Mõtted sellest, mis silma riivab.

Üks suurem segadus selle teema ümber, mis kalameeste hulgas nii foorumites, kui ka omavahelistes jutuajamistes alati aktuaalne olnud – prügi, saastamine, hoolimatus ja muidugi eneseõigustused.

Läbi nende aastate, mil olen suhelnud kalameeste seltskonnaga, on alati vestlustest läbi kumanud selline suhtumine, et enda ja ka teiste kalastajate järelt oleks ikka viisakas ja mõistlik igasugune olmepraht ära koristada. Täiesti mõistlik ja loomulik lähenemine. Mis sodi me ikka jätame oma kaaskalastajatele, teistele loodusesviibijatele või siis oma lastele, kes ehk ka looduslähedase hobi omale valivad või vanematelt külge õpivad.

Siiski on see pilt, mis avaneb peale aktiivse hooaja lõppu ja enne päästva lumikatte tulekut(Hiiumaal igal aastal ei tulegi), suhtelist trööstitu. Viimase hooaja kokkuvõtted teen eelkõige Hiiumaa kalastuskohtades leitu põhjal.

Kõrgessaare jõe äärne, mis kevadise säina ja särjejahi aegadel enamasti suhteliselt räpaseks muutub, saab suve jooksul korduvate koristusaktsioonide ja pealekasvava rohu abil sügiseks  sündsa väljanägemise. Mitte, et kalamehed ise oleksid endast jäänud sodi koristamas käinud... Tegelikult oli a kalastajaid koristamisega seotud, kuid siiski suteliselt vähesel määral. Samasugne kirjeldus vastab sisuliselt ka Luguse, Suuremõisa, Vaemla jõgede kohta ning Orjaku kanali puhul. Ise neil koristamistel osalenuna julgen väita küll, et kalamehed on ikka suhteliselt räpane rahvas. Ja hoolimatu selle kõige suhtes, mis meile ses ilmas laenuks antud – keskkond, milles elame ja mida endaga „Parematele Vetele“ kaasa ei võta, vaid lastele edasi jätame.

Kui nende eelnimetatud vooluveekogude juurde ma ise mingeid olulisi kalastushuviliste masse kutsunud ei ole, siis sedavõrd kurvemaks teeb pilt, mis avaneb Kalana sadamakail. Mäletan, et esimese sealse lestapeo raames sai suur puhtusepidamise jutt ära räägitud, kõik osalejad sellega nõustunud ja ka käitunud vastavalt. Kai sai peale suurt lestaüritust puhtamgi, kui enne seda oli. Praeguseks on alates tollest sügisest sedapalju muutunud, et sügisperiood on Kalanas suhteliselt populaarne. Käib rahvast ühispüüdmiste raames ja käib neid, kes üksipäini end seal heasti tunnevad. Aga pilt peale käimisi on lootusetult teine, kui esimese kooskalastamise järgselt. Lemmikuteks seal puhanute hulgas on tõenäoliselt Saku Originaal, Saku Rock, Minttu, Lauaviin... Vähemalt viimane suurem korjamine andis selliste kestade saagi... Ilma liialdamata ligi 100 tühja kesta, peale selle kilde, LM`i, Marlboro ja muid suitsupakke, põletatud kilejääke ja muudki, millest enamust eksimatult kalastamisega seostada saab. Samuti on ebaviisakas, kui kalamehed oma suitsuahjude või lihtsalt sooja saamise eesmärgil veavad põletusmateriale 150 meetrit eemal rannale tehtud suurelt lõkkeplatsilt ning peale osalist põletamist jääb nii katkiste kaubaaluste, kui ka muude kõikvõimalike puurontide poolpõlenud jääke kaile vedelema. Isegi kui plaanitakse tulla tagasi järgmisel nädalavahel, oleks siiski kena see kraam tagasi lõkkeplatsile vedada või lõpuni ära põletada. Korra on kohalikud kalamehed mulle ka seda öelnud, et nende akvatooriumi vastaspoolele madalasse vette paiguatud võrgujadasse triivis terve hunnik pooleli põlenud roikaid. Ja seda peale üht sellist kooskalastamist, kui keegi meist(Kalale.ee seltskonnast) oli rääkinud nendesamade kalameestega eelmisel õhtul kai peal juttu ning teatanud, et osa neist ööbivad minu juures, Puskil, Metsand`i Nõva talus. Siis võttis ikka häbi silmisse küll... Omad sõbrad/tuttavad ju kõik. Need, kes saarel elavad ja need, kes mannergult Hiidu kalale tulevad või netis suhtlevad.

Selle mõtiskluse krooniks toon aga näite Luidja ja Palli rannast, kus ühel suvisel kalastusretkel leidsime muu prahi kõrval ka pooleldi liivasse mattunult terve POLITSEI kirjadega eralduslindi. Et kui need, kes ise peaksid avalikku korda valvama ja omavad  õigust/kohustust lagastajaid korrale-või/ja vastutusele kutsuda, jätavad endast maha looduses aastakümneid mittelagunevat saasta, siis tuleb jälle meelde nii äraleierdatud küsimus: „kas me sellist Eestit tahtsimegi?“


Pääro Metsand