Otsi

NELJANDA ADWENDI HAUG !

Autor: mudakoger
Püütud taliunna ja särjega Põrmu järwest 19. dets.2021.
Kaalus 2250 grammi. broken heartkisskissangelbroken heartkisskiss
20.12.2021
24.12.2021 06:58
29
23
yes
24.12.2021 08:06
1
18
yes
24.12.2021 08:12
0
18
illos jämme!
24.12.2021 09:14
0
17
Sealt saab juba marjalaugh
24.12.2021 12:15
1
39
Nii Eestis kui kogu maailmas on kombeks kirjutada teatud asjadest ainult head, luues seega protsessidest üheselt positiivse pildi – halvad asjad jäetakse igaühe enda avastada.



Pikka aega raiuvad nii Eesti meedia kui ka asjast huvitatud ettevõtjad, et Eestile on väga võõrtööjõudu vaja, muidu me ei arene ega saa jõukaks (nüüd pärsib arenguid hoopiski kliimaneutraalsus).



Tööandjatele on kahtlemata tööjõudu vaja ja mida odavamat, seda parem, palju asju saab tänu võõrastele ära tehtud ja ehk kasvab jõukuski, aga kõrvalnähtusid ei taha keegi arvesse võtta.



See, et elamisloata võõraste kaasatoodud peredele ei ole lasteaia- ja koolikohti (venekeelseid), on asja üks tahk. Teine moment seisneb turvalisuse vähenemises, seadusrikkumiste arvu suurenemises ja kuritegevuse kasvus.



Eestis kasvab juhtumite arv, kus kolmandatud riikidest pärit naised osutavad tasu eest seksuaalteenuseid, kinnitas politsei- ja piirivalveamet (PPA) –  tänavu on prostitutsiooni tõttu riigist välja saadetud 40 inimest, kirjutab ERR-i uudisteportaal. Päritoluriikideks on peamiselt Ukraina ja Venemaa.



Seega on tänu avatusele lisaks vajalikule tööjõule siia valgumas ka prostituudid, taskuvargad, petturid ja muu inimkonna pahupool. Sest kuigi armastatakse rääkida, et migratsiooniga lähevad liikvele ettevõtlikumad inimesed, kes otsivad uusi võimalusi, ei taheta rääkida sellest, et kui kuskil avaneb uus Eldoraado, siis kihutavad sinna ka kõik hõlptuluotsijad, loodrid, petturid, teiste arvelt rikastujad ja kindlasti ka kodumaal tagaotsitavad kurjategijad.



Kui vastuvõtjariik otsib paaniliselt töökäsi, nagu Eesti ettevõtjad praegu, siis tekivad ka seadustest möödahiilimised, silmade sulgemised kahtlaste asjade ees ja tausta ebapiisav kontroll, mis lubab sihtriiki sisse imbuda ka neil, kes pole oodatud.



Eesti on uhke oma läänelike saavutuste üle ja silmade sulgemine selle mentaliteedi ees, mida endiselt sovjetlikult mõtlevad ukrainlased kaasa toovad, tähendab uusi konflikte mõttelaadide vahel.



Meedias kirjutati mõne aja eest ukrainlasest ettevõtjast Arsenist, kes nimetas Lääne töövõtustandarditest lähtuvaid eestlasi laiskadeks, sest nemad ei tööta enam 12-15 tundi ööpäevas, nagu ukrainlased, samas aga nimetas “ettevõtja” põlisrahvast liiga seaduskuulelikeks ja andis teada, et on Eestis juba palju kordi seadusega pahuksis olnud.



Lisaks on kirjutatud ukrainlastest, kes jätavad endast maha lagastatud ühikakohad ja siin ostetud odavad autod, sõidavad purjuspäi ja rikuvad teisigi liikluseeskirju. Päris palju on neidki, kes on kodumaale naasnud, jalad ees, seda nii tööõnnetuste kui ka liiklusavariide tõttu.



