Olen igal aastal oma vanale vene jääpuurile uued terad ostnud. Kuna need nii odavad on, siis pole viitsind teritada. Laupäeval sai Tänakal käidud, siis teadlikult oma nüridat puuri kaasa ei võtnud, kasutasin sõbra oma. Pühapäev siis mõtlin, et prooviks teist kah esimest korda elus teritada. Krudisin alt ära ja asetasin selle oma lõikenurga peale lauale. Vaatasin sinna vahele sobiva nurgaga klotsi ja siis selle abil hakkasin teist liivapaberil ihuma. Tulemus tundus silma järgi suht terav olema.
Siis kohe tekkis isu katsetama minna, et kas sellest ihumisest ka kasu oli. Mõtlin Maardu peale katsetama minna. Kuna juba augu puurimiseks läheb, siis võtsin ka püügiriistad kaasa, et veidi solgutada. Ilm oli suurepärane ja miks mitte veidi päikeselisel järvejääl pühapäeva nautida. Mõeldud-tehtud...
Varsti lõõtsutaski mu vana truu masin Maardu järvejää veeres teepervel. Ohsa nuga, mis siin toimub. Terve järvejää oli lohelaudureid ja muidu lustijaid täis. Kuna aga kohale sai juba tuldud ja Männikule ei viitsinud edasi minna, siis hoidsin nende kimajate eest veidi kalda äärtpidi teiselepoole järve. Vaatsin, et miskid jäljed läksid mööda äärt ja puuritud oli kah. Võtsin siis kah seal koha sisse ja kukkusin krudima... Deem... minu teritustehnika on ikka veidi nihu olnud või on põhjuseks kaotatud 7 kilo kehakaalust, et ei jaksa enam sellise survega peale pressida. Uhiuue teraga lõikas see puur ikka sellise vaardiga, et oli oht läbi planeedi tungida.... Mis veel seda läbi "planeedi tungimist" meenutas oli see, et jääkate oli nii paks, nagu üritaks tõesti läbi maakoore puurida. Kui kogu puuri spiraali osa oli juba jääauku kadunud ja võhm raugemas, käis siiski kerge nõksatus ja puur vajus järsemalt sügavamale... Ohhhh (see ohe oli südamest)... siiski jõudsin, lootus oli juba kadumas

)... Solgutasin siis harjumuspäraselt puuriga veidi üles-alla, et jääsodi august välja "pumbata", kui mind lämmatas äkitselt selline hais, nagu olekas ma tegelenud maagaasi puurimisega. Jõle mädamuna hais levis üle pea (oleks suurema rahvahulga sees olnud, siis oleks küll sellise pilguga ringi takseerinud, et kes peeretas). Vaatasin siis ehmunult jääauku, et kas ma tõesti nüüd miski GazPromi trassi peale sattusin või milles asi.... Jääsodi, mille olin august välja pumbanud, oli täis miskeid musti kübemeid. Kühveldasin siis jääaugu tühjaks (tõsi - jää paksus oli kindlalt üle 40cm-i) ja hakkasin taliõngelt tamiili välja tirima. Esialgu meetri... viskasin siis auku ja hakkasin juba juurde tirima, kui märkasin, et polegi vajadust - asi on põhjas juba. Selge!!! Ilmselt oli tegemist miski meetrise veetasemega, millest pool oli ära jäätunud ja teine pool oli ilmselt hõljuv muda.
Ohhhh (see ohe oli kah südamest)... Deem küll... ülejäänud järveosa on hõivanud ekstreemsportlased.... teiselpool järve /kus peaks sügavam olema/ seal paistis isegi üks vana istuma... aga kuna lõiketeravus kõvasti soovida jättis nagunii, siis loobusin üritusest. See Maardu ahven nagunii väga maitsev pole. Las jääda teistele
)
Aga ikkagi oli tore pühapäev
)