Lõuna Eesti

9. mai 2010 k. 11.30. Vihmajärgselt vesi kõrgepoolne ja muarust just parajal määral sogane. 1.3 kilo, 50/55. Vikrivärvides tutiga Vibrax # 4. Tegin heite risti üle jõe, kargas otsa kännu alt 2 m kauguselt. Minu õnneks hakkas kohapeal mulistama ja mässis nööri natuke ümber kere, mis võimaldas kala kiirelt kaldale lohistada. Kus ka kohe landi küljest ära kukkus. Ilmsesti oleks pääsenud esimese küünlaga. Üldse oli tegu orkiläinud kalaga, ork on pildil näha silma ja lõpusekaane vahel. Sihuke puutükk siis loomal sees, tundub, et sellised traumad neid eriti ei morjenda. Maos suur konn. Kalalkäigule lisasid värvi üks Tiibeti mastif ja tema sama suur segavereline sugulane, kes mingil hetkel üle heinamaa mu poole tormasid. Alguses võttis suht kõhedaks, hiljem selgus, et krants oli noor ja sõbralik; tuli kohe miilustama. Mastif aga muudkui haukus ja nihkus vaikselt lähemale. Rääkisin siis nendega rahulikult juttu, lõpuks ei osanud muud teha, kui panin suitsu ette ja hakkasin lanti viskama, tehes näo, et kõik on kõige paremas korras. Lõpuks rahunes ka mastif, aga päris nuusutama ei tulnudki. Näis, et koertel oli lihtsalt igav, lõpuks otsustasid nad jõe kallastel müdinal üksteist taga ajama hakata, nii et olin sunnitud allavoolu tuldud teed tagasi kõmpima. Seekord kasutasin hornetit, mis tõi välja ühe hauginolgi ja sügavast koopast jalge ees veel ühe 740 g forelli. Kuna tagumine konks oli lõpustes, läks kotti seegi. Enne käis kärestikust veel üks mõõdukala paar korda rabamas. Lühike, kuid igati kordaläinud retk.