Otsi

Inari järv Lapimaal

Autor: oinz
Noniii. Sai käidud sellises jumala poolt hüljatud paigas nagu seda on põhja lapimaal asuv Inari järv.
Ei läind me sinna mitte niisama lulli lööma ja lanti leotama vaid ikka asja pärast. Nimelt elukutselise kalamehe elu kaema. Rääbis pidavat nimelt hakkama marja poetama ja meie ülesanne pidi olema nood elukad enne suguühet kinni püüda ja väärt kraam tera tera haaval kokku korjata.
Algas see seikluste/äparduste ja igasuguste muude asjade rohke tripp kuuendamal oktoobrikuu päeval kell 12, kui Tallinna reisisadama D terminalis said kokku Oinas, Ints, Siim, Marko ja Alo. Laevasõit oli igav nagu tavaliselt, kui välja arvata see, et saime "sõbraks" kahe soomenpoikaga, kes olid ennast nii kõveraks kaanind, et suutsid rääkida ainult täishäälikute pakketiga, nii et nad ei saand tõenaoliselt üksteisest ise kah aru. Järgnes jalgsimatk kimpsudekompsude ja piirituse kohvritega näpuotsas rongijaama. Esimese asjana visati mind sealt välja avalikus kohas joomise pärast. Ei andnud alla. Rüüpasin õlle ukse taga ära ja pressisin sisse tagasi. Ostsime piletid (115 EURI per naase!!!!!!!) ja perroonile minek. Seal tülitas meist üks süsimust pruunlane, kes üritas meile pisikest nutsakat 3 grammi "rohelise" pähe 70 euriga maha müüa. Saatsime pigi sitale ja läksime rongi. Ilmselgelt olime kõige halvema asukohaga kupees, kuna see asus esimeses vagunis aga suitsuruum viimases. Neid kahte lahutas omavahel u 8 km ja 240 ust, mis kõik avanesid erimoodi. Jõudsid suitsetama, oli janu, jõudsid tagasi jooma, tahtsid uut suitsu. Lõpuks joogid kaasa ja kolisime suitsuruumi üle. Ei ole asjatult öeldud, et toredaid inimesi kohtab igalpool. Nii siingi. Lõbusaid vennikesi oli teisigi, nii et rongi sõitu jään ma alati heldimusega meenutama :)
Reede hommikul kell 8 oli rong jõuluvana kodukülas Rovaniemis. Sealt edasi 4 tundi bussiga Ivalosse. Bussiski oli vaffa tegelane. U 70 aastane vanahärra, kes otsustas kohe ommikul koskenkorval punni maha lüüa ja kella 11ks oli lõug nii ripakil, et omaljalul ta peale suitsupausi bussi tagasi poleks saanud ja ilma Marko ja Jossi abistava käeta vedeleks ta siiani tundra samblikus. Lõpuks kohal (vähemalt me arvasime, et oleme kohal). Kus on järved, kus on jõed, kus on kalad? ANDKE MULLE SPINNING!!!! Esimene tagasilöök ei lasknud ennast kaua oodata. Selgus, et just algas keeluaeg ja tollest jõest, mille ääres me olime, ei tohi ühtki maimu välja tõmmata. Õigesse sihtpunkti lähme edasi aga alles ülehomme. Ei pole hullu, selline pisiasi me meelt ei morjenda ja piirituse pudelid saab lähemaks vaatluseks pihku võetud. Järgenavad poolteist päeva mööduvadki kohalikus kõrtsus istudes. Vaadeldes naljakaid, töntsjalgadega tutervaid lähisugulaste vahelise armulõõma tulemeid, mikker käes karaoket lõõritamas. Tekkis tahmine oma kõrvad sulavaha täis kallata. Tõenäoliselt lõõritavad need evolutsioone redelil otsa ringi keeranud äbarikud praegugi soome humpat laulda ja on oma eluga väägagi rahul. Aga see ju ongi peamine......
Pühapäeva hommikul kell pool 8 kiire hommikusöök ja väikebussiga veel 100 km põhja poole. Minu arust on täiesti loogiline, et kui sa oled kohas, kus elanikkonna moodusatvad paar kolm saami ja 5 miljonit põhjapõtra, siis sa peaksid viimaseid igal sammul nägema. Me nägime kogu selle aja peale ainult ühte pisikest ja hästi karvast sammalt söövat hiirt! Tore loodusereis küll. Natuke hiljem nägime küll ka kolme naljakat lindu (teder või metsis vms), kes valmistusid pulmituma aga meid nähes panid needki plagama.
Jõudsime järveni. Vastu olid meile tulnud kaks õite ära seletatud näoga mehikest. Nagu hiljem selgus olid nad selleks ajaks juba neli päeva jutti joond ja ette rutates võib öelda, et tsükkel jätkus. Pool tunnikest paatidega mööda vett ja lõpuks siis selles päris päris sihtpunktis. Nice!! Korralik mökki meile viiele, teine osmik kahele kohalikule härrale, saun, maailmatuma suur püstkoda poronahkade ja kõige sinna juurde kuuluvaga. Ürgne ja karge sügisene tundra loodus. Mis sa kurat veel oskad tahta??? KALA!!!


