HIIUMAA

Olen kohaliku suust kuulnud, et kokre meelitati seal söödaga väga edukalt, aga noh kogrele praegu niikuinii ei sihi.

Eile hommikul paistis tuul vaiksem olevat, aga olin perele paar sõitu lubanud, nii et vaba olin alles peale keskpäeva. Tuul polnud tugevamaks läinud, nii et seljakott selga, kahlakad jalga ning mere poole. Seekord otsustasin paati mitte võtta ja proovida jalgsi madalast rohu pealt, kuhu sügiseti tavaliselt haug koguneb. Kell 13.13 vajutasin trennikella käima ja asusin teele. Merele jõudes selgus, et vesi siiski liiga madal ning luikede poolt veel padusogaseks aetud, nii et minu esialgne plaan oli läbi kukkunud, ning tuli asuda tavamarsruudile.Tuul oli siiski tugevam, kui kodust paistis ja püütavaid kohti vaid mõni. Esimese kolme tunniga vaid kaks oletatavat kontakti (keritavale landile tuli paar veekeerist järgi). Palju liikusin mööda maad, sest vesi liiga sogane püügiks. Korraga nägin midagi valget kalda ääres vees ujuvat. Arvasin, et mingi kiirtoidu penokarp, aga lähemale jõudes tuli välja, et kiiver ja mitte odav hiinakas vaid korralike nahkrihmadega saksa toode. Et kala polnud ja kahtlane ka kuidas naine mind ilma saagita kodus vastu võtab (äkki hakkab lööma), pistsin kaitsevahendi seljakotti.Pool tundi pärast seda tuli lõpuks kauaoodatud võtt ja vedasin kala kaldale. Haug ise pisike (napilt kilo) ja hästi punnis kõhuga (2 mudilast soolikates). Aga vähemalt päev kirjas. Otsustasin veel korra seal proovida, kus enne lanti jälitati. Kohe esimese viskega tuli kuskilt haug ja rabas poolküünlaga landist mööda. Korraks lausa ehmatas. Kahjuks kadus teadmata suunas ja teist korda enam ei tulnud, kuigi loopisin enda ümbert täisringi peale. Aga lõpuks tuli õnn ka minu õuele. Viie minuti jooksul kaks rabamist ja mõlemad õnnestus vees käega ära võtta. Kaal ka kopsakam, 1,95 ja 1,8.Hakkas juba hämaramaks kiskuma ning ka ise juba korralikult läbi vettinud (pidevalt tibutas) Tulin tulema. Koju jõudes näitas trenniajaks 5.25, keskmiseks pulsiks 143 ja kulutatud kaloreid 4200. Korralik trenn vanamehele. Reedeks lubab ehk jälle vaiksemat ilma, ehk õnnestub korrata.

Ilm oligi normaalsem ja täpselt päiksetõusu ajaks olin paadisadamas. Püügikohas paat kaldale, kahlakad jalga ja seljakott selga. Esimene kontakt kümne minuti pärast, haug tuli landile järgi ja päris nina all rabas, aga rabas landist mööda. Mõtlesin, et panen teise landi ja püüan kinni. Valituks osutus üle hulga aja väiksepoolne (7 cm?) roheline salmo ujuv slaider. Umbes viie minuti pärast peale suht pikka viset kohene kontakt ja otsas. Kallas oli kolmekümne meetri peal ja esimest tahaks kindlalt kätte saada, seega panin kuiva maa poole ajama. Haug küll kergelt rabeles, aga suur ei tundunud, nii mõnisada grammi pealt kilo. Kuivale jõudes hakkasin teda kaldale kerima ja suur oli mu üllatus, kui tõmbasin veest välja hoopis säina. Kusjuures päris kopsaka. Rõõm oli päris suur, viimase säina spinninguga sain juuni lõpus. Kala trossi otsa ja edasi. Poole tunni pärast oli üks haug mitukümmend meetrit otsas, aga enne käeulatusse jõudmist pudenes ära. Ja siis hakkas kõik viltu vedama. Kõigepealt lanti vahetades puterdasin ühe uppuva landi vette ja seda päästes tegin märjaks käe ning õla. Siis purunes trennikella rihm, õnneks kell ise jäi käisesse pidama. Ma ei saa aru, kas nad teevad neid rihmu ümbertöötletud kondoomidest, üle kuue kuu pole mul veel ükski rihm vastu pidanud, samas maksab see poolteist korda rohkem, kui mu praegune spinninguritv. Siis viskasin ühe oma lemmiklantidest merre, sest trossiühendus tuli lahti. Kolm tundi loopimist ja null kontakti. Lõpuks üks pikalt otsas, aga jälle pudenes ära. Ja veerand tunni pärast sama stsenaarium. Siis tuleb otsa, visates kõrge küünla. Kurat, jälle säinas. Säinast vees käega ära võtta suht lootusetu, rabeleb kõvasti, suu suht nõrk ja millestki pole ühe käega kinni haarata. Tuleb kaldale vedada, aga sinna oma sadakond meetrit. Üheksakümmend meetrit läbisin edukalt, enne kui lahti rabeles. Ilusti läks, selg veest väljas.Lõpuks peale kuuetunnist püüki sain esimese haugi kätte. See ka suht väike. Olin juba paadini tagasi jõudnud, aga kell alles neli, mõtlesin et püüan veel pool tunnikest. Panin peale mingi rõveda roosa/lilla baby busteri, viskasin seljakoti paati ja asusin sealsamas loopima. Tulemus - poole tunniga neli kontakti, millest kolm sain kätte. Kaks väikest ja üks pooleteisene (kõhus tervelt 5 mudilast) Et olin oma paarteist kilomeetrit vees läbi vantsinud, ei viitsinud hakata enam normi täis üritama. Mootor tööle ja kodu poole. Kodus selgus, et säinas oligi kõige kopsakam, kaalu 1,78 ja pikkust pea pool meetrit. Ühtlasi ka uus isiklik säinarekord. Seega lõpp hea, kõik hea.

