45 ´ilus punkt´ MEENUTUSI 2007

Pikassillas veel mõned optimistid, lootuses viimast võtta, olivad ennast järve otsapiale hauepüügiks sisse seadnud. Ilm ennelõunat talutav ja kes spinnaga usinasti uhmerdas, sellel kodustele saaki ette näidata oli. Kummi ja pleki harrastajad paraku nullipoisiks jäivad.
Pealelõunat miski must pilv hirmsa tuule, sademed ja aimduse kaasa tõi. Kuna loodusjõud paate hirmsa hooga järvele kiskusid, hakati aegsasti sadamasse liikuma, kuni ühel hetkel veekogu oma kaladega omapead jäi. Hinge jäi küll sihandane tunne, et hulga kalu meist maha jäi ja sellel aastal enne jäätulekut veekogule ei saa. Osaliselt tegi see meele nukraks, nigu oleks mõne hää sõbraga hüvasti jätt! Teiselt poolt valdas kojusõidul meeli tänutunne ja mõnus rammestus kordaläinud hooaja eest.

Pildilolev isend püütud samal päeval (tuttava poolt), kaal 5kg.
Kui haug lanti haaras oli kohe tunda, et tegu pole nolkariga. Paadi juurde lohises teine päris lahedasti, a mis edasi juhtus on juba kogemuste ja õnne valdkonnast.
Kiskus siis see visa võitleja muudkui paadi alla ja siis jälle küünlaid tegema niikaua kuni surve kätes järele andis ja vaid jupike tamiili ridava otsa tühja õhku taga ajama jäi. Juhtus see mida kalamees kõige vähem soovib... Seal ta siis vahtis, käeulatuse kaugusel, silmad kurjusest hiilgamas. Tamiilipundar nigu nuustik hambus ja lant tolknemas suunurgast alla. Tegu siiski kogenud kalamehega, kes kiirelt reageeris ja täpselt mõõdetud liigutusega käe purikale kuklasse lõi ja mette enne lahti ei lasknud kui ämmergu kaan kindlalt tema pääkohal kinni klõpsatas. See oli nüüd küll ilus kingitus hooajale punkti panemiseks. Mis siis, et omajagu pinget ja õnne selle purika kättesaamisel oli.
Trossi see vend püügil ei kasutanud ja siit teemaarendus: kas trossiga või trossita? Vastust pole.
Lant niisugune nagu ta on.