Otsi

Selle aasta SUURIM triibu!

Autor: mudakoger
Püütud Põrmu järwest volframkirbu ja kahe kärbsetöuguga!
Tamil oli  0,11 mm!!! 
22.12.2021
24.12.2021 06:58
40
27
 Paras päts yes.
24.12.2021 09:16
0
27
Sellise tamiiliga oli kindlasti vägev sellist tõmmata!
24.12.2021 10:29
32
35
mudakoger

[image]

23.12.2021 10:58

3

Teata ebasobivast kommentaarist

Kuradi RIIGITRUUD PUGEJAD siin  igal sammul!? Kuhu te jõuate -ikka PÕRGUSSE...  EESLASED!  Orjad!
24.12.2021 10:30
30
31
Head Eesti inimesed!



Mul on südamest kahju, et ma ei saa teiega kohtuda silmast silma. 18 korda enne mind on Eesti peaminister Tartus astunud teie ette Eesti Vabariigi aastapäeva eelõhtul, aga mina pean seda tegema pildi vahendusel. Me kõik teame, mis on selle põhjuseks. Seega pöördungi teie poole Stenbocki maja rohelisest saalist ja minu selja taga on iseseisvusmanifest. Selle dokumendiga pandi alus meie omariiklusele.



Sel aastal tähistame vabariigi aastapäeva teisiti ja väiksemas ringis, seetõttu olen ma esimene peaminister, kes peab aastapäevakõne pidama kuulajat nägemata ja poole lühemana.



Ometi ma usun, et lähedus ei ole mõõdetav ja tunnetatav ainult silmaga. Minu jaoks on Tartu Eestimaa südametunnistuse läte. Tartust on alanud eestlaste rahvuslik ärkamisaeg, Tartus on hoitud eesti keelt, kultuuri ja usku paremasse tulevikku, Tartust on mindud lahingusse Eesti vabaduse eest.



Aga need ei ole olnud ainult meeste lahingud. Oleme oma iseseisva riigi eest tänu võlgu ka nendele tuhandetele Eesti naistele, kes andsid oma panuse võidukasse Vabadussõtta meditsiiniteenistuses olles või kes ööd ja päevad õmblesid sõduritele pesu, kudusid salle, sokke, kindaid... Me ei tea nendest naistest kuigi palju. Vähe on olnud juttu ka sellest, et juba 1917. aasta mais toimus Tartus Eesti I naiskongress, mis võttis vastu Eesti iseseisvust toetava avalduse. Või kas me teame seda, et Vabadussõjas tulid eestlastele halastajaõdedena appi vaprad Soome ja Taani naised, nende seas hilisem Soome sotsiaalminister Kyllikki Pohjola?



Me peame lootma iseendale, aga me ei tohi kunagi hüljata ega solvata oma sõpru ja liitlasi – see on tarkus, mis on meid toonud siia, tänasesse. Ja ainult see tarkus viib meid siit ka edasi. Juba praegune napp valitsusjuhi kogemus on mulle näidanud, kui olulised on riikidevahelise usalduse loomisel isiklikud suhted.



Austatud kuulajad!



Kui ma kuu aega tagasi astusin peaministri ametisse, ütlesin, et selle valitsuse prioriteet on võitlus koroonapandeemiaga. Omamoodi on ka see, mis praegu käib, vabadussõda. Ka selles sõjas on võitjad ja kahjuks ka kaotajad. Nii inimeste, perede, ettevõtete kui ka riikide tasandil.



Möönan, et täna veel ei ole olemas kaalukaussi, millel mõõta ühe või teise otsuse ainuõigsust. Nii või teisiti ei ole kellelgi pakkuda kõiki rahuldavaid lahendusi. Tunnustan eelmist valitsust, kes üldjoontes võttis vastu mõistlikke otsuseid ja vältis paanilisi ülereageerimisi. Eelmisel valitsusel ei õnnestunud küll viirust lukku panna, aga koos teise lainega ei pandud tabaluku taha ka elu Eestis. Oleme püüdnud hoida sama joont, sest sel kriisil on ka ohvrid, keda me iga päev ei näe ja kes statistikas ei kajastu. Alates kriisi algusest on meie tööpuudus tõusnud 8,8 %-le ja see tõuseb veelgi. Mõnes piirkonnas nagu Ida-Virumaal on tööpuudus tõusnud 14,6%-ini. Vaimse tervise häireid on raskem mõõta, aga väsimus ja stressitase ühiskonnas on tõusnud. Sellega kaasneb suurem agressiivsus ja perevägivalla juhtumid. Laste hariduse lünkadest saame lõplikult teadlikuks alles aastate pärast.



