Aapua blogi: ühest paaripäevasest tripist Rootsi Ölandi saarele ja merikapüügist kah

Kõigepealt üks ülioluline avaldus. Arvestage, et käesoleva loo kõik tegelased, tegevuskohad, sündmused ja tegevuse aeg on väljamõeldis. Mistahes seosed ja sarnasused reaalse elu tegelastega ja sündmustega on puhtjuhuslikku laadi ja ei ole mitte mingil juhul taotluslikud. Aamen selle peale.

Selle hüper-super tiimi moodustasid Aadu, Aren, Arne, Indrek, Gerto, Joosep, Reigo, Kairo ja Marko. Lisaks olin mina kah. Gerto ja Marko tulid Saarest, Arne mandrilt, ülejäänud olid juba sama hästi kui kohalikud, ehk siis pooleldi rootsistunud.

Ühesõnaga, kõik algas jube ammu kui Indrek arvas, et ma võiksin oma vanu konte vahest ka liigutada ja nende seltskonnaga liituda, et paariks päevaks Ölandile sõita. Kala püüdma ja fannima. Viisakad tütarlapsed lasevad teatavasti ennast kergesti ära rääkida, aga mina pole tütarlaps üldsegi mitte, seetõttu vajasin lausa 10 minutit, et ettepanekut kaaluda ja oma „jah”-sõna öelda. Olemas. Edasine oli juba orgunni küsimus, mis loomulikult kõik kohaliku kamba poolt ära tehti. Nojah, õige otsus, sest ilmselt, kui ma oleksin kasvõi laevapileti endale ise pidanud ostma, oleks minu transpordi viisiks jäänud parimal juhul laeva järgi ujumine.

Töölt paariks päevaks puhkuse saamine polnud tehniliselt mingi probleem. Võiks lausa öelda, et sattus õigele nädalale, kus mul oli teatav lisakohustus, mis õnnestus siis lahkete kolleegide õlgadele veeretada. Klausliga, et äkki ma kunagi ja kuidagi korvan selle. Teadagi. Mul näiteks on see lubadus juba endal meelest läinud.

Tark mees ei torma, nagu öeldakse. Seega oli paras aeg pakkida oma varustus kokku ärasõidupäevale eelneval õhtul. OK, öösel tegelt. Uskumatu, kas ainult minu asjadel on jalad all või piinab see ka teisi?!?!? Mitte ükski asi polnud seal, kuhu mina nad kunagi ammu pannud olin. Keerasin terve elamise tagurpidi, et näiteks oma vahetuspesu leida. Kui lõpuks seda asjade kuhilat vaatasin, tekkis paratamatult mõte, et mida fakki, kas ma lähen kolmeks päevaks tsipake lõunapoole või kuuks ajaks põhjapoolusele??? Ehk siis – 90% asjadest nurka ja vaid pisike hulk kotti. Jõumeetodil.

Ja saabuski see päev. Hommik algas igatahes väga hästi: kuller tõi mu uue rulli ära. Ideaalne võimalus Certatet testida! Ja kokkulepitud kellaajal vuras saarlaste auto väravasse. Õigemini oleks pidanud seda tegema, aga nad ei leidnud õiget väravat kohe üles. Õiget majagi mitte. Mis polnud suurem probleem, kuna hoolimata miinuskraadidest ja üliõhukestest riietest oli sisemine ärevus see, mis mind kuumaks küttis. Lõpuks saarlased siiski saabusid ja ka Arne, kelle autoga me edasi pidime sõitma. Mida aga polnud plaanides ette nähtud, oli asjade mittemahtumine tema masinasse. Samas, see nn „heade lammaste ja lauda” teooria siiski toimib mingil määral, ja iilge keberniidiga õnnestus asjad kuidagi pagassi toppida ja veel selliselt, et me ka ise kuidagi läbi ussiemmi autosse sisse mahtusime.

Laevasõidust pole midagi rääkida, sõit nagu sõit ikka. Värisesin terve õhtu, et mis siis saab kui laine üles kerib ja ma roheliseks muutun? Ohutuse mõttes võtsin kajutis kohe ühe alumistest naridest enda hoolde, aga seda tegelt polnudki vaja, sest meri oli sile nagu beebi pepu ja Gerto oli mulle andnud mingi võluplaastri, mis pidi merehaiguse ja pohmaka ja hemorroidid ja muudki ära võtma. Umbes sama hea kui MMS ja klooroksiid või isegi pisut parem veel. Igatahes see asi toimis ja hommikul olin ma jummalast triksis-traksis. Teistest ma ei räägi, need ju kõik vanad merekarud ja puha.

