7.
Kommenteerib endise Eesti NSV TA akadeemik G. Naan
... Olen kindlalt kontaktide poolt! See tasub end ära. Juba meie teadmiste laiendamise pärast tasub hirmust võitu saada. Inimene laiendab pidevalt oma “suhtlemisprintsiipe”, mõistes, et selles on tema arengu pant. Inimesed on alati püüdnud ületada isolatsiooni, mõistes, et lõppkokkuvõttes tooks isolatsioon kaasa stagnatsiooni. Varem või hiljem tõuseb see probleem üles kosmilises mastaabis! Võibolla on juba tõusnud! Kontaktid on seda kasulikumad, mida rohkem nad stimuleerivad mõtet, mida rohkem erinevad meist need, kellega meil seisab ees kohtumine. Olgu nad kasvõi rohelised!
V. Komarovi ja Eesti NSV TA akadeemiku G. Naani kujutlev vestlus, mis oleks täiesti võinud toimuda, sest kõik, millest räägib akadeemik, on tema poolt ajakirjanduses avaldatud.
V. Komarov: Kuid võibolla leidub asju, mida oleks parem mitte teada? Aatompommi tundmata oleks inimkond ...
G. Naan: Teadmiste eest põgenemine ei vii nagunii kuhugi: kui kõrgeltarenenud Maa-välised tsivilisatsioonid on otsustanud meiega kontakti astuda, siis avastavad nad meid nagunii, ükskõik kuidas me endid ka peidaks.
V. K: Mida võib taolistest kontaktidest oodata?
G. N: Nende suhtumises meisse võime ette kujutada kolme põhivarjanti ja sellele vastavalt lahendada küsimuse meie suhtumisest neisse, küsimuse, kas nende signaalidele vastata või mitte.
1). Variant: huvi ja arusaamine. Teiste sõnadega, nad tunnevad meie vastu huvi ja suhtuvad meisse heatahtlikult. See variant tundub olevat ideaalne: nad varustavad meid üliväärtusliku tehnilise, kunstilise jm liiki infoga, hoiatavad naruväärsete või saatuslike vigade eest, nagu näiteks vähene tähelepanu nende suundade vastu teaduses ja kunstis, mille taga on tulevik, hoiatavad meid sammude eest, mis viivad ümbritseva keskkonna saastamisele või isegi inimkonna enesetapule. Me saame neilt teada palju tähtsaid tarvilikke asju ja võibolla saame just neilt teada seda, milles me oleme kindlalt veendunud: inimkonnale on määratud pikk elu, arengu ja progressi tee. Kosmilisel skaalal meile antud aeg ei ole veel ümber! Oleme veel ju nii ebatäiuslikud ...
V. K: Ideaalne perspektiiv! Ja mitte ühtegi “aga”?
G. N: Kahjuks on isegi sellisel ideaalsel juhtumil oma “aga”. Üpris segane ja ebamäärane, kuid ikkagi “aga”. Isegi mitu. Näiteks: kui suurel määral on üldse võimalik teiste vigadest õppida? Kas ei peaks igaüks oma muhud kätte saama? Me võtame ju nii vähe õppust isegi meie enda ajaloost! Räägitakse, et jäneste normaalseks arenguks on vaja hunte, kes neid taga ajaksid. Meid ajavad taga raskused.
V. K: Aga ülejäänud kaks võimalust?
G. N:
2). Variant: mõistmine on aga huvi pole. Teiste sõnadega, nad suhtuvad meisse heatahtlikult, kuid meie vastu huvi ei tunne. See võimalus on solvav, kuid kõige tõenäolisem. Kui nad on meist aasta- tuhandete võrra ette läinud (aga võibolla veelgi rohkem ees olla), siis peaksid nad meie peale vaatama umbes nii, nagu meie vaatame sipelgatele, kelle intellekt on meie vaatepunktist võetuna üsna kaheldav. Mida me võiksime sipelgatele õpetada või mille eest neid hoiatada?
3). Variant: huvi on, mõistmist ei ole. Teiste sõnadega, nad tunnevad meie vastu huvi, kuid puhtpraktiliselt, näiteks gastronoomilistel kaalutlustel ...
V. K: Kuid printsipiaalselt on veel ju ka neljas võimalus- puudub nii huvi kui mõistmine?
G. N: See ei tule ilmselt arvesse, sest sel juhul kosmoslased meiele ei vilgutaks. Niisiis on nähtavasti kolm varianti: õnnelik, kuid igav; solvav, kuid see-eest ohutu; ohtlik, kuid intrigeeriv.
V. K: Kuid lõppude lõpuks pole jutt ainult maavälistest tsivilisatsioonidest ja sellest, mida meie neilt saame. Kas meie ise ei ole tsivilisatsioon? Ja kas Maa teadus ei ole võimeline meile kõige ootamatumaid üllatusi kinkima? Kas teaduse saavutusi ei saa kasutada inimkonna kahjuks, näiteks uue sõja vallapäästmiseks?
G. N: Sõjad on kapitalistliku maailma sünnitis. Tõepoolest, on veel inimesi, kes vaidlevad selle üle, kas inimkonna enesetapp on juba praegu tehniliselt teostatav. Kuid mõne aastakümne pärast (aga võibolla juba homme) mõeldakse välja relv, mis on raketituumarelvast tunduvalt võimsam. Seejärel tuleb veel ja veel hirmasm relv. Traagika on selles, et teadus areneb väga kiiresti, aga mõtteinerts on väga suur. Praegu on tarvis otsustavalt muuta mõtlemise süsteemi ennast. On tarvis selgeks õppida, et igasugune sõjamõte on õudne anakronism, metsik igand aatomieelsest ajastust. Kui palju on muutunud igandlikuks, kuid see igand on kõige hirmsam. Barjääre on suuri ja väikeseid. On sotsiaalseid, rassilisi, ealisi jne. Kõigest hoolimata püüab inimkond ühtsuse, rahu ja vastastikuse mõistmise poole.
V. K: Ja siis ei kohuta inimkonda enam mitte mingisugused “rohelised pisiinimesed”, mõeldagu nende all siis Maa teaduse progressi või kuskilt Universumi sügavusest mõnelt teiselt tsivilisatsioonilt saabuvaid signaale.
G. N: Kahtlemata tugevdab kohtumine maaväliste tsivilisatsioonidega, oma asendi tajumist kosmilistes mastaapides, inimkonna ühtsust. Selle nimel tuleb riskida!