See, mis seadis uue valitsuse esimestel nädalatel keerulisse olukorda, oli vaktsineerimisplaani puudulikkus. Nagu te ilmselt teate, ei näinud varasem vaktsineerimise plaan ette õpetajate esmajärjekorras vaktsineerimist. Me pidasime seda vajalikuks. Oli ilmselt paratamatu, et õpetajate vaktsineerimise kiire korraldamine tõi algul kaasa kahetsusväärset koordineerimatust. Ent olen veendunud, et meie otsus õpetajate vaktsineerimine ettepoole tuua oli õige. Eriti lähtudes eesmärgist säilitada vähemalt algklasside laste kontaktõpe.   



Oma kõnes, mille pidasin Riigikogu ees peaministrikandidaadina, rõhutasin: peame igale Eestimaa inimesele esimesel võimalusel andma teada, kunas saabub tema vaktsineerimise kord. Millal, kus ja kuidas. Normaalse elu lõplik taastumine Eestis sõltub ennekõike sellest, kuidas me suudame korraldada elanike vaktsineerimist.



Olen kindel, et vajalike vaktsiinikoguste kättesaamine ei ole lähitulevikus enam peamine probleem. Aga tõsi see on, et ravimitootjate viivitustel Euroopa Liidu ühishangete täitmisel on tagajärjed. Sel on valus hind miljonite inimeste tervisele ja mõistagi ka riikide majandusele. Seetõttu peame me kõik loodetust kauem pingutama pandeemiaaja reeglite täitmisega, et – kui nii võib öelda – mitte langeda sõja viimasel päeval.    



Head kaasmaalased!



Eestis ei ole ilmselt ühtki erakonda ega majandusteadlast, kes ei arvaks, et praeguses olukorras oli laenu võtmine majanduskriisi leevendamiseks ainuvõimalik samm. Seda enam, et paljuski tänu Eesti riigi varasemale väga väikesele võlale olid laenuvõtu tingimused meile soodsad. Kui lisada veel Euroopa Liidu taasterahastu vahendid, uue valitsuse soov jõuliselt toetada digi- ja rohepööret ning seeläbi muuta Eesti investeerijaile atraktiivsemaks maaks, siis kokkuvõttes justkui polegi põhjust meie majanduse tulevikku tumedates toonides näha.  



Muretsemiseks on siiski alust. Eelkõige riigirahanduse kehva seisu pärast. Õigupoolest juba enne koroonakriisi, majanduskasvu headel aastatel, kadus valitsusel tahe kulusid ja tulusid tasakaalus hoida. Selles mõttes saabus koroonakriis oma miljardilise päästerahaga otsekui viigileht, mis varjas ära juba varem võimust võtnud valitsemisstiili – elada üle oma võimaluste.



Selge on see, et keegi ei saa laenurahal lõputult liugu lasta. See ei ole üksnes finantsküsimus, see on riigi sõltumatuse küsimus. Samas me anname endale aru, et tasakaalu poole tagasi liikumine on pikaajaline protsess. See on protsess, mis peab algama suhtumise muutumisest, vastutustunde väärtustamisest ja mõistmisest, et riigi rahakott ei ole ühegi poliitiku isiklik rahakott – see on Eesti rahva raha.   



Riigikontrolör Janar Holm on öelnud: „Ebaselged eesmärgid ja suur raha ei tohiks kunagi kokku saada.“ See oli hoiatus läbipaistmatu asjaajamise kohta koroonakriisi leevendamisel riigipoolse abiga. Suurel rahal on suur mõju. Päevavalgele tulnud korruptsioonijuhtumid kinnitavad, kui ulatuslik ja ohtlik võib olla jäämägede veealune osa.



Aga nende juhtumitega seoses on mul hea meel tõdeda, et Eesti Vabariik kui õigusriik pole ühelgi hetkel murenenud. Kohtud ja õiguskaitseasutused on teinud oma tööd poliitilistest tõmbetuultest sõltumatult. Ja ka ajakirjanduse pilk on olnud jätkuvalt terav. See kõik kinnitab usku meie demokraatlikku elukorraldusse, mis kohustab riiki vastutama ja kaitseb kodanike õigusi.   



Head sõbrad!



Millised ka ei oleks meie erinevad arusaamad, ühes asjas võime kõik siirast rõõmu tunda: kui 1993. aastal oli keskmine oodatav eluiga Eestis 68 aastat, siis 25 aastat hiljem peaaegu 79 aastat. Teisisõnu: me elame üle kümne aasta kauem! Mitte üheski Euroopa Liidu riigis ei ole inimeste eluiga pikenenud sedavõrd kiiresti. Mitte üheski.



Võime olla uhked ka selle üle, et meie riigi SKP ehk majanduse maht on alates 1993. aastast kasvanud nominaalväärtuses 19 korda, kogu euroala SKP samal ajal vaid 2,4 korda. Euroopalik elustandard ei ole enam unelm. Ent samas peame tunnistama, et kurvastavalt paljud Eesti inimesed elavad vaesuses. Vaesuse vähendamiseks ei ole paraku paremat retsepti kui majanduskasv.      



