Otsi

1,1 kg

Autor: mudakoger
Uma sanna takast

broken heartbroken heartbroken heartkissbroken heartbroken heartbroken heart
08.06.2021
09.06.2021 20:43
6
18
Kas söötsid sisse kah? 
10.06.2021 05:15
11
21
kalamiis- Jah söötsin ja seda 5 päivä jutti! Linaski - kogre roheline martsipani sööt.  Läks lausa 3  kilost pakki! broken heart
10.06.2021 18:59
13
12
Kas võtsid enne sisse kah?
10.06.2021 19:00
18
13
Kui toetad vaba ja võimalusterohket Eestit, pead kõige tähtsamaks indiviidi vabadust ise otsustada, usud madalatesse maksudesse ja lihtsasse maksusüsteemi ning elad Eesti nimel, mille iseseisvus on igaveseks kaitstud, siis liitu Eesti Reformierakonnaga.

yesenlightenedyes
10.06.2021 22:44
13
10
mierakonna juht Kaja Kallas: usun, et praeguse valitsuskoalitsiooni ajal terveneb Eesti poliitiline õhustikKõned

 

04. Juuni 2021 18:15Täna Reformierakonna Üldkogul peetud kõnes avas erakonna juht Kaja Kallas valitsuse valikute tagamaid koroonakriisi juhtimisel, riigi eelarvestrateegia koostamisel, maksureformi planeerimisel ning rääkis koalitsiooni tervisest.



Kaja Kallas ütles koroonakriisi mõjude juhtimist kommenteerides, et on põhjust olla optimist ja uskuda, et mõne kuu jooksul saavutame Eesti elanike vähemalt 70-protsendise vaktsineerituse, mis on hädavajalik eeldus pandeemiaga toimetulekuks. „Ent isegi selle eesmärgi saavutamise järel ei ole põhjust hõiskamiseks. See tähendab küsimust: mil määral on enamus, keda haigus kuigivõrd ei ohusta, valmis loobuma oma heaolust? Tuleb leida tasakaal.“



„Selles pandeemias ei ole universaalselt kehtivaid häid lahendusi. Peaaegu kõik Ida-Euroopa ja Balti riigid elasid pandeemia esimese laine üle üsna kergelt, aga peaaegu kõiki neid tabas teine laine ühtemoodi raskelt. Ehkki nende riikide reageeringud koroonale on olnud väga erinevad. Peame tunnistama, et tänase päevani on meie teadmised - ka teadlaste teadmised - liialt puudulikud selleks, et teha ainuõigeid valikuid. Tahaks siiski loota, et tänu valgele raamatule on meil kõigil nüüd rohkem teeviitasid, mille järgi orienteeruda,“ ütles Kallas.



Ta rõhutas, et praegusele valitsusele tuleb eelseisev suvi teistsugune kui eelmisele. „Me ei saa enam ühtegi päeva lasta mööda heas usus, et kõige rängem on möödas. Et küll me jõuame uute probleemidega tegeleda siis, kui nad käes on. Ei jõua. Ei teki riigi digivõimekus sõrmenipsust ega lähe vaktsiinisüstlad ise inimeste käsivarde,“ ütles ta. Samas tunnustas ta ametnikke, kes on oma tööd teinud suure pühendumusega.



Kallas peatus ka riigi eelarvestrateegia (RES) koostamise põhimõtetel ja eesmärkidel. „RES-il on mõtet ainult siis, kui kolmeks aastaks kirja pandud plaanid on ausad ja teostatavad. Kokkuhoiu vajadus ei kao ka mitte pärast esimese kvartali oodatust paremate majandustulemuste teada saamist. Vastupidi – just majanduse elavnedes on riik kohustatud omaenda kulud senisest kriitilisema pilguga üle vaatama,“ ütles ta.



„Kuludel ja nende katteks võetud laenul on omadus kasvada eksponentsiaalselt nagu viiruse R-kordaja. Laen ei ole kingitus, olgu intressid tänu Eesti riigi varasemale heale rahanduse seisule kui tahes soodsad. Kui tagasimakseteks ei jätku raha, tuleb võtta uus laen. Eelmisel aastal võttis Eesti rekordlaenu – 2,58 miljardit eurot. Teist sama palju tuleb juurde võtta sel ja järgmisel aastal. Võtamegi. Oleme kõige kiirema laenukasvuga riik Euroopas. Ja oleme ka kõige kiirema valitsussektori kulude kasvuga riikide seas. Jätkem meelde see fakt: 2022. aasta eelarve järgi on Eesti riigi kulud 1,7 miljardit suuremad kui 2020. aastal. Olulisem on täna teadvustada, kus me oleme homme - juhul, kui me mitte midagi ette ei võta. Covid-19 puhul ei lange R-kordaja tõusunurk üleöö, rahanduses kulub hoo sisse saanud laeva pidurdamiseks aastaid. Viimased nädalad on kinnitanud käibetõde: väga kerge on laenata ühte miljardit, aga kohutavalt raske on hoida kokku ühte miljonit,“ kõneles Kallas.



Koalitsiooni tervisest rääkides ütles Kallas, et ajaga on tekkinud usaldus ja koostöö. „Otsekoheselt väljendudes: algus oli raske. Keskerakond ei usaldanud meid  ja meie neid. Ent tänaseks on valitsuskabinetis olukord muutunud. Ministrite vahel on töised ja heatahtlikud suhted. Oleme püüdnud, nii palju kui võimalik, teineteise huve arvestada. Mis teeb meie suhted keerulisemaks?  Inimlikult on täiesti mõistetav, et valitsus, millele keskerakonna juht oma südame andis, oli eelmine valitsus, mitte praegune. Tulevikule mõeldes oleks kõige parem, kui valitsuserakonna juht oleks ise ka kabineti liige. Poliitikas ei ole sellises positsioonide vahetuses midagi erakordset,“ ütles Kallas.



