegi mootor mis üle kahe aasta seisnud turtsatas teise tõmbega tööle. Kui paat kodus seisab, tundub suur, aga kui varustus peal, siis enam nii suur ei tundunudki. Stabiilsus oli hea, keskmise tuulega kannatas kenasti kahekesi püsti loopida. Kala eriti ei saanud, naine kaks ja mina kuus ja et mu teinepoolel hakkas mingi hetk jahe, tulime enne planeeritud aega tulema. Haugid seekord suitsu.

Neljapäev merele kahlakates. Ilm ilus ja kala nii palju, et tavamarsruuti ei hakanud läbi tegemagi. Sellel aastal nägin esmakordselt, kuidas mitu haugi korraga landile järgi jooksid. Ühe korra jäid kaks tükki minust paari meetri kaugusel põhja peale seisma. Üks umbes kilone ja teine poolteist, üksteisest alla poole meetri kaugusel, landile ei reageerinud, (nagu kiusteks oli parasjagu ujuv otsas) minuti pärast ujusid oma teed. Kaotasin ka selle aasta esimese landi. Hakkasin just pooleteise-kahe kilost käega välja võtma, kui tõmbas trossi pooleks (ilmselt tegu tehase praamiga).Puhka rahus saarlaste roheline ahven. Ônneks ei esinenud seekord alamõõdulisi ja juba poole kaheks oli mul nii palju kalu (mis tuleb käe otsas mõned kilomeetrid koju tassida), et otsustasin püügi lõpetada. Kodus selgus, et arvuks tuli täpselt veerandsada ja eks puhastamine ja fileerimine võtsid ka oma aja. Kõik kalad praadimisse, marinaad peale ja purki.

Eile vaatasin ilmateate pealt et viimane ilus päev ja lõunapaiku panin jälle kahlakatega merele. Veeseis oli päevaga tublisti kukkunud ja see mõjutas ka saaki. Kõigepealt avastasin, et polaroidid on koju jäänud. See aasta nendega jõudnud nendega ära harjuda. Siis tundsin, et mingi viirus kontides, selja võttis valusaks, nii et iga mõnekümne meetri järgi pidin end nagu kass sirutama. Püügist suurt midagi välja ei tulnud, kolme tunni pärast olin juba kodus tagasi. Kokku umbes kuus kontakti, millest kolm sai ära realiseeritud. No vähemalt puhastamine läks seekord kiiresti. Praegult juba teel mandri poole, tagasi ehk paari nädala pärast.

Aitäh väga hea lugemine!

Sai taas Hiiumaal käidud. Kohale reede õhta. Peale laagri valmis sättimist algas püük umbes kell kaheksa õhtul. Ilmselt ei osanud tuule suunda ja toidu liikumist vees õigesti hinnata ja tulemuseks jäigi kahe paiku saadud 2 lesta. Ennem magama minekut sõitis laagrist läbi lähedal püüdnud härra kel ämbris ilusad suured lestad ja tema püük oli umbes 400m kaugusel minust. Läksin magama ära.
Laupäeval valges ei olnud ühtegi tonksu ja lõpetasin püügi. Uuesti viskasin krevetid vette õhtul seitsme paiku vahetadaes ka natuke kohta. Kohe sain kolme ridva peale ka 3 lesta. Sealt edasi rahulik püük, mis lõppes tulemusega 25. Kalad olid valdavalt keskmise suurusega aga mõni väike lendas lainetesse tagasi kosuma. Püügi lõpetasin umbes kell kolm öösel. Järgmisel päeval korjasin kodinad kokku ja juba 11:30 olin tagasi laeval. Taas väga meeleolukas püük Hiiumaal tekkis juba hirm, et rakendused saavad kuna vees oli palju kive. Ootan juba järgmist aastat, et minna "oma kohale" tagasi.

Kas Orjaku ojal ka miskit toimub?

Tere.sama küsimus mis tozz-ki esitas,aga väikse täpsustusega,et kas ahvenat on jões või ainult kokre ja säina punne?Tänan

Teisipäev ja kolmapäev jubeda tuulega tulid Orjakult pisikesed säina ja viidikalaadsed asjad. Aga Heltermaa sadamast vene mehed tõmbasid lohistades ahvenat naks ja naks.

Kivimuuli pealt siis? mujal vist keelatud

mis tähendab Lohistades?

lohistama ‹37› Sõnaveeb lohinal, loha (järel, järele) vedama. Ju siis tina lohistati,kus lipsuga kummikalad / uss küljes.