Veel üks fakt. Teatud poliitikud on püüdnud levitada valeväidet nagu oleks viimatise majanduskriisi tagajärjel Eestist lahkunud sada tuhat inimest. Tegelikult oli ajavahemikus 2008–2019 Eesti rändesaldo 8000 inimesega plusspoolel. Järeldus: Eesti on olnud ja on maa, kus inimesed tahavad elada. Ja peame tegema kõik selleks, et see nii ka jääks.



Head kuulajad!



Olen varemgi tsiteerinud Tammsaaret ja ma ei saa seda ka täna jätta tegemata. Sedavõrd rohkelt on meie auväärseima kirjaniku arutlustes mõtteid, mis seostuvad tänapäevaga. Tammsaare on kirjutanud nii: „Poliitikas armastame rohkem muinasjutte kui tõsiasju. Sellepärast siis usume kõige kergemini seda, kel kõige jubedamad hirmu- ja õuduselood. /.../ Me kõik armastame, et keegi ajaks meile kananaha ihule. Sellepärast pole ime, kui me lõpuks tõepoolest sinna jõuame, kus kananahk ihule tõuseb.“



Tänased populistid tahavad rahvale kananaha ihule ajada eelkõige võõramaalastega. Kuid võõramaalasi meil palju ei ole. Seepärast suunatakse hirm ja viha – need käivad enamasti käsikäes – Euroopa Liidu peale.



Euroopa Liit ei ole täiuslik. Professor Jan Zielonka kirjutab oma raamatus „Vasturevolutsioon“, et Euroopa ei ole kohanenud viimase aja geopoliitiliste, majanduslike ja tehnoloogiliste muutustega ning peab üle vaatama oma lõimumismudeli, et seada arukus ja lepitus vastu nendele, kelle eesmärgiks on ühise Euroopa lammutamine.   



Eesti tahab olla aktiivne osaleja nendes aruteludes, mis kujundavad Euroopa Liidu tulevikku. Rahvatarkus ütleb: hääletut ei märgata, räuskajat ei kuulata. Me ei taha olla hääletud ega ka räuskajad. Tahame olla uuendusmeelsed, tõsiselt võetavad, usaldusväärsed partnerid. Ainult sel viisil täidab valitsus kohustust omaenda rahva ees, kellest valdav enamus näeb Eestit jätkuvalt Euroopa ja eriti Põhjamaade ühises väärtusruumis. Samas ei tohiks me alahinnata rahvusriikide tähtsust. Ükski ühendus ei suuda kaitsta demokraatiat, õigusriiki ega isikuvabadusi, kui seda ei kaitse rahvusriik ise.  



Head inimesed üle Eesti!



Hannah Arendt, 20. sajandi mõjukamaid poliitilisi filosoofe, on kirjutanud: ainus täiuslik tõe ja poliitika ühenduslüli on eeskuju.



Ei piisa sellest, kui räägime rahva teenimisest, aga tegelikkuses mõtleme ainult sellele, kuidas panna rahvas enda huve teenima. Riik ja mehelikkus ei muutu riigimehelikkuseks üksnes nende kahe sõna kokkuliitmise tulemusena.



Minus on küll veel nii palju idealisti alles, et uskuda ausa ja viisaka poliitika võimalustesse. Aga midagi ei tule kergelt. Midagi ei tule ilma vaidlusteta. Nii on see alati olnud: Jannsen ja Jakobson, Päts ja Tõnisson....



Vaieldi ka kolmkümmend aastat tagasi Eesti taasiseseisvumise valikute üle. Olin siis teismeline, aga minulegi on meelde jäänud Rahvarinde ja Kodanike Komiteede sõnavahetused selle ümber, kuidas minna edasi.



Ometi on edasi mindud. Ikka on püütud leida realistlikku olevikuteed kahe pooluse, mineviku-nostalgia ja tuleviku-utoopia vahel. On ehitatud uued sillad.



Professor Marju Lauristinile kuulub mõte: „Kui poliitika muutub ajalooks, siis ta ühtlasi muutub kultuuriks.“



Arvan, et poliitika on juba oma sünnihetkel osa kultuurist, eesti kultuuri väljendus. Ja ma nii väga sooviksin, et ajalugu ei peaks meie tänase väljenduse pärast häbi tundma.



Lõpetuseks – parim kingitus Eestile saab olla see, kui me koos peatame viiruse leviku ja kaitseme seeläbi oma igapäevaseid vabadusi! Tähistame sel korral vabariigi aastapäeva teisiti!



Olge te kõik – kõik Eesti inimesed – terved ja hoitud!  



Palju õnne, armas Eesti!
24.12.2021 12:10
11
30
Mina olengi see jobu, kellest kirjutatakse artikleid.

Mina olengi see jobu, kes ei käi igapäevaselt tööl.

Mina olengi see jobu, kes elab vanemate juures.

