...Seekord saan ka Kiiweri ilma pikema jututa maast lahti ja nii läheme sadamast minema juba enne teisi. Alustuseks proovime veel Saidasaare alust ja kaldaäärset sügavikku, et mis sinna kaugemale ikka triikida, kui lähemal kala äkki peaks olema. Käime läbi ka veel eilase lahinguplatsi, kuid et seal pole palju millestki rõõmu tunda.
Eemalt lendavad läbi laine nii Arxi-Ago Arvor, kui ka Sepa kolmemeheline alumiin diisel. Ilm on täna tera tuulisem kui eile, aga laine on pehme, suure amplituudiga, vesi selge ning sügavsinine, taevas ookeani kohal särab päike, mägedele kaldal aga on taas vajunud pilved, mis nagu meenutaksid meie eileõhtust nõupidamist ja põeksid selle tagajärgi. Ega meilgi siin pikemalt passida pole. Poole tunni jooksul juba kala ei võta ja kui keegi konksu otsa satub, siis seegi kalake väärib tagasilaskmist. Kuulame raadiosidet, kus läbi kahina kostuvad Arxi ja Sepa jutud mingitest kahtlastest kümnekilostest turskadest ja ühest nöörilõhkujast ning loomulikult keerame paadinina sinna, kuus miili eemal asuva saladusliku Banaanimadaliku poole.
Vahepeal tõusnud tuul teeb meie liikumise raskeks. Poleks eluski ette kujutanud, et liigun säärase pesuvanniga, millel pikkust vae viis meetrit ja parrast alla meetri üle veepinna kuskil ookeanil, kus vett all üle kahesajaviiekümne meetri. Vähehaaval hakkavad lähenema eemalt täpina paistvad paatkonnad ja võtame troppidega ka ise ühendust. Uudised on rõõmustavad. Saadud on nii turska, kui ka suurt lutsu, suurim tursk kindlalt üle kümne kilo. Tuul puhub kenasti piki madalikku ja meiegi sätime ennast ülevalt tulema. Sätin otsa Arvori meeskonnalt saadud uut tüüpi 400g siku, jätan nagu soovitatud “paprikad” lisamata ja ega see kala ennast kaua oodata ei lasegi, pea maandame paati esimesed paarikilosed ussid ja vähe priskemad tursad. Aegajalt käib otsas ka midagi toekamat,kuid need pääsevad ikka minema nagu vanasõnagi ütleb või lihtsalt kalamehe oskamatuse tõttu. Eemal allatuult teatab Sepa paatkond uhkest duublist, mida koos Ronnuga saadi. Korraga oli kahel mehel lanti haaranud kolmeteist ja neljatestkilosed tursad ja ennast kenast nööripidi sassi kiskunud. Kujutan vaimusilmas ette, millist madinat need elukad pakkuda võisid, kui juba raporteerib ka Ago kaheteistkilosest kalast ja meil hakkavad ridvad aina hoogsamalt üles-ala liikuma.
Paistab, et kala on kogunenud madaliku ühte otsa või teab midapidi ta liigub, sest samast rajoonist üle sõites ei tule meil muud kui mõni harv tursk, tilusaida ja paarikilone luts. Teised lasevad juba pikalt teist triivi ja meiaegi põrutame tagasi nordwesti, sinna kust alustatud. Jälle kostab raadiosaatjast Arvori meeskonna kirumist mis teatab arvata paarikümnese tursa lahtipääsemisest pea kongitsa kauguselt. Kiiwer aga kangutab paati juba teise viiese tursa. Kala on all, seda näitab ka kajalood. Minul ainult on kuidagi vagusi, olen vist lihtsalt jäänud vahtima eemal tantsivaid delfiine ja ja aeglaselt sõudvaid kõrgeid laineid.
Lasen landi korralikult vastu põhja kolisema ja siis see juhtubki. Esimene tunne on, et lant on kuhugi põhjataimestikku või kivi taha kinni jäänud, siis aga tõuseb see “kivi” põhjast kümmekond meetrit üles ja ujub päris pikalt eemale. Lõpuks ometi midagi kobedamat mõtlen. Kiiwer vaatab mulle otsa ja kerib pikemata oma relvad kokku, ju mul siis sihuke nägu peas, et asi tõsine. Vees tehakse aga omi trikke, kala lihtsalt jääb paigale ja vajub mõned meetrid põhja poole. Mitte et laine oleks seda trikki teinud vaid kala ise lihtsalt langeb põhja poole. Siis jälle minakse sinna kuhugi. Nii käib see mäng oma veerand tundi. Kiiweril on juba ammu ilma kongits valmis ja meenutused minu eelmisel päeval saadud suurest kivistki huulil aga lõpuks hakkab sealt alt ka järele andmise märke paistma. Veel jäädakse paaril korral pooles vees lihtsalt seisma ja tehakse paar põiget ning lõpuks keerab paadist kümmekond meetrit eemal ennast seliti üks elukas millesarnast ma veel elus kohanud pole. Venitan ta paadiligi nagu vana pastla, Kiiveri kiire löök kongitsaga ja kaks meest veavad selle eluka paati. Minu Ebe-Kai mõtlen. Suur nii ui maakera. Mööda sõidab Sepa paat. Tõstan kala kahe käega kõrgele, ise vaevu tasakaalu hoides. Sealpool on kolm pöialt püsti, jess!! Teeme Kiiweriga kõikuvas paadis puntratantsu, hea et üle parda ei lenda. Fantastiline! Sommid peavad õigusega paatkonnas saadud kala kogu meeskonna rekordkalaks. Ja õige ka, on ju kogu meeskond selle nimel tööd teinud, et kala paati tuleks.
Millegipärast ma paljut sellest päevast rohkem ei mäleta. Olen võis nagu järsult jahtunud kuum nuga, meelde on jäänud vaid see, et pea kõik said sel päeval üle kümnese kala. Minu koll kaalus rooklas kaalul 15,2kg ja oli selle päeva suurim. Muud kala oli suure kasti jagu ja öösel sai ka kogemata sadamasillalt vette põigatud. Pidu mis sel öösel toimus polegi nagu pikemalt mõtet kirjeldada Teate ju isegi ja homme ootab ookean meid taas kõigi oma üllatustega...
saada sõbrale