Selge siis!

Orjakul polnd halligi.

aga mujal?

Lesta võrgus paksult, mõned säinad ka. Ahvenat sadamates lahjalt, midagi tilgub.

Laupäev viimase praamiga üle ja kohe magama. Toas sooja sama palju kui õues (9).Äratuskella ei hakanud panemagi, ilm oli päris vilets, mõtlesin, et eks hommikul paistab, kas on mõtet merele üritada. Hommikul paistis, et võiks proovida, vihma ei sadanud enam, tuul oli küll vali, aga sellisest suunast, mis sogaseks ei oleks tohtinud ajada. Veeseis küll liiga kõrge, et tavamarsruudile minna, aga üks tagavaravariant paistis sobivat. Seljakott selga, püksid jalga ning mere poole ajama. Olin kaldast juba oma pool kilomeetrit eemal, kui kuus šoti mägiveist jalutas vastu, kõht vees. On neil loomadel alles vastupidavust, vee temperatuur ju alla kümne kraadi. Esimese haugi sain pool kaksteist ja riburada tuli neid juurde, kasvult kidurad ja nii mõnigi tuli tagasi kosuma saata. Siis õnnestus ühel allakilo nolgil minu heleda ahvena karva baby busteriga jalga lasta. Kuradi kahju oli, see lant oli mulle kõvasti üle poolesaja haugi toonud. Põhjuseks loll juhus, haugi käega välja võttes kerisin landi nii ridva otsa vastu, et trossiklamber avanes.Panin otsa Salmo suuremat sorti ahvenakarva ujuva slaideri ja ka see meeldis haugidele. Korra tundus, et midagi kobedamat on otsas, aga siiski oli tegemist kilose poisiga, kellel kolmik oli keset selga kinni jäänud. Teine kord olin landi jõudnud nii kolme meetri kaugusele kerida, kui korraga sööstsid selle poole kaks haugi, üks vasakult, teine paremalt ja põrkasid omavahel kokku. Ehmatasid vist korralikult ja panid veel kiiremini tuldud suundades ajama. Et trossi otsas oli juba mitukümmend Kala, asusin tagasiteele. Järjekordset kilost naga väljavõttes tõmbas ta trossi puruks ja ujus mu järjekordse tegija landiga minema. Seni arvasin, et ainult hiinlased oskavad paska toota, aga paistab, et rootslased samamoodi. Selle firma toodangust käin nüüd kaarega mööda. Otsa läks saarlaste sinine ahven, kes siiamaani polnud mulle veel kala toonud. Viie minuti pärast oligi haug jälle otsas, algul tundus pisike, aga mingi hetk pani siduri kärisema. No selge, vähemalt kahene. Näen, et küllaltki moka äärest kinni ja keerutan ümber telje, et nöör kogu aeg pinges oleks. Kätt kukla peale kinni ei saa, sest turi päris paks ja teeb kogu aeg sööste. Siis tunnen, et keerutada ka ennast ei saa, sest tross on ümber jalgade. Ühesõnaga nalja nabani. Aga lõpuks oli ta mul siiski käes. Lanti suust välja võttes (ma ei kasuta abivahendeid) õnnestus veel pöial talle hammaste vahele torgata, see veritses korralikult veel mitu tundi. See kala jäigi see päev viimaseks. Kodus näitas kaal 2,96 mis jääb küll napilt alla kevadel saadud paarile kolmekilosele, aga need olid marjaga. Nii et kasvult aasta Kala. Kodus veel otsmikulambiga kala puhastamine. Kümmekond suuremat fileeks, ülejäänud suitsu.

Teisipäev kalade suitsetamine ja muud kodused tööd, ilm ka päris kehv. Tänaseks paistis hommikupoole normaalset ilma lubavat ja et varsti ees ootamas viis kalavaba kuud (ei harrasta talipüüki) ning sügavkülmas veel talvevarudeks ruumi on otsustasin veel korra lühikese retke merele teha. Ajakavaks 5 tundi, 1+1 mine-tulek ja kolm tundi püügiks. Hommikul kontrollin ilmateenistust, tuul normis, vihma pole oodata, aga vesi on ööga veerand meetri võrra langenud. Pääseks isegi tavamarsruudile, aga see eeldaks paari-kolme lisatundi, mida aga kuskilt võtta pole. Püüda oli viletsam, sest tihti takerdus lant põhjarohtu, aga kala polnud kuhugi kadunud. Nagu esmaspäevgi tuli osa tagasi lasta, aga kolme tunniga 16 haugi on siiski märgatavalt enam, kui lootsin. Midagi huvitavat seekord ei juhtunud, korra oli üks muu kala (säinas?) külgepidi landi otsas, aga see puges sügavale rohtu ja pudenes ära. Kella üheks tagasi, kiire kalade puhastus ja praamile. Heltermaal tonkamehi ei olnud. Tallinnas tuleb vist korraks Salmost läbi hüpata, seal peaks nüüd ka busterid müügil olema.