Mina olengi see jobu, kes on õppinud pehmet eriala, mille järele pole nõudlust.

Mina olengi see jobu, kes seilab elumere lainetel, teadmata oma kutsumust ja sihtpunkti.

Mina olengi see jobu, kes loeb, kirjutab, joonistab.

Mina olengi see jobu, kes töötab iseenda jaoks.

Mina olengi see jobu, kes ei põgene Austraaliasse meloneid korjama.

Mina olengi see jobu, kes õpetab oma väikevennale matemaatikat ja Eesti keelt.

Mina olengi see jobu, kes vaatab dokumentaalfilme ja käib looduses matkamas.

Mina olengi see jobu, kes õpib iseseisvalt ja tellib vaid neid kursuseid, mis mind tegelikult huvitavad.

Mina olengi see jobu, kes ei ela ühiskonna ootuste järgi.

Mina olengi see jobu, kes kasvatab habet ja näeb rõve välja.



Olen väikelinnas elav töötu noor ning õppinud ühte spetsiifilist pehmet eriala, mille järele on nõudlus tööturul väga väike, kui mitte olematu. Raske ja õpetliku tööperioodi ajal pealinnas mõistsin, et olen stressis, õnnetu ja ei naudi oma elu. Ma töötasin ühes üsna tuntud ettevõttes keskmisest kõrgema palga peal.



Suve lõpus otsustasin oma reisimisplaanid natuke edasi lükata ning minna tagasi oma kodulinna, et puhata, külastada ja aidata oma vanavanemaid, veeta aega oma sõprade ja perekonnaga ning pühenduda oma hobidele nagu lugemine, matkamine, kirjutamine ja joonistamine. Et ennast taasavastada ehk teha asju, millele ma polnud viimastel aastatel saanud ajanappuse tõttu keskenduda.



Mul oli plaanis leida pärast puhkust poole või täiskoormusega töö. Kahe kuu vältel pole ma sobivat tööd leidnud. Hetkel tegelen igapäevaselt oma hobidega, remondin kodu ja olen veerandkohaga sekretär, poole kohaga katlakütja, poole kohaga kokk, veerandkohaga õpetaja, veerandkohaga remondimees. Ma olen suutnud luua endale meeldiva rutiini ja päevakava ning hoian oma päevad tegusad.



Siiski, vastates oma järjekordse tuttava küsimusele: "Millega tegeled ka?" rääkides pikalt ja laialt oma visioonidest, tulevikuplaanidest ja käimasolevatest tegevustest, ütleb enamik: "Ah, et passid tühja, jah?" või "Hangud kodus, jah?" Ma ei looda valge laeva peale ega oota, et suurfirmad pakuksid mulle kõrgepalgalisi töökohti, kuid ma pole nõus ebainimlikult väikese palga eest iga päev tööd tegema.



Mul on kõrini nendest inimestest, kes on veendumusel, et ainuke töö on see, mille eest sa raha saad. Ka töö iseendaga või töö iseenda heaks on töö. Olen korrastanud sel sügisel oma metsa ja teinud järgnevateks talvedeks küttepuid. Ma tean, et raamatu kirjutamine või lugemine leiba lauale ei too, kuid kui ma olen saavutanud kompromissi oma vanematega ning annan pea kohal kõrguva katuse ja igapäevase toidu eest mingeid hüvesid vastu, siis miks vaadatakse mind ikkagi nagu ühiskonna heidikut? Miks on meie ühiskonnas töötule pandud külge luuseri häbistav märk?



Minu arvates on töötu inimene see, kes ei ole leidnud enda teed ja pole leidnud asju, mida ta tahab teha ning mille eest on keegi nõus maksma. Seetõttu on väga tähtis endaga tegelemine ja enda arendamine. Ma kutsun üles kõiki inimesi tegema neid asju, mis neile meeldivad ja mis teevad neid õnnelikuks. Pole mõtet kuulata õelaid kritiseerijaid, kes üritavad sind tagasi maa peale tuua, sest nad ise ei julge elada oma elu nii nagu nad tegelikult tahaksid ja tunnevad kadedust, kui keegi naerulsui vastab: "Mul läheb hästi!"



Tuleb teha seda, mis teeb sind õnnelikuks, sest sina oled see, kes teeb oma elu valikud ning sina ise oled ainuke, keda sa saad kiruda, kui leiad ennast mustast august.
24.12.2021 20:53
29
14
ON inimesi, kelle NAUTLEMISTAHE ja - VÕIME saavad alles siis õige hoo ,kui nad teavad , et lubatavuse rada ON ületatud! blush
24.12.2021 23:06
17
6
Millised on menopausi tunnused?
1. aprill 2018 8:00Lugemise aeg 3 minutit
Toimetaja:
Terviseuudised
Menopaus on paratamatus, mis saabub naise ellu enamasti siis, kui ta saab 50aastaseks.

