Otsi

killuke inspireerivat ajalugu

Autor: madist
Saaremaa 8,6kg meriforell
Siit tore pilt 2000 aasta Kalastajast, kus Urmas oma vinge kalaga. Väsitas 20 minutit. Ja tema on heas mõttes süüdi, et mina punast püüan. Jooksime kuskil haugirannas kokku, rääkis, näitas ja pärast seda olin müüdud mees. Enne seda olid eelnevad punased juhuslikult muu kalapüügi käigus tulnud. Mäletan aasta hiljem kevadet, kui poistega Saaremaal u kl 16 püügi lõpetasime ja end minema sättisime, püksid juba kuivasid puuokste otsas. Tuli Urmas ja ütles, et nüüd algab just õige võtu aeg, et mis te ära lähete. Läks merre ja u 15 mintsaga ilus kala kaldal. Ütlesin kuttidele, et kui teine ka tuleb, panen püksid uuesti jalga ja läheme hilisema praamiga. Nii juhtuski
Erinevalt Urmasest ei saanud ma tookord midagi. Parima punasevõitluse olla talle aga pakkunud üks 4-kilone jõulukala, kes oli teinud väga tigedat sõitu ja ei kippunud kuhugi rannale. Tean, millest ta räägib. Igaljuhul lahe vend oled, Urmas! Kindlasti mingi hetk veel kohtume rannas. Jäi see vana Kalastaja näppu, pidin jagama siin passiivsel talvejää ajal seda võimast pilti
22.03.2018
23.03.2018 09:18
0
0
ja landiks oli More Silda, mis hõbekolli ära meelitas
23.03.2018 11:43
0
0
Tagalahest ja augustikuu.
23.03.2018 12:26
2
1
ei julge ma vaidlema hakata, aga kohtusime temaga haugipüügil juulis ühes karjääris. Sain aru, et sai see kevad ikka. Aga eks sellised kalad tuiavad jõgede suudmete lähedal ka augustis juba, kui nüüd eksisin. Ja sellised monstereid ujub ju ringi meite meres, ole ainult oskuste, õnne ja tahtmisega tegelane, oota oma tund ära
23.03.2018 12:42
1
6
aga meenub veel, et sügisel olin seal platsis. Mitu ilusat kala tuli otsa, aga kätte ei saanud. Esimese kaldale sain sealt alles järgmise aasta 26. märtsil. Eks uute kohtade esimesed kalad ikka kenasti said fikseeritud nii paberil kui mälus. Aga sügisel ujus ükskord jubedam koll seal järgi. Oli täiesti päikseline oktoobrikuu, Saaremaa ralli käis selja taga ja kerisin rahulikult, lant tuli võnka-võnka ja järsku üli aeglaselt ja stiilselt kerkis selle taha pea meetrine palk landist 1-2 meetrit. Nägi kohe aga mind, keeras siis stoilse rahuga ümber ja kadus. Mul hakkasid adrekast kõik põlved, käelabad jne värisema-see oli selline järsk ja ergas kohtumine ning igati meeliülendav kogemus...Tõmbasin ruttu kõne Truumetsale, et mis teha veel annab? Ta küsis-nägi sind või? Vastasin-vist küll. Truumets-siis kehvasti. Kui suur näeb, et miski mäda, enam vaevalt tuleb. Ütles, et kui näen, et ujub järgi, tuleb lasta lant kohe põhja, et mind ei märkaks. Siis veel lootust uute heidetega. Tänane tarkus ütleks ka veel, et ehk oleks paus kerimisel aidanud. Loopisin, vahetasin lante, aga koll oli juba Hiiumaa all....
Neid kollidega kohtumisi võiks veel pikalt heietada...
24.03.2018 20:48
2
2
Suur peabki ära minema...
26.03.2018 19:36
0
0
onnex midagi saame nendest ka ikka kätte
Aga Suur otsast pääsenud ongi parim motivaator. 
14.04.2018 17:28
0
0
Väga viis! 
Palun oota