16.12.2015

Sai siis möeldud, et peaks kalale minema üle pika aja. Terve suve sai proovitud ja üritatud, kuid saagiks vaid kiisad ja muud mitte mainimist väärt saagid. Sõbraga siis kellel kaitseväest puhkus leppisime mineku aja ja koha kokku ning oligi plaan valmis. Püüdma plaanisime minna haugi. Esimese asjana siis hommikul kalastuspoest läbi, (sealt ei pääse kunagi eemale, alati vaja käija ja uusi läikivaid asju osta) sai paar landikest ja mõned unnadki ostetud, et kui lanti loopida siis saab ka unnasid jälgida. Landid käes suundusime turule, kuna elussööta ei olnud aega püüda, ega teadnud kui kerge on kokresid või muud praegu saada, otsustasime räime turu pealt osta elussööda asemel. Turul ringi vaadates jäid silma hiigel suured latikad, korralikud kohad, angerjad ning muidugi mitte alamõõdus haugipoisid. Lootus oli suur.
 Sai lõpuks linnast eemale umbes hiljemalt kella 11 aegu järve äärde. Paistus esialgu tuuline ja laineline see vesi, aga ei saanud minemata jätta, eeltööd oli nii plaju tehtud ja vesi oli käega katsutav. Panime siis kiirelt paadi õhku täis, vajaminev kaup peale ja tuld. Esialgu proovisime lanti loopida  pilliroo äärde, äkki peidab end seal. Natuke proovitud panime esimesed unnad vette, ja läksime veidi eemale et tass kohvi võtta, sest tuul oli külm. Läks mööda üks maksimum 15 minutit kui märkasime et unn on ennast vees ümber keeranud. Külm tunne kadus koheselt ja lootused tõusid. Kiirelt kiirelt unna poole minema. Alguses tundus, et tühjus, sest liiga vaikne oli. Välja tirides avastasime, et ei ole ikka tühjus, mingi asi seal on. Sai siis üks 20 minutit jamatud nii, et ei näinudki mis seal otsas on, sest said pool välja tõmmatud siis pani sihukese hooga ja sujuvalt minema jälle põhja poole ja eemale. Läks veel 10 minutit mööda siis alles nägime, et see on juba kala möötu mis meil otsa on hakanud. (vees tundub muidugi veel suurem). Sai veel 10 minutit täis (40 minutit hiljem, kui poeunn peenikese tamiiliga ja väikse kolmese konksuga ennast valgeks oli keeras) hakkas meile tunduma, et me ikka saame ta kätte. Kahva meil muidugi kaasas ei olnud, sest olime seda tassinud aasta agea järjest ilma asjata kaasa. Millegi pärast oli aind haamer paati sattunud. Kala väsinud ja rahulik otsustasime ta paati ära saada.
...(haamer, nätaki nätaki) . Ja kala saigi imeväel paati. Samal ajal kui me olime maadlenud selle kalaga mis just paati sai oli ka teine unn ennast ümber keeranud, aga kuna tuul oli meid eemale viinud sellest siis otsustasime kaldale minna ja kontrollida kala.
Kala kaaluks oli täpselt 7.840 kg, ja pikkus jäigi mõõtmata.
 Tagasi veepeale mindes sai kontrollitud teine und ka ära, tühjus oli, panime siis tagasi sisse unna ja läksime koju, et kala ära lahata. Lahates leidsime väikese haugi poolseedituna. Kõrvale sai pandud kalast kalamari, maks, pea, saba ja peast-sabani olev materjal peale sisikonna mis rändas näljastele kassidele.
  Hiljem...
Jäi ainukeseks kalaks sel päeval, kalamaks maitses koos marja ja fileega praetuna imemaitsvalt, pea ja saba on praegu soolvees.
Isikliku rekordi latt sai võibolla liiga kõrgeks aetud. Aga kõik see oli kindlalt väärt kodust välja ronida.

Janar Visnap & Kim Brett Hermann