Otsi

18. veebr. kell 14.14

Autor: mudakoger
3150 g
Püütud haue  kujulise kummilutuga oma sanna takast!  Kargas  OTS'a  päris kaugelt . Puhus edela tuul  ja tibutas vihma - ühesõnaga SUURE haue wötu ilm! kiss
18.02.2020
18.02.2020 19:08
7
21
Igati vägev pilt!5p
18.02.2020 22:57
12
18
Läx suicu?
19.02.2020 11:20
68
26
vennu -  Pannile läx ,Sir.! laugh
23.02.2020 23:15
44
60
 Mida muda ärpled ja kekutad? See pole vanamehele kombeks...ära üritagi hüpata oma varju...sammaldunud ja pragunenud kodutalu müüri ääres poseerid mille eest tasub kõik kulud väikuveli. Kas midagi valesti päritud kui sannataguseid hauge tahaks näha ka sanna ees...suures plaanis!yes
23.02.2020 23:41
41
59
 Lihtsameelne soovitus. Enne kirema hakkamist vali  plaani mille taustal pilti teha.Uma sauna tagusest väita lihtsalt  lapsik...polegi ju toimivat sauna... nagu ka suitsuahju aastast 1980 mille pildid tänavuseni laekumata.
24.02.2020 17:32
40
60
 Kuidas seostada Kersti uhket mantlit ja kõrval  olevaid urvis taguOTSasid pildil oleva  haviga ja kuulsa saunaga? Pööningul kruvid ikka kõvasti logisevad.crying
24.02.2020 20:25
41
58
 Muda piltide vaadatavusele lihtne ja loogiline selgitus...samuti ka hinnetele. Saakidel pole viga  aga  jutt selle all  ei kannata kriitikat. Pildid jupitatud krokside,vana pesukausi serva ja lagunenud müüriga...kehv fotograaf oled.Ka tekst aina kordub sanna tagusest võlulombist-arenguruumi OTSatult.yes
05.03.2020 20:19
40
15
KALAL...