„Me otsime Eestile parimat võimalikku presidenti ja me teame, et presidendi äravalimiseks on vaja koalitsioonist laiapõhjalisemat kokkulepet ka opositsiooniga. Julgen arvata, et tänane koalitsioon ja tänane opositsioon kuulavad teineteist märksa rohkem kui eelmine koalitsioon ja opositsioon. Usungi, et praeguse  valitsuskoalitsiooni ajal terveneb Eesti poliitiline õhustik ja me suudame kaitsta väärtusi, mida peame euroopalikeks või ka lihtsalt humaanseteks,“ hindas Kallas.



 



Reformierakonna juht Kaja Kallase Üldkogul peetud kõne täispikkuses 



Head erakonnakaaslased! 



Olen seda hetke väga oodanud. Hetke, mil mul on võimalik kõnelda teile kõigile ja olla teie kõigiga koos. Eelmise üldkoguga võrreldes on ühelt poolt muutunud palju – oleme opositsioonist tõusnud peaministriparteiks, aga teiselt poolt on kahju, et meie suhtlus käib ikka veel läbi digikanalite.



Meid endiselt ekraanide taha surunud koroonapandeemiast olen sunnitud alustama, kuid räägin ka majandusest, rahandusest, julgeolekust ja sisepoliitilisest olukorrast.



Head Eesti inimesed, kes te olete piirangutest kinni pidanud ja kellele tänu on viirus tänaseks taltunud - te kõik olete ära teeninud suure pai ja kena suve. Aitäh teile!



Jah, täna on põhjust olla optimist ja uskuda, et mõne kuu jooksul saavutame Eesti elanike vähemalt 70-protsendise vaktsineerituse, mis on hädavajalik eeldus pandeemiaga toimetulekuks. Ent isegi selle eesmärgi saavutamise järel ei ole põhjust hõiskamiseks. Liiga paljudelt Eesti inimestelt võttis COVID-19 elu; liiga paljude tervisele jättis ta valusa jälje; liiga paljude töö sai löögi ja liiga paljude haridustee kannatas.



Pole kahtlust, et praegusele valitsusele tuleb see suvi teistsugune kui eelmisele. Me ei saa enam ühtegi päeva lasta mööda heas usus, et kõige rängem on möödas. Et küll me jõuame uute probleemidega tegelda siis, kui nad käes on. Ei jõua. Ei teki riigi digivõimekus sõrmenipsust ega lähe vaktsiinisüstlad ise inimeste käsivarde.



Kui te aga nüüd ootate, et ma tahan eelöelduga laita eelmist valitsust, sotsiaalministeeriumi või terviseametit tegevusetuse või vigade pärast, siis pean teid kurvastama. Enamik ametnikke on teinud oma tööd suure pühendumusega. Me kõik oleme täna olukorras, kus õppida saame peamiselt vaid omaenda vigadest.



Selles pandeemias ei ole universaalselt kehtivaid häid lahendusi. Peaaegu kõik Ida-Euroopa ja Balti riigid elasid pandeemia esimese laine üle üsna kergelt, aga peaaegu kõiki neid tabas teine laine ühtemoodi raskelt. Ehkki nende riikide reageeringud koroonale on olnud väga erinevad.     



Peame tunnistama: tänase päevani on meie teadmised - ka teadlaste teadmised! - liialt puudulikud selleks, et teha ainuõigeid valikuid. Tahaks siiski loota, et tänu valgele raamatule on meil kõigil nüüd rohkem teeviitasid, mille järgi orienteeruda: mida millises olukorras teha ja mida mitte. Aga muidugi ei maksa sinisilmselt arvata, et raamat elab meie eest koroonakriisi üle. Jätkuvalt sõltume kõik üksteisest ja oma valmisolekust reeglitest kinni pidada.



Head sõbrad!    



Küllap olete märganud, et olen kogu aeg – nii opositsioonis olles kui valitsusjuhina – rääkinud nähtamatutest ohvritest ja sellest kahjust, mida ühiskonna sulgemine kaasa toob.  



Hoolida ennekõike inimeste tervisest, aga samas hoida ka majandust toimivana – see on teadagi ülikeeruline ülesanne.



Aga veelgi raskem oli ja on leida tasakaal vähemuse tervise ja enamuse heaolu vahel. See tähendab küsimust: mil määral on enamus, keda haigus kuigivõrd ei ohusta, valmis loobuma oma heaolust?



Võib ka teisiti küsida: kui hirm iseenda või oma lähedaste tervise pärast ei ole enam domineeriv, siis kuivõrd on inimesed nõus piirama oma harjumuspärast elu teiste tervise kaitseks? See on põhiküsimus, millega me seisame silmitsi juhul, kui COVID-19 ei anna alla või tuleb ikka ja jälle uute tüvedega tagasi.



Vastus on siin üks: meil õnnestub võimalikest tulevastest katsumustest vapustusteta läbi tulla vaid siis, kui oleme ühiskonnana ühte hoidev. Viha ja kurjus võib väikerahvale olla veelgi ohtlikum kui viirusebakter.



Nüüd te võite mulle meenutada üht kolmetähelist sõna – RES - ja küsida: miks me siis ise, Reformierakonna juhitav valitsus, kütame üles kirgi ja pahameelt erinevatelt riigi tegevustelt raha äravõtmisega?



Räägimegi siis rahandusest.



Riigieelarve koostamisel on Eestis sisuliselt juba 2000. aastast lähtutud 1+3 reeglist. Selle reegli järgi määratleb valitsus koos järgmise aasta eelarvega veel kolme aasta eelarvepoliitika põhisuunad.



RES-il on mõtet ainult siis, kui kolmeks aastaks kirja pandud plaanid on ausad ja teostatavad. Kahjuks peame täna tõdema, et eelmise rahandusministri poolt esitatud RES seda ei olnud. Kolme aasta peale oli RES-i kirjutatud ühe miljardi jagu kärpeid, täpsustamata, mida siis kärpida kavatsetakse.



