nii nad tulevad

Valmistudes Eesti suureks üleriigiliseks karbipüügi võistluseks, olime treeningul lõunanaabrite juures. Suvine kuumalaine oli kohale jõudnud, mis edukat kalapüüki ei ennustanud. Kala väheaktiivne ja sügavates aukudes, kui siis ainult öösel võis midagi oodata. Raskendavaks asjaoluks oli ka meie püügikoha naabruses olev lõbus suur seltskond, kes kogu öö jõmistas ja vahepeal end ka vees värskendamas käis. Nendel olid ka donkad sees, ühe kogre pidime nende eest välja kerima, kuna oli ei tea kui kaua seal ujunud ja lõpuks oskas ta end meie pealiini kinni haakida. 5.30 ajal saime ühe 4,8 kg soomuskarbi, ei olnud jõudnud oma õnge veel uuesti sisse visata, kui kella 6 ajal hakkas signalisaator teisel õngel meeletult pinisema. Rakendus oli meil 80 meetri kaugusel, haakides tegi kala korraliku küünla, mis pani meid esialgu imestama, kuna ei ole karbile iseloomulik. Tuli tükk aega võidelda, kuna oli tegemist tugeva vastasega, kes mitte kuidagi ei tahtnud pinnale tõusta ja üritas igatpidi põhja sodi taha peituda, kala sai pinnale alles kalda ääres. Haakimine oli toimunud kõigi karbipüügi reeglite järgi alumisest mokast keskelt, mis oli niivõrd luine, et konksu eemaldamiseks tuli näpitsate abi kasutada. Hinnanguliselt kaalu 5 kilo ringis, himustas magusat maasikaboili ja toimetab oma tegemisi edasi.