Navi järgi Stockist läbi sõitmine E4-le ja edasi edelasse oli lapsemäng. Isegi hoolimata sellest, et navi vahest saba andis ja sundis meid keset kiirteed ümber pöörama ja siis jälle näitas, et te poisid tegelikult ei sõidagi maanteel, vaid asute hoopis keset merd. Vahel ka keset põlde. Pohh, sildid näitasid, et me oleme õigel kursil. Vahel paistis päike, vahel sadas paksu lörtsi ja lund, no ikkagi ju aprilli keskpaik. Ja tuju oli hea ja laevast ostetud õlletagavara vähenes jõudsalt (kuidas see õllekastide virn veel autosse mahtus, sellest ei saanud keegi aru. Ausalt kusjuures). Mingil hetkel hakkas Arne, kes roolis oli, kuidagi nagu nihelema ja tegi avastuse, et mingil imelikul põhjusel on kõikidele teeäärsetele siltidele tekkinud uued nimed ja meie Kalmarist pole enam ei kippu ega kõppu. Kõik krabasid oma nutid lagedale (peale minu, kellel seda tehnikaimet lihtsalt polegi) ja selguski kardetud tõde, et me mingi 150 verstaga juba õigest teeotsast mööda oleme leekinud. Ilm ilus, poisid purjused (peale juhi muidugi), järelikult poogen! Ots ringi ja lauldes tagasi. Pealegi, navi ju näitas, et ka varem saab maha pöörata. Mitte küll vajaliku nr 22 peale, aga vähemalt õigesse suunda. Mingil hetkel tuli kontrollkõne Indrekult, et noh poisid, Kalmar juba paistab? Selgitasin olukorda ja ütlesin, et ärgu erutugu, küll ta ükskord paistma hakkab. Kunas täpsemalt, lubasin täpsustada. Pisut ikka läks, kuni jõudsime teeni, millel oli silt meid huvitava linna nimega. Jahh, oma 300 veel sõita, aga see pole küll suurem asi. Ülejäänud seltskond, kes oli juba Ölandile kohale jõudnud ja laagrigi püsti pannud, arvasid millegi pärast küll teisiti, aga ausalt öeldes on see nende isiklik sügav probleem. Sõitsime mööda kitsaid Rootsi teid, kahel pool hingematvalt kaunis Rootsi maastik ja teede ääres seismas Rootsi kiirusemõõtjad ja tee oli käänuline kui ussiemm jne. Issand kui romantiline see kõik oli, ausalt. Õlle peaaegu otsas, „pit-stope” tegime iga 15 minuti järel ja tee lausa lendas me käes. 300-st sai märkamatult 200 ja lõpuks lausa 100 veel Kalmarini. Tüübid saarel muidugi ilkusid ja üldse pidasid ennast halvasti üleval, tänitades, et „tra, isegi võrriga sõites oleksite te juba kohal!” ja „misasja, kas nad tulevad Soome kaudu või?!?!?”. Siis oli Kalmar ja siis oli sild ja siis jäi veel viimased 100 sõita laagrini. Nagu meile öeldi, selleks hetkeks olime juba ühe auhinna võitnud. Nimelt polevat mitte keegi mitte kunagi suutnud nii kaua Stockist Ölandile sõita…

Laagrist tuldi meile lõpuks vastu, sest seda metsade keskel pärasealsamuses asuvat platsi poleks me ilma kõrvalise abita küll kunagi üles leidnud. No ja laager ise… Ohjahhh. Ütleme nii, et kohalikud olid pisut vaeva näinud. Köögitelk oli selline, et selle all oleks võinud paraja peo maha pidada. Korralikud telgid, suur lõke leegitses, ja isegi saun oli püsti pandud!!! Laud oli juba (veel?) kaetud, liha oli kuum ja viin oli külm no ja nii see igatahes läks…

Tugev ja karastatud nagu ma olen, ei valmista telgis magamine ka miinustega mulle mingit muret. Lausa selliselt, et koorisin ennast vaid aluspesu väele kui oma magamiskotti ronisin (no rohkem paljaks ei tihanud võtta, poisid ümberringi oleksid äkki kuidagi imelikult vaatama hakanud ja puha). Ja öösel, ui rsk kui sigakülm oli… Ma isegi ei lõdisenud, see oli mingi räme vappumine. Kahtlustan, et Aadu, kelle „kambrinaabriks” ma olin, ei saanud vist üldse magada. Ma parem ei püüagi ära arvata, mida ta võis minu selliselt tõmblemisest ja värisemisest arvata jne… Käisin hädal ära, suurem mure kui meeletu külm oli selle juures see, et tohutu värina tõttu ennast mitte täis lasta, ja siis telki tagasi. Suutsin endale mingi pusa peale vedada (mis oli algul jääkülm, brr!) ja püksid kah jalga, siis suutsin isegi tukkuma jääda lõpuks ja ei surnudki ära.

1. püügipäev. Kere putru täis ja kuum kohvi nahavahele, vähemalt neil, kes olid selleks võimelised. Mina nimetatud seltskonna hulka kahjuks see kord ei kuulunud. Sest hommik algas mulle tuumapohmakaga. Millest, pole õrna aimugi, juu vist olin söönud eelmisel päeval halvaks läinud toitu. Mmm, kõrvalepõikena üldisest teemast ja toidust rääkides, ehkki sel ajahetkel oli toit viimane mis mind huvitas. Süda oli paha ja pea lõhkus ja sees keeras. Aga see on minu probleem. Igatahes oli Aadu võtnud endale püha kohuse kokanduse eest hoolitseda. Ja ta oli eelnevalt lasknud laiale ringile ka menüü, mida ta pakkuda kavatseb. 3 x päevas korralik soe söök, kujutate seda ette, sellistes laagritingimustes??? Ja mitte lihtsalt lõkkevorstid, ei-ei! Hommikul korralik puder, või näiteks – pannkoogid maasikamoosiga!!! Seljanka, mida oleks napilt võinud noa ja kahvliga süüa, nii paks oli see. Erinavad lihad lõkkel… Oehh, oli selge, et mu kehakaal nendel päevadel saab vaid plusse… Ja lisaks, ülimaitsvalt tehtud road! Müts maha su ees, kokahärra!


Etteruttavalt võin öelda, et selline kokavärk põhjustas koju tagasi jõudes peaaegu et kodusõja. