Eile siis esimest korda merele. Plaanis ka uued neopreen püksid ära hinnata. Ilm ilus, natuke liigtuuline, aga tuul õnneks maa poolt, muidu poleks üritanud. Neopreenid võrreldes kummipükstega kindlasti soojemad, natuke kergemad ja kindlasti liibuvamad. Kui kehamassi indeks on kuskil ülekaalu ja rasvumise vahepeal, nagu minul on pükste jalga saamine, või vastupidine tegevus aeganõudvam. Porises metsas oli vilttaldadel liikumine paras uisutamine, vees vahet polnud. Vaatab kuidas vastupidavusega lood on, kummipükstel läheb paari tilga liimi kaasabil juba viies aasta. Poole üheteistkümneks jõudsin tavamarsruudile. Esimene tund tegin tühja tööd, täielik null. Sealkandis ongi mai saagivaene, eelmine aasta sain esimese kala alles viiendal korral. Siis nägin, kuidas haug järgi tuli. Rõõmustasin, et vähemalt midagigi liigub ja valmistusin juba pikemalt ühel kohal loopima. Aga juba teisel viskel haug uuesti järgi ning kuskil viie meetri kaugusel rabamine ja otsas. Hirmuga, et aasta esimene otsast läheb vedasin kaldale. Kolmik oli korralikult kurgus, oleks võinud ka vees võtta. Haug ise väiksevõitu, väheke üle kilo. Panin ta trossi otsa, viskasin vette, ise aga seljakott maha ning spetsiaalselt esimese kala puhul tähistamiseks kaasa võetud saku heleda purk välja. Jõudsin just esimese lonksu võtta, kui märkasin, et trossi kupp juba viis meetrit kaldast ning ujub haugi kaasabil sügavama mere poole. Kähku purk kivile ja kalale järgi. Sain kätte ja nagu kalda poole pöörasin, nägin, kuidas tuuleiil purgi kivilt maha puhus... Niipalju siis tähistamisest. Ka järgmised paar tundi möödusid kala nägemata. Tuul tugevnes ja vesi muutus sogasemaks. Siis korraga raksatus ja kala otsas. Selle võtsin vees ära, oli küll väga moka otsast, aga läks õnneks. Eelmisest veel karvavõrra pisem. Teine saadud kala tegi juba tuju väga heaks. Number kaks on tore arv, sul ei ole lihtsalt üks haug rohkem, vaid lausa poole rohkem. Aga vesi oli juba suht sogane. Üks hüljes ujus mu tegutsemist vaatlema, ilmselt noor, nägu väga lai polnud. Poole sääre sügavuses vees ujusid ja mängisid mingid kalaparved. Kaalult paari-kolmesaja grammised, isegi küünlaid visati. Lasid kuskil kolme meetri peale tulla, enne kui põgenesid. Ilmselt särg, säinas, või vimb. Viskevõrguga mees oleks tegija olnud. Lootsin et äkki mõni haug passib lähikonnas, aga ei olnud. Pool neli tulin tulema. Lanti päeva jooksul ei vahetanud, mingi trööbatud roheline baby-buster oli otsas. Kodus juba mõtlesin, et teeks pilti ka, eesti kalameeste lemmikkompositsioonis, käed võimalikult ette, ja kahe käe reiejämedused sõrmed kala toetamas, aga siiski loobusin. Suurem haug oli kudenud ja väiksem veel marjaga. Täna lasen paadi ka vette, aga tuul ilmselt püüda ei luba, ehk käin korra õngega Kassari.