Nagu Martin Helme on hiljem avameelselt kinnitanud, pole ta kunagi kavatsenudki kärbetega välja tulla. See paberile pandud või õigemini arvutisse tipitud miljard oli vajalik vaid selleks, et näidata riigieelarvet liikumas tasakaalu suunas ja samaaegselt jätkata populistlikku juttu pensionite, kaitsekulutuste jm aina suuremast kasvust. Raha nende kulude katteks eelmine RES aga ei pakkunud. Seetõttu ei päde ka võrdlused sellise õhku täis RES-iga. Õhk ei tee ühtki suurtükki suuremaks.



Kui RES oleks ühe baari äriplaan, võiks seda isegi pidada manageri nutikaks ideeks petta omanikku või iseennast. Käesoleval juhul on aga tegemist riiklikul tasemel blufiga, mida ka Eesti eelarvenõukogu selgesõnaliselt taunis.



Jah, endine rahandusminister võis loota, et riigieelarve tulud kasvavad sel määral, et kokkuhoiu vajadus kaob ära justkui iseenesest. Kahjuks see vajadus ei kao, ka mitte pärast esimese kvartali oodatust paremate majandustulemuste teada saamist. Vastupidi – just majanduse elavnedes on riik kohustatud omaenda kulud senisest kriitilisema pilguga üle vaatama.  



Head kuulajad!



Kuludel ja nende katteks võetud laenul on omadus kasvada eksponentsiaalselt nagu viiruse R-kordaja. Laen ei ole kingitus, olgu intressid tänu Eesti riigi varasemale heale rahandusseisule kui tahes soodsad. Kui tagasimakseteks ei jätku raha, tuleb võtta uus laen.



Vallandus see laenuralli üldse mitte koroonakriisi tõttu, vaid seetõttu, et juba enne koroonakriisi, headel aegadel, elati üle jõu ja kulutati ära varasemate valitsuste poolt kogutud reservid. Pandeemia mõjud mõistagi halvendasid olukorda veel lisaks.



Eelmisel aastal võttis Eesti rekordlaenu – 2,58 miljardit eurot. Teist sama palju tuleb juurde võtta sel ja järgmisel aastal. Võtamegi. Oleme kõige kiirema laenukasvuga riik Euroopas. Ja oleme ka kõige kiirema valitsussektori kulude kasvuga riikide seas.



Tilk tuleb tilga juurde, ja ongi suur loik valmis – nagu ütleb eesti rahva vanasõna.  



Ometi võiks ju öelda, et pole hullu midagi. Kõik laenavad. Eesti võlakoormus on järgmise aasta lõpuks 24,6 % SKP-st. See on tühine võrreldes Itaalia või Portugaliga, peaaegu kaks korda väiksem kui Lätil ja Leedul. Aga meenutagem, et sama suur – täpsemini 23,6 protsenti – oli Iirimaa võlg 2006. aastal. Kuus aastat hiljem oli see 120 %. Hispaania võlg oli 2008. aastal 40 %, nüüd 120 %.  



Kas võlg on nende maade inimestele õitsengu toonud? Krahh on ära hoitud, aga õnn on tulnud peamiselt vaid pankade ja võlausaldajate tänavale. Mõelgem ka Kreeka näitele. 15 aastat tagasi oli Kreeka meist poole rikkam. Täna on nad viiendiku võrra meist vaesemad. Ehk siis üle jõu elamine väljendub otseselt inimeste heaolus.



Jätkem meelde see fakt: 2022. aasta eelarve järgi on Eesti riigi kulud 1,7 miljardit suuremad kui 2020. aastal. 1,7 miljardit.   



Mõistagi pole mõtet jääda kaeblema. Mis tehtud, see tehtud. Kindlasti on eelmised valitsused teinud ka häid asju. Olulisem on täna teadvustada, kus me oleme homme - juhul, kui me mitte midagi ette ei võta. Covid-19 puhul ei lange R-kordaja tõusunurk üleöö, rahanduses kulub hoo sisse saanud laeva pidurdamiseks aastaid.      



Head sõbrad,



kuivõrd teil ei ole võimalust mulle küsimusi esitada, küsin endalt ise, nagu see on kombeks kogenumatel poliitikutel: mis mõtet oli valitsusel minna nonde 60 miljoni kallale, mis suurt ja sünget pilti eriti ei muuda? Muide, eelmise valitsuse õhku täis RES nägi 2022. aastaks ette kärpeid mitte 60, vaid 260 miljoni euro ulatuses.   



Viimased nädalad on kinnitanud käibetõde: väga kerge on laenata ühte miljardit, aga kohutavalt raske on hoida kokku ühte miljonit. Mida selle järeldusega peale hakata? Vaid üht: pidurit on vaja tõmmata, aga seda tuleb teha sujuvalt. Nii, et sõitjad ei põrutaks peaga vastu esiklaasi.



Kas me pingutasime kokkuhoiu-sooviga üle?



See, kuhu me 2022 tegevuskulude kokkuhoiu tulemusena tahame jõuda, on vaid see tase, kus Eesti riik oli 2019. aastal. Ei enamat. See tähendab, et tahame jõuda tagasi sinna, kus olime enne koroonakriisi, kõigest kaks aastat tagasi. Siis ei kukkunud taevas meile kaela. Seevastu nüüd jääb mulje, et paariprotsendilise kokkuhoiu tõttu jääb kõik vajalik tegemata.



Vastu seisjad kasutavad läbiproovitud taktikat: tuua esmalt avalikkuse ette kõige tundlikumad kulud, millest mingil juhul ei saa loobuda. Eesmärk on lihtne - näidata ülesande lootusetust. Teisalt ma mõistan, et valitsuse valitud solidaarne lähenemisviis ei pruugi näida ega ka ole igas olukorras õiglane. Aga õiglane pole ka see, kui maksumaksja raha eest ülalpeetav avalik sektor ei ole nõus oma kulusid vähimalgi määral kokku tõmbama. Ja seda olukorras, kus kriisis kannatanud erasektor on pidanud seda tegema.    



