Kalakass.

Tahaksin esimesena ära mainida, et tegu ei ole lavastusega koduhoovis, külakass tõepoolest haakis ennast mulle sappa
ja tegi kaasa terve kalapüügi, mis viis majadest väga kaugele, läbi paksu metsa ja veel paksema lume.
Märkasin teda alles kui olin juba umbes 15 min. kalakohta kõndinud, hiilis hiirvaikselt mu seljataga, hüpates ühest
jalajäljest teise. Kui olin teda märganud hakkasin vaikselt naerma, ma olen külakoertega ka varem terveid päevi jõekallast
tatsanud aga kassiga kalapüük oli esmakordne.
Ma ei teinud mitte ühtegi endapoolset katset, et kass jätkaks minuga matka, huvipärast tahtsin näha, kui kaugele ta tuleb
ja kassil ei olnud mõtteski poole pealt lahkuda. Kui ma loopisin mõnda kohta, istus tema minust mõne meetri kaugusel ja
puhastas käpakesi lumest, kui ma hakkasin liikuma, startis koos minuga. Erilise tähelepanu pälvis kassile lant, seda jälgis
ta jahimehe pilguga, üle jääääre lanti kaldale tõmmates, kui lant lumele kukkus, oli ta valmis igahetk ründama, tegu oli, et
õnnetust ei juhtuks.
Nalja sai alati, kui kala otsa sattus, kass jälgis kalda ääres eriliselt huvitundvalt, kõrvad kikkis, mis järgmiseks juhtuma
hakkab.
Lõpuks matkasime koos üle 6 km. ja mulle tõesti tundus, et kass nautis igat hetke sellest püügist, eduka kalapüügi
lõpetasime sõbralikult saagi täpselt võrdselt ära jagamisega.