Nagu juba ennem mainitud sai, siis Lapi Jormad veel piiri peale ei pand ja lasid meie kaasa toodud piiritusel hea maitsta. Teise päeva õhtul suutsid nad nii palju ennast liigutada, et ühe võrgu 8st suutsime püügilt ära tuua ja saime näha ka seda milleks meid sinna kutsutud oli. Rääbiste võrgust välja koukimist nimelt. Kui nipp selge, siis tulevad need väiksed elukad suht libedalt välja. Emased marjaga kalad ühte pange ülejäänud teise. Võrk kõrmelt puhastatud, lasti spirdil jälle hea mekkida. Marko paneeris joogi kõrvale hunniku rääbiseid ja elu oli jälle ilus. Järgeval hommikul ei suutnud lapitondid ennast üldse liigutada. Üks pistis korra nina uksevahelt välja ja otsis mingit krdi kollast ämbrit taga. Lõpuks leidis selle teise habemiku voodi kõrvalt ja probleem oli jälle lahendatud. Mainis veel korra moka otsast, et tal on irvea krabula ja üritas meilt veel ühte viinuskat välja kaubelda. Saades eitava vastuse puges oma koikusse tagasi ja rohkem teda ei nähtud. Meie luusisime niisama kotte sügades mööda saart ringi ja tegime aeg-ajalt kaldalt mõne viskegi. Markol õnnestus tabada tabada üks 740 grammine Taimen ja Siimul u samasse kategooriasse kuuluv Harjus. Ma püügile eriti rõhku ei pand ja seetõttu mitte emmigi kätte ei saand kah. Panime plaani paika, et kuna porvod ei suuda ilmselt ka homme jalgu alla saada, siis lähme ise paadiga järvele ja kakume mõned korralikud taimeni pätsid välja. Eks näis mis saama hakkab........