VAALAPÜÜGIL(A: KORP) Lõpuks oli ta käes! Siples kaldarohus ja pritsis kalamehe jalajälgedest vett. Ajas lõugu laiali nagu tõeline vaal. Kalamehe süda peksis nagut 4.taktiline mootor, põlved värisesid justkui külmavappes. Õngelatt oli pooleks murdunud ja nöör lootusetult sassis. Aga ta oli käes! Tõsi küll , veidi väiksem kui vaal, umbes sõrme pikkune särjepoeg. Aga vaalana on ta meelde jäänud tänaseni , kuigi sellest on kõvasti 4 aastakümmet möödas. Sest ta oli esimene! Enne teda olid unistused ja unetud ööd. Tema pärast oli vaeva nähtud. Noorest kaasikust õngelatt toodud, see korralikult kooritud ja kuivatatud. Ema tagant näpatud poolik rull õmblusniitigi. Männikoorest voolitud ujuk. Naabripoisilt nurutud õngekonks. Polnud lihtne ka see kauplemine ja klanimine, enne kui aasta viiene mehepoeg veidi vanema naabripoisi valve all järve äärde lubati... KÕIK kordub siin maamunal- jälle sai ühest mehehakatisest kalamees. Kui ta alles kahene oli ja õhtul magama jääda ei tahtnud, rääkis Isa talle mehejuttu: " Ole nüüd kenasti kuss. Kui suvi tuleb,teeme õnge, paneme ussikese õnge otsa ja heidame vette. Siis tuleb kala ussi otsa ja poja tõmbab selle välja. Kala puhastame ära ja paneme pannile, pärast aga sööme praekala. Oh kui hea see on!" SEE oli äraproovitud hällilaul, mis alati tulemusi andis. MÖÖDUSID aastad. Poiss sai viieseks ja oli kalameheks vaimselt küps. Suvel viibisime Otepääl. Ühel kenal juunipäeval läksime Pühajärvele vaalapüügile. Naabrilt saime laenuks uhiuue paadi. Ilm oli soe, nõrga tuulega ja veidi sompus. kolga lahest sõitsime järvele ja esimese roo taha panime end ankrusse. VARUSTUS oli meil ajakohane, nagu öeldakse. Mitte kase- või sarapuuvõsast lõigatud latid, vaid kõige painduvamast bambusest ja meeste mõõdule kohased. Mitte must rullniit, vaid Prantsuse püritoluga peaaegu nähtamatu tamiil. Mitte tollipikkune ja roostes krutsik, vaid teaduslikult põhjendatud paindega ja nõelast teravam õngekonks... SELLELE vaatamata oli võtmine kehv. Isa sai ahvenapunni, poja õngekork seisis liikumatult. Vahetasime kohta, käisime Sõsarsaartel ekskursioonil, suplesime ja ootasime, millal päike allapoole vajub. SAARE nurga juures juhtus see, mida ammu oli oodatud: poja õngekork kadus! Enne kui isa jaole sai, tegi väikemehe õngelatt õhus meeleheitliku kaare ja ahven lendas paadi taha kõrkjastikku. NUTT oli varuks , kuid meie majas kehtib põhimõte, et mehed ei nuta. Ainult kiireks läks! Et noor peaaegu-kalamees õnge söödastamisega veel toime ei tulnud, pidi isa seda hästi kähku tegema. Aega viitmata heideti õng rohututi kõrvale. Iga väiksemgi virvendus tundus poisile nüüd kala näkkimisena. LÕPUKS oli ta käes!!! Elu esimene kala, tõeline vaal! Vaksapikkune ahven siples paadipõhjas. "ISA, see on ju suurem kui sinu oma?" Isa pidi tunnistama, et poeg on tõepoolest kangem kalamees. ÕNGEKONKSU jälgimine ununes. Isal tuli vastata paljudele küsimustele: Kas kalal on valus? Kas see ahven on kala poeg, isa või ema? Mis nüüd teised kalad arvavad, kui 1 nende hulgast puudub? Kas on üldse ilus kalu püüda, sest nad on ju elus ? jätkub... minakaspar image PIKAPEALE suutis isa vastuseid anda igale küsimusele ja selgeks teha , et kalapüük on ütlemata ilus ning tervislik spordiala, mis sobib hästi nii väikestele poistele kui ka vanadele meestele. ... Sõsarsaarte nurga juures kla enam ei võtnud. Sõudsime Kolga rannast tüki maad lõuna poole. Proovisime siin ja seal. Õhtul kella kuue paiku juhtusime latikaparvele. Isa tõmbas esimese. Viieaastane kalamees sattus paanikasse. "Isa , miks minul ei vöta?" Isa õpetas poissi vana kombe kohaselt ussijupile kolm korda sülitama, mis nähtavasti ka tulemusi andis. Väikemees tiris paati vaksa-pooleteise(u.20-25 cm) pikkuse latika... "KURIVAIM küll, muudkui hüppab ja hüppab, aga otsa ei hakka!" ISAL tuli pojale rääkida, et ahnus on kurjast ja kalapüügil viib ainult kannatlikkus sihile. Vandumine aga ei sobi ühelegi kalamehele. Korgi liikumist ei nimetata mitte hüppamiseks, vaid näkkimiseks, mis näitab, et kala parajasti ussi juures maiustab. Nüüd olgu poiss ise mehe eest väljas ja tabagu tõmbamiseks õige moment. ...SELGITUSÕNAD kandsid vilja ja pojast sai isale võrdne partner. Päike hakkas juba loojuma , kui Kolga rannas paadi lepajuurika külge lukustasime. kalakott oli meil raskuse poolest mehine. Me ei oodanud bussi, vaid astusime metsavahelisel rajal nagu 2 tõsimeelset kalameest kunagi. Muljeid vahetades kadus tee märkamatult. OLI juba ammugi üle kesköö , kui kalade puhastamise lõpetasime. Vaalapüüdja jäi pisut nukraks ,sest tema kalu oli pärast puhastamist raske ära tunda. Järgmisel päeval maitsesid praekalad väikemehele hästi , kuigi ta neist varem suuremat lugu ei pidanud. SÕITSIME Tallinna tagasi ja jätsime Pühajärve latikad sedapuhku rahule. Uus suvi oma puhkustega seisab ees . Mis edasi saab? Ei tea. Väikemees oli omamoodi kangelane ja istus kkuus tundi järjest paadipingil ,ilma et oleks nurisenud või virisenud. Tundis rõõmu , kui kala kätte sai, siunas, kui otsast ära läks. Esimene samm oleks nagu astutud. Kuid ometi jäi isal tunne, et kõik edenes nagu kuidagi liiga endastmõistetavalt, umbes nii, et läksin ja võtsin! Eks uus suvi näita, kas poisile jäi esimesest kalalkäigust midagi hinge? Tahaks loota , et kalaveed kutsuvad ka siis, kui latikas ei liigu ja ahven võtta ei taha! IGAKS juhuks räägib isa nüüd mehejuttu ka teisele pojale, kes on parajasti jälle kahene. Kolme-nelja aasta pärast saadab isa ta aga metsa õngelati järele, räägib sosinal , et emal on vist kusagil üks poolik niidirull unustusse jäänud, leiab ka mõne poolpiduse konksu... Võib-olla kasvab sedamoodi veel üks kalamees, kes poole sajandi pärast oma esimese vaala püüdmist mäletab ja seda kui tõelist kalamehejuttu oma poegadele räägib. Ajakirjast : LANDI,ÕNGE JA TIRGUGA! KIRJASTUS " VALGUS" Tallinn 1971
26.03.2020 15:27
2
2
Raha teemal pole ei aatelisust ege riigimehelikust.

Egas muidu juba vanas Roomas polnud legionääridel - sõjaväel keelatuid äri ajada.

Äritsev inimene ei kaitse kunagi riiki ega selle riigi rahvast sest kõik on müügikas - nii koduma, rahvas , vanemad ja lapsed.

Ja kui hakata meenutama siis palju on teada läbi ajaloo meie ärimehi kes relv käes eestit on kaitsnud - palju??? angry
Palun oota