Pilti kah, muidu keegi arvab, et minu pajatused koosnevad ainult ilukirjanduslikest liialdustest.

Mis mõõdust või mis tingimusel säina uimed mustaks lähevad? Ise olen ka merest ka ühe sellise saanud, aga väiksemad ikka kõik punauimed.

40 kokre täna Orjakult söödaga

 Paar päeva Orjakus proovinud midagi nokkida. Ahven väike ja vähe. Hirmustes lesta tuleb, aga jubedalt viskab väikest sisse.

tere.kas lest ka juba päevasel ajal võtab?Tänan

17:00-20:00 küll ei jopanud.

Üleeile hommikul esimese praamiga üle ja üheksast juba merel. Nagu tavaliselt paadiga kohale ja siis kahlakatega edasi. Ilm kena ja veeseis keskmine. Aga püük pigem kehvapoolne, rohkem järgijooksmist ja sellist mokaotsast võtmist. Viietunnise püügi kohta ehk 5-6 kontakti ja vaid kaks haugi trossi otsas. Poole kolmeks olid kohad läbi püütud ja siis tuli mõte pähe, et sõidaks parem ühte teatud kohta ja prooviks paadist püüda. Tund sinna, teine tund tagasi ja kaks tundi püügiks. Vahetasingi kahlakad kummikute vastu, ronisin paati ja gaas põhja. Kohale jõudes lasin paadi triivi, sest tuul oli ideaalsest suunast. Sattusin selle aasta parima võtu peale. Kahe tunni peale üle paarikümne võtu. Paati jõudis lõpuks kümne kala, ainult et seitse neist olid alamõõdulised. Võisid ka napilt mõõdus olla, aga ega ma neid venitama ei hakanud. Ujuvad edasi. Poole kuuest oli mõõdukalade norm täis ja tunni aja pärast hämarikus sadamas. Plaan oli hommikul korrata, keskpäevaks uus norm täis saada ja kõik kümme suitsu. Öösel oli külma tulnud. Enne päiksetõusu olin juba sadamas. Kiirustasin, sest tuul pidi päeva peale tormiks minema. Kohale jõudes paati enam triivi jätta ei saanud, sest tuul oli peaaegu vastassuunda keeranud. Esimese haugi saamiseks kulus alla kümne viske ja järgmine oli pikalt otsas viis minutit hiljem, see pudenes siiski enne paati ära. Arvestasin, et hiljemalt tunniga on mul normkogus käes ja sõidan koju. Aga inimene planeerib ja jumal naerab. Järgmised kolm haugi läksid minu käpardliku kahvakäsitluse kapsaaeda. Usun, et kahlakates käega võttes oleksin kõik kätte saanud. Siis läks tunnike niitvetika nahka, iga viskega tustakas otsas, haug tuleb küll järgi, aga ei võta. Peale ühtteist sain veel kaks kätte, kas siis kahvatamine paranes, või olid lihtsalt tugevamini kinni. Lõpetasin püügi ära, vetikatest oli kõrini ja laine oli ka juba päris kõrgeks keeranud.Pole ju erilist vahet, kas ahju läheb kaheksa, või kümne kala.Seekord ühtegi alamõõdulist ei näinud. Ônneks oli tuul tagasiteel pigem tagant ja enne ühte olin sadamas. Bensiinikuluks oli nelja tunni täiskäiguga sõidu kohta natuke üle viie liitri. Kodus kalad kohe suitsu. Kui ilm lubab, siis jälle merele järgmise nädala lõpus, aga päris välistada ei saa ka varianti, et toimus aasta viimane merelkäik.