Kas sa mees tiad,kui kaiff on su lugusid lugeda - minu jauks täielik nauding )

Tänan, ainult mu jutus on nädalapäevad vähe sassi läinud, täna ju alles teisipäev.

*Järjekordset kilost naga väljavõttes tõmbas ta trossi puruks ja ujus mu järjekordse tegija landiga minema. Seni arvasin, et ainult hiinlased oskavad paska toota, aga paistab, et rootslased samamoodi. Selle firma toodangust*
Osta meetriga sõlmitavat titaani
https://www.adh-fishing.com/fly-lines/leader-materials/knot2kinky-nickel-titanium-leader-wire
omale sobivas jämeduses, pommikindlaid lõkse
https://www.motonet.ee/et/toode/565921/Mustad-Fastach-landiloks-suurus-2---12-tk
omale sobivas suuruses ja pole vaja teisi firmasi kiruda. Ma püüan lennukaga haugi merest, 50-100 vahel kalakatsumispäevasi on piisavalt hooaja sees, kalalkäigutihedus 1-2 korda nädalas, mul põhimõtteliselt küsimus, et kas hooajaga üks tross või kaks trossi.
Hülsitud trosside häda on hülss ise ja selle terav serv ja keegi neid kellasepahaamriga ei koputa, masin ikka vajutab ja oleneb mis ja kuidas. Sõlm titaani puhul on sitke, tõmbad robaki palju kokku jookseb ja nii jääb, painduv ja pinges.

Pühapäeva hommikul poole üheksast merele. Mõtlesin, et teen üle pika aja tavamarsruudil. Veeseis lubas. Hommikul polnud ilmal viga, aga paks udu, nähtavus ca sadakond meetrit. Läksin keset merd, aga edasi liikuda eriti ei riskinud, olin nagu siil udus. Korra veel kontrollisin asukohta gps-iga, päris Rootsi rannas veel polnud. Kuskil 3 tunni pärast udu hajus ja liikusin edasi plaanitud kohta. Kala oli liiga palju, kohati oli tunne nagu püüaks kuskil kalakasvanduses. Teed suvalises suunas kolm viset ja saad kaks kontakti, polnud hasarti. Ainuke hea moment oli, kui 2,4 kilone tuli otsa, kolmiku konks pärakuuime kohalt kinni. Ei mäletagi, et ühe kala väljavõtmiseks oleks kunagi nii kaua aega läinud. Enne kui ta kukla haardesse sain, oli konks ta keresse juba viiesentimeetrise haava venitanud. Vihma hakkas ka veel sadama ja tulin tulema. Tegin kaks isiklikku rekordit, ei ole enne kunagi nii palju hauge kätte saanud ja ei ole enne kunagi nii palju hauge tagasi lasknud. Need jutud, kuidas keegi päevas üle saja haugi on saanud tundusid ennem ulmelised, aga nüüd usun seda täiesti. Koju jõudes viskasin kalakotid kaevu kõrvale ja läksin sööma, tagasi tulles oli kott pikali ja haugid puu all laiali. Pärast kaaludes selgus, et üks haug oli kaaludes vähem, kui rannas. Kindel kahtlusalune on naabri niru lamba suurune kõuts, aga pikka viha ei pea, las siis temalgi olid varajased jõulud. Järgnes romantiline kalapuhastamine otsmikulambiga kasvuhoones ja nagu tavaliselt suuremad fileeks ja väiksemad suitsu.