Olen nõus, et oleksime pidanud avalikkusele varem ja paremini selgitama oma lähtekohti ja lähenemise tausta – ka eelmise valitsuse RES-i, mis ei näinud järgmisel neljal aastal ette ühtegi senti õpetajate palgatõusuks. Me ei saanud sellega leppida.  



Tõest väga kaugel on opositsiooni väited, justnagu liiguksime Euroopaga vastuvoolu. Tegelikult kavatsevad eranditult kõik Euroopa Liidu riigid järgmisel aastal vähendada oma eelarvepuudujäki. Eesti samm tasakaalu poole on pigem ettevaatlik. Meist ambitsioonikamad on teiste hulgas ka Saksamaa, Rootsi, Soome, Läti. Võimalus raha lõputult põletada jääb populistide soovmõtlemiseks.



Aga nähkem ka seda positiivset, mida kriis meile annab: võimalus  alustada reforme, mida on kaua edasi lükatud. Riigireform eelkõige, mis peaks lõpetama samasisuliste tegevuste dubleerimise riigi poolt. Digi-innovatsioon. Rohepööre.



Meie sõnumid rohepöördest ei peaks inimestes hirmu tekitama, vaid andma lootust. Ma tõepoolest usun, et Ida-Virumaast kujuneb Eesti kõige moodsama tööstusega piirkond, kõige ilusama looduse ja kõige parema infrastruktuuriga piirkond. Piirkond, kus inimesed tahavad elada ja kus kõigile jagub tööd. Veerand sajandit on piisav aeg, et oma unistused teoks teha.



Tänu õiglase ülemineku fondile investorid juba koputavad meie sõnumite peale uksele. Kas nad oleksid seda teinud, kui me oleksime jätkanud jaanalinnu kombel pea liiva sisse peitmist? Õigupoolest mitte peites, vaid valetades, ja mitte liiva, vaid põlevkivi sisse.



Head kaasamõtlejad!  



Veel ühe reformi vajalikkus on tulnud päevakorrale. Jutt käib maksureformist.



Me ei pea üle vaatama mitte üksnes riigi kulud, vaid ka tulud. Aeg on  loobuda dogmadest. Me vajame asjalikku arutelu Eesti maksusüsteemi üle. Kuid mitte uisapäisa tormates. Seepärast leppisimegi Keskerakonnaga kokku järgneva kahe aasta jooksul hoida maksurahu. Mis ei tähenda, et parlamendi valimise eel ei võiks just maksutemaatika olla debattide keskmes. Maksureform vajab võimukoalitsioonist laiemat konsensust, nagu oleks seda vajanud ka pensionireform.



Olen veendunud, et suudame rahanduse probleeme nii lähitulevikku kui kaugemat perspektiivi silmas pidades ratsionaalselt lahendada.



Probleem, mille pärast tegelikult peab muretsema, on Eesti julgeolek. Ja mitte niivõrd eelarvega seotult. Reformierakond ei ole kunagi taganenud põhimõttest: kaitsekuludeks peab minema vähemalt 2 protsenti SKP-st. Selle põhimõtte vajalikkuses on meil tulnud läbi aegade mitmeidki tänaseid oponente veenda. Nagu ka arusaama, et korras rahandus on üheks iseseisvuse alustalaks.    



Milles siis meie julgeolekuprobleem seisneb?



Meie liitlased kuulevad väga hästi nende halvustamist või näiteks eelmisel nädalal NATO viienda artikli kohta antud hinnangut: „Ajusurnud jobuloosung!“



Kui me ise ei usu oma liitlaste kavatsuste tõsidusse, miks peaksid nemad uskuma ja usaldama meid?



Ei tugevda meie julgeolekut ka üleskutsed Eesti lahkumiseks Euroopa Liidust. Seda ajal, kui Venemaa on muutunud üha agressiivsemaks ja üritab Euroopa Liidu ühtsust igal võimalusel lõhkuda. Kahjuks on Kremlil nii tahtmatuid kui tahtlikke abilisi Euroopas: populistid, enamalt jaolt äärmuslased, kes provotseerivad ja eskaleerivad rahulolematust ja konflikte. Riikide vahel ja riikide sees.



Selline retoorika võib meie julgeolekut ohustada märksa enam kui see, millisele ametkonnale allub puhkpilliorkester.  



Õnneks ei kostu niinimetatud reljeefseid ütlemisi enam Eesti valitsusliikmetelt. See on väga oluline muutus. Ja ainuüksi see muutus lubab öelda, et uue koalitsiooni sünd vastas Eesti rahvuslikele ja julgeoleku huvidele.



Kallid teekaaslased!



Räägin veel kord tervisest, aga seekord koalitsiooni omast.     



Otsekoheselt väljendudes: algus oli raske. Keskerakond ei usaldanud meid  ja meie neid. Ent tänaseks on valitsuskabinetis olukord muutunud. Ministrite vahel on töised ja heatahtlikud suhted. Meie ei ole sugugi ülbed, mida nemad ilmselt kartsid, ja nemad ei ole sugugi tüssajad, mida meie kartsime. Oleme püüdnud, nii palju kui võimalik, teineteise huve arvestada.



Mis teeb meie suhted keerulisemaks?



Inimlikult on täiesti mõistetav, et valitsus, millele keskerakonna juht oma südame andis, oli eelmine valitsus, mitte praegune. Aga Keskerakonna valija on sellest segaduses.Tulevikule mõeldes oleks kõige parem, kui valitsuserakonna juht oleks ise ka kabineti liige. Mäletame ju aega, mil endised peaministrid Mart Laar ja Juhan Parts olid ministrid Andrus Ansipi valitsuses. Poliitikas ei ole sellises positsioonide vahetuses midagi erakordset.



Head sõbrad!