Menopaus on loomulik etapp naise elus, mis tähistab munasarjade tegevuse lõppemist ja sellega seotult menstruatsioonide lakkamist. Keskmiselt jõuab naine menopausi 50–51 aastaselt, kuid see võib toimuda ka varem, näiteks erinevate haiguste või kasutatavate ravimite tõttu. Seega elab keskmine naine üle kolmandiku oma elust postmenopausis.

Dermatoveneroloog Kairi Nurmi sõnul on sümptomite tekke algus, lõpp ja intensiivsus aga väga individuaalsed. “Kui mõni naine kogeb vaid menstruatsioonide lõppemist, võib teine kannatada aastaid erinevate vaevuste käes. Enamasti on klimakteerilised vaevused kerged ja piirduvad paari-kolme aastaga, kuid võivad kesta ka üle viie aasta ja naise elu väga tõsiselt häirida,” räägib Kairi Nurm. Milliseks see periood naise elus kujuneb, sõltub nii pärilikest faktoritest kui ka elustiilist.

Millised on peamised sümptomid?

Klimakteerilisi vaevusi soodustavad stress, vähene liikumine, ebapiisav uni ja ülekaal. “Üleminekueale iseloomulikeks sümptomiteks peetakse lisaks menstruatsioonide ärajäämisele ka kuumahooge ja öist higistamist, mis esinevad 2/3-l naistest. Lisaks võib esineda unetust, kaalumuutusi, rindade valulikkust, peavalusid, südamekloppimist, libiido langust, tupekuivust ja -sügelust,” loetleb Nurm.

“Kui klimakteeriumiga seotud muutused tavaliselt ajaga kaovad, siis näiteks põhiainevahetuse aeglustumine, luutiheduse vähenemine, sellest tingitud osteoporoos ja naha elastsuse vähenemine on püsiva iseloomuga. Sageli esineb ka erinevaid meeleoluhäireid, ärevust, tujukust, keskendumisvõime vähenemist, hajameelsust ja depressiooni,” selgitab Nurm.

Menopausi tekkel suureneb ka südame- ja veresoonkonna haiguste tekke risk. Võimalike kaebuste loetelu on pikk. Alati ei oska naised muutusi kehas seostada üleminekuperioodiga ja pöörduvad oma muredega mitmesuguste eriarstide poole. Kõik need probleemid on tingitud munasarjades toodetavate hormoonide östrogeeni ja gestageeni taseme järsust langusest.

Dr Nurmi sõnul on nahk meie suurima elundina samuti märkimisväärselt mõjutatatud menopausis toimuvatest hormonaalsetest muutustest. “Östrogeen on kaasatud naha normaalsete funktsioonide toimimisse nahas asuvate östrogeenretseptorite tõttu. Mõjutatud saavad seeläbi erinevad võtmerakud. Östrogeenivaegus
24.12.2021 23:07
11
7
fraseologism:
kahe persega
süntaktiline struktuur:
hulgafraas
näited:
See on kahe persega inimene.

Üks kahe persega mees.

Kahe persega peni.

Ta on kahe persega koer.

Kes kahekeelne inimene on, seda üitse kahe peaga rebaseks ehk kahe persega rebaseks.

Kahe perssega rebane, ees hea, sella takka lõikab kaela.

Sie on kahe perssega rebane, ei tema senna situ, kus ta kükitab.
levikuala:
Hää
Kaa
Khk, Lahetaguse
Koe, Ervita
Rap, Kõnnu
Sim, Pudivere
VNg
26.12.2021 02:12
28
13
Ruuben Kaalep: "Orjarahvas tahab teistele meeldida, vaba rahvas on vaba iseeneses"

 Riigikogu EKRE fraktsiooni liige Ruuben Kaalep, kes peab väga oluliseks rahvuslikke aateid ja meie esiisade pärandit, räägib oma jõulumõtiskluses vabadusest. „See oli eriline aasta selle pärast, et rohkem kui muidu oleme mõelnud vabaduse peale,“ arutleb Kaalep. „Mõelnud selle peale, mis on meie sisemine vabadus, väline vabadus, poliitiline vabadus, rahvuslik vabadus…“ [yes] [angel] [yes]



https://www.youtube.com/watch?v=1knbU876Fmc
26.12.2021 17:38
25
17
AC/DC - The Jack (from Countdown, 1979)



https://www.youtube.com/watch?v=6njy7mZbwdc
26.12.2021 21:48
27
12
Läx suicu? 
HA1
image

27.12.2021 11:15
19
22
Söör kas vahel zeroga veel kah kokku saate vaatate koos filmi või midagi?
27.12.2021 17:52
22
17
HA1 - Löket oleme teinud  mitu korda koos zeroga sel aastal  ja siis shaslökki küpsetanud! :p 
28.12.2021 13:17
27
12
Tere. Kas lõke oli sööri poolt ja lõki tõi zero?
29.12.2021 18:12
19
15
30.12.2021 19:22
19
14
VAALAPÜÜGIL(A: KORP)