Järgmisel päeval juhtus imelugu: Saamid said jalad alla ja suutsid endi värisevad lihakehad isegi paati vedada, ülejäänud võrgud ära tuua ja pärast isegi uuesti sisse lasta. Meite töö oli lihtne: võrgud ühest kastist teise ümber lapata ja selle käigus sinna nokkapidi kinni jäänud elukad eraldi kastidesse sortida. Pooleteist tunniga oli tööpäev läbi ja algas põhitöö. Molutamine. Suitsetasin niisama molutamise asemel ühe 2kilose havi mamma ja 3 kilose Taimeni. Intsu idee oli suitsetamise ajaks kõht sibulit täis laduda. Tuleb tunnistada, et see oli hiilgama hea idee. Suitsu alaskalõhe + sibul on üüberkunn roog. Tollel päeval oli ka kaubatoomisepäev. See tähendab seda, et eelmisel õhtul pidime kirja panema, mis söögikraami me vajame. Esikohal oli listis loomulikult ÕLU. Pold juba päevade kaupa head mekki suhu saand. Nüüd lõpuks toodi. 1 rest!!!!! 5 peale!!!!!!!!! häbematuse tipp. Enamus kaljast oli loomulikult juba enne sauna valmimist otsas. Õigupoolest pidime me seda kaks korda kütma, kuna Jormad läksid ennem meid leilitama ja miskipärast arvasid nad ruumi liiga sooja olevat, nii et jätsid pesemise ajaks ukse lahti! Krdi soomlased või asjad!!!! Leil ja õlled tehtud, juhtus see, mis juhtuma pidi. Hammas läks verele.... Ühine otsus tuli kiiresti. Vaja meie vabariigi alguspäevi meenutada. Seda mitte käest kinni Alo Mattiiseni lugusid lauldes, vaid lahendades piiritust mehukati mahlaga...... Väga kena meenutus oli.
Mälestused andsid endast loomulikult ka hommikul märku.Tervis oli hõre nigu õhk Alpides aga teha pold midagi. Tööle tuli ronida ja justkui kiusu pärast oli too päev, too päev, kui Muikud ennast liikvele olid ajanud ja trobikondade kaupa ennast võrku mässind. Noppisime neid sealt oma 200 kilo välja. Tegelikult ei ole see kogus veel suurt midagi. Plaan nägi ette et edaspidi võtame vähemalt 500 kilo kala välja. Nõksu enne 12 oli päeva kasulik osa jälle läbi. Lükkasin hunniku rääbiseid koos 7 väiksemat sorti lõhelisega suitsu. Krdi maistvad on need väiksed elukad. Saaks aint tilga õlut sinna kõrvale :P (tegevus toimus 14.10.11)
Järgevad päevad möödusid rahulikult. Hommikul 8st võrke puhastama. Hiljemalt 1ks olid võrgud puhtad, väike kaardimäng, kerge eine, paaritunnine bjuutisliip ja jälle kaarte, kuni magama minekuni. 18nda õhtul kiskus vastupidiselt soome ilmaennustajatele tormiks, nii et õnnestus tabada aint mõnikümmend kilo rääbist. Maru ehk mürsk nigu lapihärrad seda ilmastikunähtust nimetasid läks aina hullemaks. Võrke ei saandki sisse lasta. Hurraa!!! Saab terve järgmise päeva lebotada ja mõnel üksikul ärkvel oleku hetkel tonni taguda....... Ära hakkab tüütama see värk. Oleks vähemalt alkoholigi, et seda jura paremini taluda. Tuleb tunnistada, et nii pikka kainet perioodi pole mu elus ikka pääääris kaua old :S
Selgus, et kohalikel härradel on lähedased suhted kõrgemate jõududega. Nimelt oli neile hommikul ennast ilmutanud Järve Jumal ja käskinud asja marurahulikult võtta ja igasuguste võrkude ja muude juradega tegelemise asemel tutvust teha paradiisi nektariga. Seanss jumalustega kestis 2 päeva ja selle aja jooksul laplased oma nina eriti putkast välja ei pistnud. Kolmandamal päeval "peksime" me nad siiski merele ja tavapärane rutiin jätkus. Kuna kahjuks oli tegu 90 aasta kõige soojema sügisega lapimaal, siis õigeks püügiks ei läinudki. Saime kaks-kolmsada kilo päevas ja kogulugu. Ju mõjusid plusskraadid uimeliste sugutungile pärssivalt ja korralik kepp jäigi tulemata. Mis teha. Aastad pole vennad. Järsku järgmine aasta läheb selle koha pealt paremini.
Mõned päevad enne äratulekut jõudis siiski õnn ka meite õuele. Nimelt saabusid saarele uustulnukad!! Seda minu venna ja tema kolme sõbra näol, kes meile külla ja ühtlasi järgi tulid. Ja uskuge või mitte aga nemad tõivad maitsvaid jooke. Eksis see inimene, kes mulle väitis, et lapimaal on nii puhas õhk ja keskkond ja üleüldse olustik ja seal pole võimalik pohmelli teke. On küll!! Järgmine päev arvasin ma ennast olevat tsernoboli kolmandas reaktoris või mõnes muus koledas kohas. Säärane krabula oli mul viimati tiinekana, nii et lapimaa puhas õhk my asss!! Kuidagi suutsin ennast siiski "tööjuurde" vedada ja tahtejõu abiga oma võrgujupikese ära puhastada. Vend ja tolle kamraadid kütsid paadiga samal ajal mööda järve ringi ja üritasid kalu landiga tabada. Ei õnnestunud. Järgmine päev ka ei õnnestunud. Tundub, et see krdi soe sügis keeras kogu selle järve tavapärase oleku pea peale. Ei tuld kala võrku ja ei jäänd ta konksu külge. Kohalikud pold sellist asja elu sees näind.
Tagasitee möödus 24H neljakesi kolmele inimesele mõeldud istme peal olles ja Mati Nuudet lauldes.
Kokkuvõtteks võib öelda: Viibsisime saare peal täielikus isolatsioonis nii naistest, alkohoolist kui ka muudest toredatest asjadest 26 päeva!!!!
Saime selle ajaga 4 tonni rääbist, loodetud 10 asemel.
Mina ei tabanud selle ajaga mitte ühtegi kala sportliku vahendiga.
Õppisin valmistama kala (lutsust taimenini) kõikvõimalikel ja võimatumatel moodidel. Kõikse paremini kukkusid välja rääbisemarja kotletid.
Mängisime kogu majapidamises oleva paberi tonni täis.
Magasime aasta jagu und ette


Oli vaffa! Järgmine aasta jälle.....
30.11.2011
01.12.2011 00:22
0
0
muhe lugemine õhtusel ajal.
01.12.2011 01:17
0
0
Marjulised...