Enne kui poliitilises kalendris saabuvad erakonna jaoks olulised kohalikud valimised, tuleb valida uus vabariigi president.



Me otsime Eestile parimat võimalikku presidenti ja me teame, et presidendi äravalimiseks on vaja koalitsioonist laiapõhjalisemat kokkulepet ka opositsiooniga.



Julgen arvata, et tänane koalitsioon ja tänane opositsioon kuulavad teineteist märksa rohkem kui eelmine koalitsioon ja opositsioon. Mitmetes küsimustes oleme opositsiooni ettepanekuid arvestanud. Eelmise koalitsiooni ajal oli see mõeldamatu. Seepärast usungi, et praeguse  valitsuskoalitsiooni ajal terveneb Eesti poliitiline õhustik ja me suudame kaitsta väärtusi, mida peame euroopalikeks või ka lihtsalt humaanseteks.



Head reformierakondlased!



Me ei alustanud valitsemist nelja-aastase võimutsükli esimesel, vaid teisel poolel. Meie ajaruum on piiratum kui sellel koalitsioonil, kes võib kohe pärast valimisi alustada oma lubaduste ellu viimist. Meie lubadustele on aeg juba teinud korrektiive. Aga meil on võimalus seada siht tagasi suunda, mis meie arvates on Eestile vajalik.



Me soovime, et Eesti oleks paremini hoitud.    



Paremini hoitud maksumaksja rahakott. Paremini hoitud majandus. Paremini hoitud loodus. Paremini hoitud lapsed ja vanavanemad. Paremini hoitud eesti keel ja kultuur. Paremini hoitud Eesti!



Tänan teid kuulamast, kallid erakonnakaaslased
11.06.2021 10:58
10
10
Näos peegelduvad hävitatud alkokogused.
11.06.2021 11:02
9
12
vilks11- Nagut IGAL 4'dal eestlasel!  Ole siiz ÜLIönnelik ,et Sa  kuulud "koorekihi" hulka! enlighteneddevildevildevil
11.06.2021 16:57
12
12
Orawate valitsemise ajal kalad kohe hoopis suuremad - pole sellist virelemist nagu EKRE m.nnide ajal!yesyesyes
12.06.2021 12:18
0
16
Pildistas zero?
12.06.2021 14:56
7
8
vennu - Pildistas mu Anni! broken heart
12.06.2021 20:06
11
10
Kui sa lemps oled reff, siis hoia oma näriliste reklaam vähemalt siit lehelt eemal. Oma monoloogi kuuluta mujal, isegi reformierakondlane ei tohiks NII loll olla, aga järjekordne tõestus, et isegi hullem.
12.06.2021 21:51
8
10
Kaja Kallas: Teeme Eesti jälle suureks!

 

14. November 2020 15:45Head sõbrad ja mõttekaaslased,



Olen teie ees teist korda erakonna juhi kandidaadina. 2018.a ütlesin siin seistes nii: „Ees seisavad väga rasked ajad ja ma olen ainuke, kes on selle väljakutse vastu võtnud. Aga kuna ma seisan siin teie ees sellele kohale üksi kandideerides, siis on teil ainult valik, kas uskuda, et ma saan hakkama ja mind selles toetada või seda mitte teha. Esimesel juhul on lootust, et me vähem kui aasta pärast toimuvatel valimistel teeme võidutulemuse, teisel juhul seda lootust ei ole.“



Loe edasi või vaata videost.



Kas ma teadsin tol korral kandideerides, kui raske see töö on ja kui rasked ajad meid tegelikult ees ootavad? Ei teadnud. Kas ma oleks kandideerinud, kui oleksin teadnud? Kindlasti oleksin. Sest ma teadsin juba siis, et inimesed, kellega koos avaneb mul võimalus töötada, on targad, loovad, vastutustundlikud, empaatilised. Sellised, kes on Reformierakonnale andnud oma südame ja kujundanud tema näo. Suur aitäh teile selle eest!



Kui ma kaks ja pool aastat tagasi sellele ametikohale asusin, oli minu esmane ülesanne erakonnas valitsevatest erisustest ühtne jõud moodustada. Ja teine ülesanne oli võita kahed valimised. Saime nende ülesannetega hakkama. Oli parasjagu pinget, vaeva ja vaidlemist. Aga me hoidsime kokku ja tegime selle koos ära. Täna on meil tugev, ühtehoidev ja kompetentne meeskond. Meie poliitikud ja poliitiline programm leidsid ühiskonnas laialdase toetuse. Ja see toetus ei ole valimiste järel kuhugi kadunud. Vastupidi, see on tugevam, kui kunagi varem.



Kolmas ülesanne oli korda saada erakonna rahaasjad ja ka selles osas oleme saanud oma kohustused täidetud ja varugi kogutud. Erakordselt suur tänu peasekretär Erkki Keldole, sest see on olnud raske töö. Meil pole võlgu. Meie tänastest sissetulekutest piisab, et hoida käigus erakonna masinavärki. Korralikuks valimiskampaaniaks peame aga ühiselt pingutama. Siinkohal ongi mul teile, head erakonnaliikmed, üleskutse: Paneme rahad kokku ja loome soliidse rahalise baasi järgmisteks valimiskampaaniateks. 



Aga neljas eesmärk - viia Reformierakond kui Eesti suurima toetusega erakond tagasi valitsusse – see eesmärk on täitmata. Heas usus tegime ettepaneku alustada läbirääkimisi esmalt Keskerakonnale, kellega koos sündiv koalitsioon andnuks Eestile kõige stabiilsema võimaliku valitsuse. Pärast Keskerakonna keeldumist pöördusime Isamaa poole. Mõlemad – nii Keskerakond kui Isamaa - soovisid oma partnerina näha EKRE-t.