Esmaspäev haugisuitsetamine ja muud tööd. Vähemalt nüüd tean täpselt, et üle kolmekümne haugi mulle korraga ahju rippuma ei mahu. Ôhtupoole helistaks ämm ja soovis värsket kala. Lubasin siis seda teha, enne kojusõitu oli võimalik mõned vabad tunnid näpistada. Täna täpselt kell üheksa olin püügikohas, et olen suur numbrite fänn, siis otsustasin, et püüan täpselt 100 minutit ja panen tulemused statistika mõttes kirja. Niisiis püügiaeg sada minutit, läbitud vahemaa 1,4 kilomeetrit, selle aja jooksul vahetasin 2x lanti, korra sõin, kaks korda tegin suitsu, kakskümmend korda pesin käsi. Kokku umbes nelikümmend kontakti (lugemine läks sassi) millest kätte täpselt 20 kala, kellest omakorda neliteist trossi otsa ja kuus tükki edasi ujuma. Sellise tempoga on kolmekohaline saadud kalade arv täiesti reaalne. Seda enam, et saja kontrollminuti lõppedes sain tagasitulekul loopides veel märksa lühema ajaga 13 tükki juurde. Ônneks oli hommikul nii palju mõistust, et võtsin käru randa kaasa, sellega oli tagasitulek palju mõnusam, kui käe otsas tassida. Kodus kalu puhastada polnud aega, trossi pealt maha, kaalumisele ja auto tagaotsa vanni sisse. Sadamas ülesõidul teisigi kalamehi, loodame, et ka neile andis Hiiumaa hea saagi ja meeldivad emotsioonid. See kuu rohkem kalalkäike ei tule. Edaspidi kindlasti, kui võimalust ja tervist on.

Sai viiel päeval Hiiumaal õngitsetud,ilusat säinast,ahvenat ja lesta piisavalt.

Mõtlesin, et lähiajal Hiiumaale sõitu ei tule, aga väike graafikumuutus töö juures lubas korraks jälle läbi hüpata. Eile esimese praamiga üle ja tund peale praamilt mahasõitu juba pükstega mere peal. Märksõnaks talvevarude soetamine ja sellega seoses võtsin käru mere äärde kaasa. Metsas muidugi vett põlvini ja eriti seal kus mägiveised metsaaluse sooks tampinud tuli käru nagu paati järgi lohistada. Ilm ise oli pilves ja jahedavõitu, aga kuiv, ning tuul ja veesügavus vägagi normaalne. Esialgu paistis, et kalad on vahepeal kuskile mujale jalga lasknud ning kui kala pole hakkab mingeid häirivaid pisiasju välja tulema. Püksid oleks võinud natuke paksemad ja soojemad jalga panna, sokil on kuskil volt sees, prillidele on mingi veetilk tekkinud, seljakoti üks rihm kipub liikudes maha vajuma jne. Ônneks hakkas kala kontakteeruma ja polnud enam aega häirivatele pisiasjadele mõelda. Esimesed kolm olid normaalse suurusega ja tekkis lootus, et ehk on alamõõdulised minema ujunud. Päris nii see siiski polnud ja viis-kuus kala läksid päeva jooksul tagasi kosuma. Korra kirjutasin oma praaktrossi probleemidest, ostsin siis uued kallimad ja tuntumad trossid, aga eile läks jälle kaks lanti, üks visates ja teine kalaga. Nõrgaks kohaks trossiklamber. Mõtlesin siis, miks seda klambrit üldse vaja on, - et kiirelt lanti vahetada. Et mul tegelikult polnud vaja lanti vahetada, siis kinnitasin landi trossi külge rõngaga ja nüüd oli kõik korraks. Kala oli küll vähem kui eelmine kord, aga siiski piisavalt. Jube palju oli möödarabamisi, paar korda hüppas haug isegi veest juba välja tõstetud landile järgi. Vahepeal tuli kolm päris tugevat vihmasabinat ja siis oli taevas suurt ja heledat vikerkaart täis, vahepeal oli neid lausa kaks. Imeilus! Olin kodus mingi saidi pealt vaadanud, et päike loojub pool kuus ja planeerisin viieks kodus olla, kuid selgus, et selle saidi haldajad polnud arvestanud talveaega ja koju jõudsin juba päris hämaras. Kiire eine ning klaas külmarohtu (liiga õhukesed püksid, vihmasadu ja kalade väljavõtmisest õlani märg jope) ning plastikaat kööki maha ning kalu puhastama, kasvuhoone oma +3 kraadiga ei tundunud seekord ahvatlev. Kalad suht tühjad, vaid 6 tükki niisaga, kõik ülejäänud marjaga, leidsin ka ühe vigase, kellel puudusid kõhuuimed ja isegi see koht, kust nad oleks pidanud kasvama. Koguarvuks sama number nagu ühel härral just Soomes ehk 32. Suurust

Suurust ei hakka kaladel muidugi võrdlema. Kui õnnestub siis selle aasta ilmselt viimane spinningupüük toimub järgmise nädala lõpus.