Lõpuks oli ta käes! Siples kaldarohus ja pritsis kalamehe jalajälgedest vett. Ajas lõugu laiali nagu tõeline vaal. Kalamehe süda peksis nagut 4.taktiline mootor, põlved värisesid justkui külmavappes. Õngelatt oli pooleks murdunud ja nöör lootusetult sassis. Aga ta oli käes! Tõsi küll , veidi väiksem kui vaal, umbes sõrme pikkune särjepoeg. Aga vaalana on ta meelde jäänud tänaseni , kuigi sellest on kõvasti 4 aastakümmet möödas. Sest ta oli esimene! Enne teda olid unistused ja unetud ööd. Tema pärast oli vaeva nähtud. Noorest kaasikust õngelatt toodud, see korralikult kooritud ja kuivatatud. Ema tagant näpatud poolik rull õmblusniitigi. Männikoorest voolitud ujuk. Naabripoisilt nurutud õngekonks. Polnud lihtne ka see kauplemine ja klanimine, enne kui aasta viiene mehepoeg veidi vanema naabripoisi valve all järve äärde lubati... KÕIK kordub siin maamunal- jälle sai ühest mehehakatisest kalamees. Kui ta alles kahene oli ja õhtul magama jääda ei tahtnud, rääkis Isa talle mehejuttu: " Ole nüüd kenasti kuss. Kui suvi tuleb,teeme õnge, paneme ussikese õnge otsa ja heidame vette. Siis tuleb kala ussi otsa ja poja tõmbab selle välja. Kala puhastame ära ja paneme pannile, pärast aga sööme praekala. Oh kui hea see on!" SEE oli äraproovitud hällilaul, mis alati tulemusi andis. MÖÖDUSID aastad. Poiss sai viieseks ja oli kalameheks vaimselt küps. Suvel viibisime Otepääl. Ühel kenal juunipäeval läksime Pühajärvele vaalapüügile. Naabrilt saime laenuks uhiuue paadi. Ilm oli soe, nõrga tuulega ja veidi sompus. kolga lahest sõitsime järvele ja esimese roo taha panime end ankrusse. VARUSTUS oli meil ajakohane, nagu öeldakse. Mitte kase- või sarapuuvõsast lõigatud latid, vaid kõige painduvamast bambusest ja meeste mõõdule kohased. Mitte must rullniit, vaid Prantsuse püritoluga peaaegu nähtamatu tamiil. Mitte tollipikkune ja roostes krutsik, vaid teaduslikult põhjendatud paindega ja nõelast teravam õngekonks... SELLELE vaatamata oli võtmine kehv. Isa sai ahvenapunni, poja õngekork seisis liikumatult. Vahetasime kohta, käisime Sõsarsaartel ekskursioonil, suplesime ja ootasime, millal päike allapoole vajub. SAARE nurga juures juhtus see, mida ammu oli oodatud: poja õngekork kadus! Enne kui isa jaole sai, tegi väikemehe õngelatt õhus meeleheitliku kaare ja ahven lendas paadi taha kõrkjastikku. NUTT oli varuks , kuid meie majas kehtib põhimõte, et mehed ei nuta. Ainult kiireks läks! Et noor peaaegu-kalamees õnge söödastamisega veel toime ei tulnud, pidi isa seda hästi kähku tegema. Aega viitmata heideti õng rohututi kõrvale. Iga väiksemgi virvendus tundus poisile nüüd kala näkkimisena. LÕPUKS oli ta käes!!! Elu esimene kala, tõeline vaal! Vaksapikkune ahven siples paadipõhjas. "ISA, see on ju suurem kui sinu oma?" Isa pidi tunnistama, et poeg on tõepoolest kangem kalamees. ÕNGEKONKSU jälgimine ununes. Isal tuli vastata paljudele küsimustele: Kas kalal on valus? Kas see ahven on kala poeg, isa või ema? Mis nüüd teised kalad arvavad, kui 1 nende hulgast puudub? Kas on üldse ilus kalu püüda, sest nad on ju elus ?

PIKAPEALE suutis isa vastuseid anda igale küsimusele ja selgeks teha , et kalapüük on ütlemata ilus ning tervislik spordiala, mis sobib hästi nii väikestele poistele kui ka vanadele meestele. ... Sõsarsaarte nurga juures kla enam ei võtnud. Sõudsime Kolga rannast tüki maad lõuna poole. Proovisime siin ja seal. Õhtul kella kuue paiku juhtusime latikaparvele. Isa tõmbas esimese. Viieaastane kalamees sattus paanikasse. "Isa , miks minul ei vöta?" Isa õpetas poissi vana kombe kohaselt ussijupile kolm korda sülitama, mis nähtavasti ka tulemusi andis. Väikemees tiris paati vaksa-pooleteise(u.20-25 cm) pikkuse latika... "KURIVAIM küll, muudkui hüppab ja hüppab, aga otsa ei hakka!" ISAL tuli pojale rääkida, et ahnus on kurjast ja kalapüügil viib ainult kannatlikkus sihile. Vandumine aga ei sobi ühelegi kalamehele. Korgi liikumist ei nimetata mitte hüppamiseks, vaid näkkimiseks, mis näitab, et kala parajasti ussi juures maiustab. Nüüd olgu poiss ise mehe eest väljas ja tabagu tõmbamiseks õige moment.