Võin uskuda, et EKRE-ga koalitsioonilepingut sõlmides lootsid nii Keskerakond kui Isamaa, et valitsuserakonnaks saades muutub EKRE räuskav, ühiskonda lõhestav retoorika. Täna teame me kõik, et juhtunud on vastupidine. See oli ette näha igaühele, kes on vähegi uurinud EKRE tüüpi äärmuspopulistide tegevusloogikat. Mitte kusagil ei ole need erakonnad püüdnud ühiskonda sidustada. Mitte kusagil. Vastupidi: viha ja vaen, ühiskonna polariseerimine, inimeste jagamine „õigeteks“ ja „valedeks“, just selline on muster, mille oma vaikiva soosimisega on omaks võtnud Eesti Vabariigi valitsus ja mis tahes tahtmata kujundab kogu Eesti mainet.



Täna saame me raudkindlalt öelda, et Isamaa ja Keskerakond tegid vea. Iga päevaga on see viga aina valusamalt meile kõigile näha. Sajad tuhanded Eesti inimesed tunnevad sellest kõigest häbi, kurbust ja valu. Kusjuures ka EKRE põhitoetaja heaolu ei ole tänase valitsuse käe all üldsegi paranenud. Nende inimeste tegelikele probleemidele ei pööra valitsus vähimatki tähelepanu. Kui kaua pakub räuskajatele rõõmu teadmine, et kui me muud ei teegi, siis vähemalt teeme haiget?



Alternatiivid on alati olnud. Ma mõistan, et oleme oma pikkade valitsemisaastate jooksul koalitsioone vahetanud ja see on tekitanud meie partnerites vastakaid tundeid. Aga praegu me näeme olukorda, kus koalitsiooni püsimine on justkui väärtus omaette. Ükski koalitsioonileping ei saa olla õigustuseks euroopalikke väärtuste hülgamisele, meie kauaaegsete liitlaste mõnitamisele, meie riigi institutsioonide järjepidevale nõrgestamisele. Miks seniajani jätkub ühe koalitsioonilepingu asetamine kõrgemale Eesti rahvuslikest huvidest? Koalitsioonid vahetuvad ja peaksidki vahetuma. Mul on üleskutse teistele erakonnaesimeestele – selle asemel, et jääda minevikku kinni, liigume parem edasi! Meil on terve rida Eesti ees seisvaid väljakutseid, mis vajavad lahendamist. Me oleme koos üles ehitanud Eesti, mis on liiga ilus selleks, et selle lõhkumist rahulikult pealt vaadata.



Head kuulajad ja vaatajad!



Räägime nüüd olulisimast, mis meie igapäevaelu mõjutab. Koroonaviirusest. See mõjutab ka meie tänast üldkogu – me ei saa üksteist näha silmast silma, vaid peame suhtlema tehnoloogia vahendusel.



Omamoodi on koroonaga toimetulek seotud kõige sellega, millest ma eelnevalt rääkisin. Inimeste vastupanuvõime viirustele on otseses sõltuvuses nende vaimsest tervisest, nende enesetundest. Selles mõttes oleme täna palju halvemas seisus kui kevadel, kui koroona esimene laine Eestist üle käis. Väga paljudes kodudes on juba maad võtnud frustratsioon, pettumus, nõutus. Paljud on kaotanud töökohad, paljude töökohad on ohus, aga veel rohkem on neid inimesi, keda masendab see sõna ja see toon, kuidas valitsuse liikmed oma rahvaga räägivad. See häirib sedavõrd, et paljud on üldse loobunud uudiseid jälgimast. Et hoida oma toonust. Aga just seda – ükskõiksust, käegalöömist, allaheitlikkust - äärmuspopulistid ootavadki.



Küsimus ei ole ainult retoorikas. Probleemid, mille ees ei tohi silmi kinni katta, on elus endas. 



Kas meie tervishoiusüsteem peab vastu? Kohtusime mõni aeg tagasi Eesti Õdede Liidu inimestega. Nad rääkisid, et õendus- ja hooldustöö jaoks Eestis lihtsalt ei jätku enam inimesi, kuigi neid inimesi on nüüd, kriisiajal, järjest rohkem vaja. Kuuleme valitsuselt riigieelarve investeeringutest rääkides, et on plaanis uusi hooneid ehitada. Uued haiglahooned on muidugi toredad, aga neist pole suurt kasu, kui ei jätku arste ega õdesid.



Inimeste nappus on tegelikult valdkondade ülene. Kust neid töökäsi, aga ka ajusid võtta? Peame alustama ausat arvepidamist: mida saame ise teha, milleks on vaja töötegijaid mujalt. Ja kust neid leida.



Inimeste vaimne tervis on üha suurema surve all, sest me vajame teineteisega suhtlemist ja lähedust. Aga kriitilistel juhtudel ka abi ja märkamist. Kuidas seda teha, kui kokkupuuted on minimaalsed? Laste vaimne tervis on oluline terve ühiskonna kasvamiseks, nad peavad saama koheselt abi. Me ei saa endale väikese riigina lubada seda, et ükski laps jääks abita.



Majanduses on samuti toimunud pöördumatud muutused. Suur osa meie majandusest on seotud sellega, et inimesed, kaubad ja teenused liiguvad vabalt. Koroona on sellele andnud tugeva löögi. Erasektor võtab vastu kõik koroonakriisi hoobid, samal ajal peab üleval avalikku sektorit, kes ühtegi lööki taluma ei pea ning mis ühtegi kulu kärpima ei lähe. See ei ole ei jätkusuutlik aga see ei ole ka õiglane. Avalik sektor peab olema erasektoriga solidaarne.



Lisaks teeb mulle muret vaba ettevõtluse tulevik. Valitsus pillub majandusse raha ja toetusi, aga see tekitab alati ebavõrdsust, sest riigilt toetuse saanutel on konkurentsieelis teiste ees. Lisaks suretab see välja initsiatiivi. Kuna valitsus jagab riigi raha oma suva järgi, siis moonutab see turumajandust tervikuna. Edukaks osutuvad mitte need, kes on kõige innovaatilisemad, efektiivsemad, paremad, vaid need, kes saavad valitsusega hästi läbi. Käsud, keelud ja juhised takistavad ideedel vabalt areneda.



