L57, l52, 2030g.

Valgeks hakkas juba minema, ei tea kas täna jääbki siis nii, ilma kalata, käis mõte tahest tahtmatult peast läbi. Ei olnud enam
kaua jäänud, kui päike taevas sillerdaks. Kuna koht oli valitud selline, kas kõik või mitte midagi, siis lootust päris nurka
visatud veel polnud. Selle jõudsin muide semule veel ära mainida, et väsimus hakkab tulema, tähelepanu pole enam nii erk,
just sobiv hetk millal kollid tavaliselt end ilmutavad.
Järgmine koht kus vise sai sooritatud saigi ennustus teoks. Olemas hüüdsin vaikselt sõbrale, kas tulen kahvaga appi, kostis
teiselt poolt põõsast, ei ole oluline, arvasin hetkeks. Kala hetkelise toibumise järel toimunud sööst sügavusse andis mõista ja
tuletas meelde kõik eelnevad korrad, kus olen pidanud sellisele kalale alla vanduma, et vast tõesti, tule vist jah, appi.
Ja juba oligi kahv mu ees vees ja ootas ainult kala suunamist õigesse kohta. Mingi hetk sain aru, et kala on hästi konksu
küljes ja siis juba enne kala kaldale saamist, muutusin täiesti rahulikuks ja olin päris kindel, et täna on see päev.
Tahan tänada Ceemicut, oskusliku kahva käsitluse eest, nüüd on meil üks hea lugu, mida saab rääkida veel kaua, kaua.
Väga kaua püsinud rekord sai purustatud 400 g. Võitlusi sellise kalaga on olnud varemgi aga täna esimest korda lõppes see
niipidi.
Kala püütud käsitööna tehtud landiga, mis andis loole eriti magusa meki juurde.