Hää pikk lugu.
01.12.2011 01:54
0
0
Maaliline pilt ja mõnus öine lugemine
01.12.2011 06:59
0
0
...pilt jah lux,aga se jutlus ikka mega kõva...tubli, et mõni viitcib ka kirjutada oma seiklustest nii põhjalikult
!

5+++ värk!

01.12.2011 07:59
0
0
Jutt oli hea ja pilt veel parem.5+Paistab et sa polegi kalamees!26 päeva jooksul ei saanud ühtegi kala ja selle asemel et kala püüda,mängisid kaarte ja magasid
01.12.2011 08:27
0
0
5++
01.12.2011 08:58
0
0
Pole tükk aega midagi niiii head lugenud
)
01.12.2011 09:29
0
0
Sama värvikas nagu pilt on ka jutustus. Paraku 5+5 on siin ikkagi 5.

Plusse viiele lisan 1000 tükki.
01.12.2011 12:59
0
0
Ülikõva! Braavo kirjanikule! Meenutab aastatetagust kokku küll ainult 7e päevast viibimist Ruhnu saarel siiamarja kogumise eesmärgil
)))
01.12.2011 20:17
0
0
Mõnus lugemine 5+++
01.12.2011 20:51
0
0
väga hea lugemine ja jaksu jälle uuel aastal 5p.

01.12.2011 20:54
0
0
Super.
01.12.2011 21:34
0
0
No on aga pilt ja jutt - paneksin hindeks lausa 555 aga jaah, jääme ikka reaalsustesse ja piirdume seekord viiekaga
)
01.12.2011 21:42
0
0
Lugemine on hea ja humoorikas aga minu meelest oli see kirjeldus ühest maailma igavaimast kalareisist lapimaale
01.12.2011 22:06
0
0
Tänud viite eest!

Enesekaitseks võin öelda, et egas seal ei oldki plaani väga spinnat vibutada. Kaasas oli mul aint jergi ritv ja mõned jergid. Aga nagu selgus, siis tolle saare ääres haugid ei pesitse. Järgmine aasta olen targem ja tean mis tavaari kaasa võtta.... ja egas need kanaada lõhed siis mu eest pakku pääse......
01.12.2011 23:02
0
0
Ma võin ka lisaks öelda, et käisin ka Lapimaal ja jäin nullipoisiks. Ei saanud ma haugi, forelli ega isegi ahvenat mitte. Vikerit mõned kaaskannatahjad trehvasid, aga traditsionaalseid lapimaa kalu ei saanud me ühtegid. Turismi värk, see seletuseks...
02.12.2011 07:57
0
0
oinz - mis see kanaada lõhe on? Harmaanieriä?
02.12.2011 08:11
0
0
Limonka: Ei mäleta kudas nad teda soome keeles kutsusid. A olla kanadast mingi aeg tagasi toodud ja sisse istutatud Inarisse. Nüüd poegivad seal usinalt.
03.12.2011 14:02
0
0
vitonen teele ja otsekohe 5+++
03.12.2011 23:15
0
0
Tore lugemine, 5+ !!!

Kui nüüd millegi kallal norida, siis häiris tiba see, et jube palju oli rõhku alkoholil. Võibolla on see vaid minu kiuks, aga mu jaoks reisimine-kalastamine ei käi kärakaga kokku. Kui vaja, lubab mul naine kodus ka sõpradega viina võtta
05.12.2011 22:17
0
0
olen Mageroyale minnes käinud Inaril, kala ei püüdnud. keset pikka päeva väga ilus koht
11.12.2011 08:00
0
0
Voi että, Hää lugemine hommikul
justkui jätk juha vuorineni "viimeinen suuri seikkailu"raamatule
14.12.2011 11:10
0
0
Njah...jutt sula tõsi...
5+5+
18.12.2011 12:09
0
0
Ilus koht. Olen korra sinnakanti sattunud; kahjuks küll ilma püügivahendita...
27.01.2012 01:07
0
0
5+ alla selle ei kannataks kuidagi panna.
Palun oota