Eelmise aasta suvel sai Tarbjalt proovitud karpi püüda minu jaoks ebatraditsioonilises kohas, nimelt põhjapoolses otsas ja saare alt. Koha puuduseks on väike varjatus ja mulla-turbasegune tamm, millega Tarbja metsa poolt piirneb. Tammi omapära ja ka miinus mõnes mõttes seisneb aga selles, et tänu pinnasele peab seal liikuma ülima ettevaatlikkusega: astuma tasa, asetama asju maapinnale vaikselt jne.
Neljapäevase päev õhtupoolik möödus markeriga söödaplatsi leidmiseks põhja sondeerimisel ja koha sissesöötmisel ning reaalseks püügiajaks arvestasin järgnevat päeva (reede) alates lõunast kuni pühapäeva õhtuni.
Reede lõunaajal saabus tammile perekond, kes lahtipakkimise protseduuri kiirendamiseks, otsustas autoga kähku tammil ära käia. Meist a la 100m Paide poole.
Mõeldud-tehtud, asjad maas ja auto kähku meist jälle, pinnase vappudes, mööda ka tammilt koristatud, kuna keskkond seal jälgima asju väga varmas.
Mis edasi hakkas, seda raske kirjeldada: küll vaja kabjaplaginal tuua autost pudel limonaadi; küll isale, kes eemal üritas latikat meelitada, uus suitsupakk tuua; emale päevituskreemi jne., jne., jne. Seda kõike pinnasel, mis kergelt vetrub ja kõvemat sammu lausa "kajana" edasi annab.
Kõike seda tehti enamasti jooksujalu kahe noorema perepoja poolt. Ei aidanud ei jutt nendega, ei ema-isaga ja laupäeva hommikul olin sunnitud ühtki võttu nägemata asjad kokku pakkima ja sealt Jõgeva maakonda lahkuma.
Loodan, et keegi nüüd ei hakka küsima, et miks ma ikka niipalju vaeva nägin, sööta mõttetult tuulde loopisin ja ära läksin!!!
Nii ka praegu siin! Tegu ju tõsise püügiga ja väga tõsiselt võetava, kavala vastasega. Miks isegi sõjafilmides tihti tõsist vastast austades kingitakse talle vabadus? Huvitav küll jah!
Egas tema maitse seepärast paremaks ju ei lähe, sest karpkala jääb ikka karplaseks, kel tihti ka mudamaitse juures on. Tegu pole ju kolhoosis särjepüügiga. Mida siin trampida?? Tulevad need foorumismainitud suvepäevad- seal saab trampida küllaga, sest selgelt läbi kumab: kes kaineks saab võib ka kala püüda (või vastupidi).
See on ju kunst omaette, mida õpitakse ja täiendatakse kogu aeg. Söötade osas, kui nüüd võrrelda kasvõi võistlusõngitsemist, siis variatsioone kümneid ja kümneid kordi rohkem. Retsepte erinevaid lausa sadu ja kui keegi kümmekondki selgeks saaks oleks juba tõsine saavutus omaette. Lisanditena selliseid asju kasutatakse, et mõni lihtsalt ei usu seda.
Nii võivadki tõsise karbiga kokkupuuted jääda paljudele toreda elamusena mällu, kus paari-kolme aasta jooksul keegi suur kogemata teie hapra varustuse tükkideks teeb või meeletu kiirusega vetesügavustesse lohistab.
Teema on algatatud ja ehk näevad seda ka need, kes asjasse tõsiselt suhtuvad. Nagu näha, siis neid ikka on ja see on ülimalt tore. Jätkaks kogu seda juttu a la kuu-pooleteise pärast lootuses, et selleks ajaks tõsistel tahtjatel ka sellelaadsed plaanid tehtud ja tulekuga tõsi taga. Tonkatada võib ka mujal, sest ei ole ka mina mingi erand, kes kunagi ära sellest öelnud, kui koos hea seltskond, hea jook.....jne.!
Siin tegu teistsuguse püügi ja teistsuguse vastasega.
Head müdistamist!