SELGITUSÕNAD kandsid vilja ja pojast sai isale võrdne partner. Päike hakkas juba loojuma , kui Kolga rannas paadi lepajuurika külge lukustasime. kalakott oli meil raskuse poolest mehine. Me ei oodanud bussi, vaid astusime metsavahelisel rajal nagu 2 tõsimeelset kalameest kunagi. Muljeid vahetades kadus tee märkamatult. OLI juba ammugi üle kesköö , kui kalade puhastamise lõpetasime. Vaalapüüdja jäi pisut nukraks ,sest tema kalu oli pärast puhastamist raske ära tunda. Järgmisel päeval maitsesid praekalad väikemehele hästi , kuigi ta neist varem suuremat lugu ei pidanud. SÕITSIME Tallinna tagasi ja jätsime Pühajärve latikad sedapuhku rahule. Uus suvi oma puhkustega seisab ees . Mis edasi saab? Ei tea. Väikemees oli omamoodi kangelane ja istus kkuus tundi järjest paadipingil ,ilma et oleks nurisenud või virisenud. Tundis rõõmu , kui kala kätte sai, siunas, kui otsast ära läks. Esimene samm oleks nagu astutud. Kuid ometi jäi isal tunne, et kõik edenes nagu kuidagi liiga endastmõistetavalt, umbes nii, et läksin ja võtsin! Eks uus suvi näita, kas poisile jäi esimesest kalalkäigust midagi hinge? Tahaks loota , et kalaveed kutsuvad ka siis, kui latikas ei liigu ja ahven võtta ei taha! IGAKS juhuks räägib isa nüüd mehejuttu ka teisele pojale, kes on parajasti jälle kahene. Kolme-nelja aasta pärast saadab isa ta aga metsa õngelati järele, räägib sosinal , et emal on vist kusagil üks poolik niidirull unustusse jäänud, leiab ka mõne poolpiduse konksu... Võib-olla kasvab sedamoodi veel üks kalamees, kes poole sajandi pärast oma esimese vaala püüdmist mäletab ja seda kui tõelist kalamehejuttu oma poegadele räägib.



Ajakirjast : LANDI,ÕNGE JA TIRGUGA!

KIRJASTUS " VALGUS" Tallinn 1971
01.01.2022 19:46
34
6
Tere. Pax jää om?

 
03.01.2022 13:50
33
3
Tere. Pax jää om?

 
10.01.2022 22:23
18
9
https://hannesvorno.blog/2022/01/10/manifest-2/



MANIFESTPosted byHannes Võrno LOODJanuary 10, 2022Posted 

 

 

 

 yesyesyesyesyesyesheart

 

 