Migratsiooniprotsesside puhul on üks äraspidisemaid momente see, kuidas töökäte ja kasumi nimel unustatakse kõik muu, ning mingil hetkel on ühiskond teistmoodi ellusuhtumisega võõraid täis, turvalisus on kadunud, kuritegevus lokkab ja süüdistada pole kedagi – meie nad kutsusime, olles avatud, sallivad ja edumeelsed. Rootsi ja Soome on juba tulistamisi ja plahvatusi täis, Eestigi sammub jõudsalt samas suunas, kui siseminister Mart Helme just kätt sellele ette ei pane.
26.12.2021 02:13
26
13
Ruuben Kaalep: "Orjarahvas tahab teistele meeldida, vaba rahvas on vaba iseeneses"

 Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Ruuben Kaalep, kes peab väga oluliseks rahvuslikke aateid ja meie esiisade pärandit, räägib oma jõulumõtiskluses vabadusest. „See oli eriline aasta selle pärast, et rohkem kui muidu oleme mõelnud vabaduse peale,“ arutleb Kaalep. „Mõelnud selle peale, mis on meie sisemine vabadus, väline vabadus, poliitiline vabadus, rahvuslik vabadus…“ yesyesbroken heart



https://www.youtube.com/watch?v=1knbU876Fmc
28.12.2021 13:17
33
4
Pax jää om?

 
30.12.2021 19:20
14
12
VAALAPÜÜGIL(A: KORP)



Lõpuks oli ta käes! Siples kaldarohus ja pritsis kalamehe jalajälgedest vett. Ajas lõugu laiali nagu tõeline vaal. Kalamehe süda peksis nagut 4.taktiline mootor, põlved värisesid justkui külmavappes. Õngelatt oli pooleks murdunud ja nöör lootusetult sassis. Aga ta oli käes! Tõsi küll , veidi väiksem kui vaal, umbes sõrme pikkune särjepoeg. Aga vaalana on ta meelde jäänud tänaseni , kuigi sellest on kõvasti 4 aastakümmet möödas. Sest ta oli esimene! Enne teda olid unistused ja unetud ööd. Tema pärast oli vaeva nähtud. Noorest kaasikust õngelatt toodud, see korralikult kooritud ja kuivatatud. Ema tagant näpatud poolik rull õmblusniitigi. Männikoorest voolitud ujuk. Naabripoisilt nurutud õngekonks. Polnud lihtne ka see kauplemine ja klanimine, enne kui aasta viiene mehepoeg veidi vanema naabripoisi valve all järve äärde lubati... KÕIK kordub siin maamunal- jälle sai ühest mehehakatisest kalamees. Kui ta alles kahene oli ja õhtul magama jääda ei tahtnud, rääkis Isa talle mehejuttu: " Ole nüüd kenasti kuss. Kui suvi tuleb,teeme õnge, paneme ussikese õnge otsa ja heidame vette. Siis tuleb kala ussi otsa ja poja tõmbab selle välja. Kala puhastame ära ja paneme pannile, pärast aga sööme praekala. Oh kui hea see on!" SEE oli äraproovitud hällilaul, mis alati tulemusi andis. MÖÖDUSID aastad. Poiss sai viieseks ja oli kalameheks vaimselt küps. Suvel viibisime Otepääl. Ühel kenal juunipäeval läksime Pühajärvele vaalapüügile. Naabrilt saime laenuks uhiuue paadi. Ilm oli soe, nõrga tuulega ja veidi sompus. kolga lahest sõitsime järvele ja esimese roo taha panime end ankrusse. VARUSTUS oli meil ajakohane, nagu öeldakse. Mitte kase- või sarapuuvõsast lõigatud latid, vaid kõige painduvamast bambusest ja meeste mõõdule kohased. Mitte must rullniit, vaid Prantsuse püritoluga peaaegu nähtamatu tamiil. Mitte tollipikkune ja roostes krutsik, vaid teaduslikult põhjendatud paindega ja nõelast teravam õngekonks... SELLELE vaatamata oli võtmine kehv. Isa sai ahvenapunni, poja õngekork seisis liikumatult. Vahetasime kohta, käisime Sõsarsaartel ekskursioonil, suplesime ja ootasime, millal päike allapoole vajub. SAARE nurga juures juhtus see, mida ammu oli oodatud: poja õngekork kadus! Enne kui isa jaole sai, tegi väikemehe õngelatt õhus meeleheitliku kaare ja ahven lendas paadi taha kõrkjastikku. NUTT oli varuks , kuid meie majas kehtib põhimõte, et mehed ei nuta. Ainult kiireks läks! Et noor peaaegu-kalamees õnge söödastamisega veel toime ei tulnud, pidi isa seda hästi kähku tegema. Aega viitmata heideti õng rohututi kõrvale. Iga väiksemgi virvendus tundus poisile nüüd kala näkkimisena. LÕPUKS oli ta käes!!! Elu esimene kala, tõeline vaal! Vaksapikkune ahven siples paadipõhjas. "ISA, see on ju suurem kui sinu oma?" Isa pidi tunnistama, et poeg on tõepoolest kangem kalamees. ÕNGEKONKSU jälgimine ununes. Isal tuli vastata paljudele küsimustele: Kas kalal on valus? Kas see ahven on kala poeg, isa või ema? Mis nüüd teised kalad arvavad, kui 1 nende hulgast puudub? Kas on üldse ilus kalu püüda, sest nad on ju elus ?