Tere.kas keegi oskab õelda kas sadamates veel ahvenat liigub või on selleks aastaks pidu läbi?Tänan

Kuidas lestaga lood? Keegi ju ikka käis!

lest elab 
Hiiumaa rannas 

Laupäeval esimese praamiga üle ja kohe püksid jalga ning merele. Ilm iseenesest oli kena, aga vesi madal ja ilmselt eelmiste päevade tuulest sogane. Pole just meeldiv püüda, kui ei näe põhja, kuhu astud. Leiad mõne kivi, või luigeaugu ja värskendav lühiajaline suplus nelja kraadises vees poolteist tundi kodust eemal ongi tõsiasi. Esimesed neli tundi null kontakti. Siis viskas üks hauginolk minust kümmekond meetrit eemal küünla. Jäin paigale, et käsi valgeks saada ja mõned minutid hiljem oligi ta otsas. Oli napilt mõõdus. Mingi hetk käis isegi mõte peast läbi ta tagasi visata, aga ahnus sai võidu. Millegipärast on kolmekümne esimest kala palju lihtsam tagasi lasta, kui esimest. Pool tundi hiljem sain veel ühe, seekord natuke suurema. Ja oligi kogu päeva kokkuvõtteks kaks realiseeritud kontakti. Tagasitulles tundsin, et parem jalg läheb märjaks. Kodus selguski, et põlve piirkonnas kaks pisikest auku, nagu oleksid okastraati saanud. Pükstel juba neli aastat turjal ja läbitud nii maal, kui vees kindlalt üle tuhande kilomeetri ilma ühegi pretentsioonita. Päritolult mingid poolakad, mis maksid uuest peast kolmkümmend raha. Ainuke viga, et pole pehmovariandid, sest kaaluvad üle nelja kilo. Minule on nad Stokholmi dieedi eest, sest igalt kalaretkelt tulen tänu neile paar kilo kergemalt. Lappi peale ei pannudki, lihtsalt augu kohale paar tilka liimi.

Eile oli ka päris kena ilm, aga koduseid töid oli ka vaja teha. Mõtlesin, et kui täna hommikul ka veel ilm lubab, teen ilmselt selle aasta viimase kalalkäigu. Kui kala pole, lähen varasema praamiga ja kui on, siis hilisemaga. Hommik oli ilus ja vaikne, samuti oli ka veeseis meeldivalt tõusnud. Lapitud püksid pidasid ka kenasti. Pärast esimest viite kontakti, mis küll realiseerimata jäid oli selge, et mandrile minek toimub hilisema praamiga. Võtsin asja mõnuga ja jäin väga rahule, kuigi kala suurused polnud eriti märkimisväärsed. Viie tunni püügi kohta jäi arvuks 26. Kodus jõudsin ainult soomused maha nühkida, lahkamised/fileerimised tuleb õhtul Tallinnas ette võtta. Aastale võib joone alla tõmmata, eks kunagi hiljem viskan siia aastakokkuvõtte ka numbriliselt.

Ma käisin laupäeval suuruselt kolmanda saare kaldal kahlates hooaega lõpetamas. Huviga ootasin Hiiumaa tulemust. Laupäeval läks mul oluliselt paremini. Pühapäeval merele ei jõudnud. 2h püüki lõppes umbes 20 kalaga kellest 3tk trossi otsa. Rabamisi oli palju rohkem aga kalade üldine mõõt väike. Kaasa võtud kalad kõik olid ühes kaalus 1,8kg. Tegijaks osutus sel korral ja tegelikult ka oktoobris saarlaste särje värvides slaider. Natuke hiiumaa teemasse muhu statistikat. Maist novembrini kokku kotti täpselt 70 haugi kogukaaluga 142kg, suurim 4,1kg. Paljud landi otsa jäänud kalad läksid tagasi ujuma. Sel suvel käisin merest püüdmas 13 korda ja nende kordadega käis käest läbi ligi 400 kala. 2019 kasutasin ainult saarlaste käsitööd, kevadel ja sügisel tegijateks slaiderid ja suvel murdjad. Erilisteks lemmikuteks slaiderite hulgas on mudil ja särg, murdjatest lemmikud on kollane ahven ja sini-valge. Edu kalavetel!