Kriisis tuleb teha julgeid otsuseid. Algatada reforme ja vajadusel ümber ehitada iganenud struktuure. Eesti arengupiduritest on räägitud pikalt, nüüd oleks aeg otsustavalt tegutseda. Euroopa Liit pakub heldelt  selleks erinevaid rahastamisvõimalusi, samuti saame õige eesmärgi nimel kaasata laenuraha. 



Viirus sunnib peresid arvutite taha töötama ja õppima, kuid seda ei saa teha, kui internetti ei ole. Peame investeerima sellesse, et igas Eestimaa paigas oleks kiire internet. Ka targemad infotehnoloogilised lahendused aitavad inimesi oma igapäevategemistega toime tulla. Meie geograafilise hajutatuse juures on e-teenused ja võrguühendus möödapääsmatu esmatasandi vajadus. Eesti on olnud kogu maailmas tuntud digiriik, seda unarusse jättes kaotame ühe oma konkurentsieelise.



Kuidas kriisi ära kasutada? Me arvates oleks mõistlik meie ettevõtete innovatsioonivõime kasvatamiseks ja ülikoolide teadustegevuse rakendamiseks igapäevases ettevõtluses luua Rakendusuuringute Keskus, mis aitaks seda lõhet ületada. Teaduse ja ettevõtluse suurem koostöö aitaks leida võimalusi ka rohepöördeks, kuhu suunatakse lähiajal aina rohkem raha. Eestil oleks vaja oma rohelist poliitikat, mitte loosungeid ega ebarealistlikku radikalismi. Oleks aeg vaadata tõele näkku – põlevkivi tootmisele peame varem või hiljem joone alla tõmbama. Peaksime hoopis mõtlema sellele, kuidas meelitada Ida-Virumaale tööstusettevõtteid, kes vajaksid oskusi, mis on meie inimestel juba olemas.



Head erakonnakaaslased! 



Järgmise valitsuse paneb kokku Reformierakond. Kui Reformierakonna kanda oleks valitsusvastutus, siis kindlasti alustaksime korras riigirahanduse taastamist. See ei ole kerge töö. Ardo Hanssoni mõtteid kasutades: kui tahta praeguse ja eelmise valitsuse ajal tekkinud eelarve puudujääki järgmise nelja aasta jooksul viia nulli, siis peaksime igal aastal 450 miljoni euro väärtuses tõstma makse või tegema kärpeid. Me kõik saame aru, et üksnes kärbetega aina paisuvat puudujääki enam ei likvideeri, seega – järgmise valitsuse jaoks seisab ees väga raske aeg ja väga rasked valikud. Riik, mis ei suuda oma arveid tasuda, ei jää kauaks vabaks.   



Valitsuse vahetuse järel hakkaksime koheselt taastama ka Eesti rahvusvahelist mainet. Eesti peab muutuma jälle oma piiridest suuremaks riigiks, mida hinnatakse oma avatuse ja uuendusliku tehnoloogiapoliitika poolest. Me tahame elada tulevikku suunatud riigis, millega arvestatakse nii Euroopas kui maailma areenil. Me ei tohi jääda väärtuspoliitilisse mudaliigasse.



Me püüaksime leida eesmärke, mis meid ühendavad, mitte ei lahuta. Annaksime inimestele tagasi nende turvatunde. Me seaksime esiplaanile iga inimese anded ja võimed. Just nendest peab sõltuma ühe või teise inimese edutamine, mitte tema kuulekusest erakonnale. Meie valitsus seaks eesmärgiks, et riigiga oleks võimalikult lihtne läbi käia, et riik ei karistaks maksudega inimesi, kes on rohkem pingutanud, et riik ei unustaks ka neid, kes tõepoolest abi vajavad. Meie juhitud riigis oleks kõige tähtsam kodanik ja tema õigused. 



Aga seni kuni me valitsust ei saa moodustada, peame olema tugev opositsioon. Otsustades selle järgi, kuidas valitsuskoalitsiooni poliitikud pidevalt meedias kurdavad, et kõige taga on Reformierakond ja Reformierakond ei lase neil oma plaane teostada, oleme oma tööga opositsioonis päris hästi hakkama saanud. Martin Helme raevunud avaldus selle kohta, et Kaja Kallas ei ole efektiivne, aga ometi on terve ühiskonna EKRE vastu üles ässitanud, on selle ilmekaks tõendiks. Olen uhke meie meeskonna üle, kes suudab anda sisulisi lahinguid mistahes teemadel. 



Olen endalt mõnigi kord küsinud: kas me peaksime oma poliitika tegemise stiili muutma? Kas me peaksime leppima selle tasemega, laskuma ise sellele tasemele, mis näib olevat meie poliitilise kultuuri uus normaalsus? Mina ei saa sellega leppida ega kavatsegi. Just seepärast oleme üsna tihti astunud üles umbusaldusavaldustega. Tõsi, poliittehnoloogilises mõttes ei ole me nendega alati punkte kogunud. Aga me teeme seda ühiskonna põhiväärtuste kaitseks: me ei luba Eesti riiki kahjustavatel tegudel, meie inimesi solvavatel  väljaütlemistel kujuneda normaalsuseks. See, mismoodi EKRE juhtpoliitikud omaenda rahvasse suhtuvad, see ei ole normaalne. Meie hoiaku selgus siin on vajalik kas või ainult selleks, et meie toetajad, kõik demokraatiasse uskuvad Eesti inimesed teaksid: me ei anna alla. Ja see kõik läheb ajalukku. Nii meie hinnang sellele, kui ka koalitsioonisaadikute vaikimine.