Ma ei palu, ma NÕUAN! Poliitik, OLE SINA PRAEGU VAIT. Hoia oma suumulk kalamarja ja parteikoosoleku jaoks ning ära mögise. Sinuga ei saa enam teisel viisil ja muul toonil rääkida. Sa lükkad maad ja majad kokku, et üks kuradi raudtee mis iial valmis ei saa, “töös oleks” ning rahad liiguks. Sa laastad laantes ja hoorad hiites ning räägid puidu väärindamisest, aga suretad iga päev välja kümneid saeveskeid, tisleritöökodasid ning käsitöötube. Sa tõstad pennhaaval õpetajate palka et tõuseks riigi keskmine. Seda siis koefitsendiga korrutades, tõstad sa tegelikult enda palka ning kuluhüvitisi. Sa vaatad lennujaama VIP lounge-is mulli mekutades silmanurgast CNN-i ja teed siis nagu muuseas bravuurika žesti, saates džunglisse mida sa gloobusel isegi näpuga näidata ei oska, mõnikümmend miljonit €d humanitaarabi. Sa maksad oma noorbroileritele ministri palka, et nad muretult võiks koostada arengukavasid, mida keegi ei vaja. Küll aga lükkad sa tagasi maainimese palved säilitada bussiliiklus, külakool ning perearstipunkt, nimetades seda “pakutavateks ee-lahendusteks”. Sa ajad oma rahvast nagu lambaid, sundkorras üha uusi doose süstima ja läbi stringide hingama aga su tervisegestaapo ketikoerad ei suuda vastada isegi lihtsale küsimusele – kuidas aidata raskelt haigestunut, kelle õlavart juba on nõelaga torgitud. Sa keerad mängeldes rahakraane kinni ja lahti, et panna ühed kannatama ning teised kuuletuma. Sest sulle on oluline üksnes kriitiline miinimum poolehoidjaid, kes su üle künnise aitavad ning teatud perioodiks isikliku heaolu garanteerivad. Sa rendid oma elukaaslaselt elamispinda ja ostad ämmale kütust ning kabanossi aga saadad maksukogujad kallale mutikesele kes metsast mustikaid korjab ja tänavanurgal topsiga müüb, et hing sisse jääks…Seda loetelu võib veel sadade näidetega jätkata kuni kuuni ja tagasi ning need on ka siis üksnes selle jäämäe veepealne tipp. Täna lajatab sinu senine omakasupüüdlik nokitsemine ja puudli püüdlikkusega tehtud trikid brüsselist küpsise saamiseks, nagu raske roosk kogu rahvale näkku. Saa aru oinas, et sa seisad mitte järgmiste Riigikogu valimiste vaid rahutuste lävel ja kodusõja künnisel. Sa võid sajakonnale mendile pilkupüüdvad erivahendid külge riputada ja tänavatele ülbitsema saata, aga neil meestel ja naistel on ka arved postkastis ning vaevalt nad vilekoori saatel ja kõrvad löntis nagu kunagi Interrinne, Toompealt minema tahavad lonkida. Sul ei jää muud üle, kui saata nad käsu korras jõuga nende endi lähedaste vastu, et tagada midagi, mida sina nimetad korraks, aga mis tegelikult on võim millest sa nagu Brüsseli “pissiv poiss” oma nokust lahti ei lase. Sa ei sure, kui sul pole enam võimu. Sa lihtsalt hääbud kui sind enam sugugi ei armastata. See aeg ongi nüüd käes, sest jalakäijal on kõri kägistavast kütuseaktsiisist ükskõik nagu ka karsklasel alkoholiaktsiist. Aga täna on käpuli kogu rahvas ja riik. Seda tulingi sulle meelde tuletama, et inimesel on vaja kodu- ja kodumaatunnet. Oma keelt, kultuuri ja kombeid, rahu ja vabadust ning usku, lootust ja armastust mitte rohepööret, reilbaltikut, riigikogu ja rikaste edetabeleid. Sa vatrad pidupäevadel et oleme võrdsed võrdsete ning kaitstud kaitstute seas, aga häbened häda ning kused püksi igal pool, kus teised julgelt oma probleemidele lahendusi otsivad ja saavad. Täna võiks ju meie EU-sõbrad: kreeklased, itaallased ja kes kõik veel meilt pappi on saanud, meid, põhjamaalasi aidata, aga paraku jääbki see üksnes unistuseks üksmeelest sest Strasbourgi õllekas oli lõbus lällata seni kuni oober arvet läks kokku lööma ja pooled pidutsejad selleks ajaks lesta tõmbasid. Muinasajal kaitsesid templirüütlid palverändureid nende teekonnal pühapaikadesse. Asi käis lihtsalt nii, et teeröövlite saagiks langeda võiv väärtuslik, anti nende mõõka hoida suutvasse kätte hoiule. Sina, poliitik, ei ole keegi. Mitte keegi, kelle kätte usaldada palverännu teekonnal parema elu poole, oma väärtuslik. Sa oled parasiit ja sinu kõrval muutub parasiidiks igaüks, kes sind puudutab. Ükskõik mitu meetrit sa distantsi hoiad et mitte nakatuda. Ma ei tule su lossiakna alla meelt avaldama. Mu sõbrad ka ei tule. Ei tule ka nende sõbrad, ega sõprade sõbrad, sest aeg, kui sina vaatad ülevalt alla, lõppeb nüüd. Sinu aeg saab juba enne su pikka suvepuhkust otsa…See pole ähvardus. See on selge ja ettevaatav manifest. AD10.1.22

heartyesyesyes
18.01.2022 21:26
18
7


https://www.youtube.com/watch?v=NYNfDumwV6I



Fookuses: pandeemianarratiiv laguneb igast otsast!



cryingcryingcryingcryingcryingcryingcrying
04.02.2022 19:32
11
5
Mõeldes...







ja vaadates kaugusesse...







meenuvad möödunud ajad...







olid need udused...







või selged...







valusad või helged...
15.02.2022 01:08
12
7
https://www.youtube.com/watch?v=Y-cqUa6bH04



Erja Lyytinen - Don’t Let A Good Woman Down (Lockdown Live 2020)



https://www.flickr.com/photos/markec/7864025126



 
20.03.2022 11:29
13
3
Ei oska muud lisada. Tammsaare ja Liivi saladokument: Teed palju tööd, näed palju vaeva!!!! Oled peast soe kui loodadad nii saada sa taeva. Hoopis hauda omale kiiresti nii kaevad!!!
Palun oota