PIKAPEALE suutis isa vastuseid anda igale küsimusele ja selgeks teha , et kalapüük on ütlemata ilus ning tervislik spordiala, mis sobib hästi nii väikestele poistele kui ka vanadele meestele. ... Sõsarsaarte nurga juures kla enam ei võtnud. Sõudsime Kolga rannast tüki maad lõuna poole. Proovisime siin ja seal. Õhtul kella kuue paiku juhtusime latikaparvele. Isa tõmbas esimese. Viieaastane kalamees sattus paanikasse. "Isa , miks minul ei vöta?" Isa õpetas poissi vana kombe kohaselt ussijupile kolm korda sülitama, mis nähtavasti ka tulemusi andis. Väikemees tiris paati vaksa-pooleteise(u.20-25 cm) pikkuse latika... "KURIVAIM küll, muudkui hüppab ja hüppab, aga otsa ei hakka!" ISAL tuli pojale rääkida, et ahnus on kurjast ja kalapüügil viib ainult kannatlikkus sihile. Vandumine aga ei sobi ühelegi kalamehele. Korgi liikumist ei nimetata mitte hüppamiseks, vaid näkkimiseks, mis näitab, et kala parajasti ussi juures maiustab. Nüüd olgu poiss ise mehe eest väljas ja tabagu tõmbamiseks õige moment.

SELGITUSÕNAD kandsid vilja ja pojast sai isale võrdne partner. Päike hakkas juba loojuma , kui Kolga rannas paadi lepajuurika külge lukustasime. kalakott oli meil raskuse poolest mehine. Me ei oodanud bussi, vaid astusime metsavahelisel rajal nagu 2 tõsimeelset kalameest kunagi. Muljeid vahetades kadus tee märkamatult. OLI juba ammugi üle kesköö , kui kalade puhastamise lõpetasime. Vaalapüüdja jäi pisut nukraks ,sest tema kalu oli pärast puhastamist raske ära tunda. Järgmisel päeval maitsesid praekalad väikemehele hästi , kuigi ta neist varem suuremat lugu ei pidanud. SÕITSIME Tallinna tagasi ja jätsime Pühajärve latikad sedapuhku rahule. Uus suvi oma puhkustega seisab ees . Mis edasi saab? Ei tea. Väikemees oli omamoodi kangelane ja istus kkuus tundi järjest paadipingil ,ilma et oleks nurisenud või virisenud. Tundis rõõmu , kui kala kätte sai, siunas, kui otsast ära läks. Esimene samm oleks nagu astutud. Kuid ometi jäi isal tunne, et kõik edenes nagu kuidagi liiga endastmõistetavalt, umbes nii, et läksin ja võtsin! Eks uus suvi näita, kas poisile jäi esimesest kalalkäigust midagi hinge? Tahaks loota , et kalaveed kutsuvad ka siis, kui latikas ei liigu ja ahven võtta ei taha! IGAKS juhuks räägib isa nüüd mehejuttu ka teisele pojale, kes on parajasti jälle kahene. Kolme-nelja aasta pärast saadab isa ta aga metsa õngelati järele, räägib sosinal , et emal on vist kusagil üks poolik niidirull unustusse jäänud, leiab ka mõne poolpiduse konksu... Võib-olla kasvab sedamoodi veel üks kalamees, kes poole sajandi pärast oma esimese vaala püüdmist mäletab ja seda kui tõelist kalamehejuttu oma poegadele räägib.



Ajakirjast : LANDI,ÕNGE JA TIRGUGA!

KIRJASTUS " VALGUS" Tallinn 1971
31.12.2021 16:05
3
9
Unda pole tarvis sisse panna!
11.01.2022 17:10
14
7
20.03.2022 11:34
4
0
Paras purikas pildil, 4+smiley
Palun oota