Üks koalitsioonierakonna juht ütles meedias, et me vajame konstruktiivset opositsiooni. Tõlgituna tähendab see, et olge meiega nõus, ärge vaielge! Võimulolijatele on vaidlused ebamugavad. Palju lihtsam oleks valitseda ilma sisuliste vaidlusteta, sest just sisus jääb see valitsuse meile suurelt alla. Nii, et head võimupoliitikud – ärge ise lootkegi, et me kuskil latti alla laseme.



Head kuulajad!



Järgmisel poliitika-aastal on meil kolm suurt väljakutset.



Esimene võitlus, mida meil tuleb kõik koos pidada, on võitlus vähemuste õigusi puudutava referendumi vastu, mitte rahvahääletuste vastu üldiselt. Me ei lase EKRE populistliku abielureferendumi survel ajada ennast tunnelisse, mille lõpus valgust ei paista. Tunnel, mille lõpus pole valgust, pole tunnel, vaid pime koobas. Igal juhul see referendum, tulemusest sõltumata, lõhestab ühiskonda. Seega meie esimene kaitseliin on see ühiskonda lõhestav referendum ära hoida, eriti arvestades, et „jah“ võidu korral kavatsevad koalitsioonipoliitikud vähemuste õigusi senisest veelgi enam piirata. Meenutagem sedagi, et kui rahvahääletust ei tule, siis Martin Helme sõnade järgi EKRE valitsuses ei jätka. Tõsi, varem on ta öelnud ka seda, et kui lahkub Mart Helme, siis seda valitsust enam ei ole. Kahjuks nii ei läinud.



Ütlesin, et alati on olemas alternatiiv. Täna veel ei ole meid veetud tagasi sellesse kitsasse ja umbsesse koopasse, kust me ligi 30 aasta eest  välja murdsime. Täna veel võiksime selle pimeda koopa asemel tunda rõõmu avarast maailmast, kus austatakse üksteist, kus inimesi ühendab mitte hirm, vaid armastus.   



Kui see referendum siiski tuleb, ei ole mitte mingit vahet, mida valitsus meilt küsib. Igal juhul on selle küsimuse mõte vähendada Eesti inimeste vabadusi ja minna vastuollu põhiseaduslike väärtustega ja mis peamine, eskaleerida ühiskonnas pingeid ja vastasseise. Seega pöörame plaanitava rahvaküsitluse valitsuse vastseks poliitiliseks aktsiooniks.



Kirjutame sellele sedelile suure EI. Ütleme „EI“ EKRE väärtustele, „EI“ suletusele, „EI“ harimatusele, „EI“ hirmudele ja seeläbi „EI“ valitsusele. Me ei lepi valitsusega, kes samm sammu haaval püüab lammutada õigusriiki, et muuta Eesti autoritaarseks võimuriigiks, kus demokraatiat ainult teeseldakse. Me tahame, et Eesti kuuluks Põhjamaade väärtusruumi, mitte postsovjetlike tigedate paariariikide hulka.



Teine lahing tuleb meil anda presidendivalimistel. Meie kõige tähtsam ülesanne on tagada, et presidendiks ei saa keegi, kes on valitsusele teene võlgu. Praeguse võimuliidu puhul on presidendi julgus erakordselt tähtis Eesti riigi väärikuse hoidmisel nii siseriiklikult kui väljaspool Eestit.



Kolmas väljakutse on mõistagi kohalikud valimised. Meie toetus üle Eesti on tugev ja meie ridades on väga palju inimesi, kel on häid ideid kohaliku elu edendamiseks. Ent üleriigilist olukorda arvestades on vältimatu, et kohalikud valimised kujunevad rohkem kui kunagi varem väärtuspõhiseks. Ja ka valijad ootavad meilt rohkem kui kunagi varem. Meie peale loodavad needki inimesed, kelle jaoks me võib-olla ei ole esimene eelistus valimispäeval. Seetõttu peame olema jõuliseks, veenvaks alternatiiviks kõigile, kes soovivad taastada  uuendusmeelset, sõbralikku ja turvalist Eestit.  



Annan endale aru, et üks erakond – olgu ta või kõige suurem, ei suuda üksipäini hoida Eestit riigina, mille üle me kõik võiksime tunda uhkust. Me vajame koosmõtlemist ja koosseismist koos Eesti rahvaga – meie kodanikuühendustega, ettevõtjatega, teadlastega, kultuurirahvaga, arstide ja õpetajatega, noorema ja vanema põlvkonnaga.



Meie ajalugu ei ole meie jaoks ette kirjutatud, see on MEIE kõigi poolt kirjutatud. Ärme lase seda ajalugu kirjutada minevikku ihalevatel jõududel. Me ei saa muuta riigi suunda kuniks me ei muuda inimesi, kes otsuseid teevad. Enamus ühiskonnast teab ja näeb, et praegune valitsus viib meid kraavi. See suunamuutus ja väärtuskonflikt, mille EKRE on valitsuse tasandile toonud, ei ole ainult Reformierakonna mure. See on kogu ühiskonna mure.



Võitleme edasi, et Eesti oleks mitte ainult majanduslikult õitsval järjel, vaid ka vaba, avatud, rahulik, demokraatlik, turvaline ja õnnelik maa. Maa, kus üksteist austatakse ja teineteise tunnetest peetakse lugu. Maa, kus inimesed julgevad unistada. Maa, kus me oleme jälle uhked oma riigi üle. Ja küll siis sellises riigis, kus kõigil on hea elada, sünnivad ka õnnelikud lapsed, kes viivad Eesti elu edasi. Teeme Eesti jälle suureks!

yes
12.06.2021 21:54
12
11
Kas sa teleskoop oled mingi EKRE wereimeja?!enlightenedangryangrynoangryangry
12.06.2021 21:55
11
11
Krt, jõle tüütu on kerida kui on nii pikad kommentaarid cryingnocrying
19.06.2021 22:13
0
8
Kiä tuu om?
29.08.2021 14:57
0
1
Meeste tegelik eesmärk naisi naerma panna on imetleda kuidas nende  tissid hüplevad... laughlaughlaughbroken heart
Palun oota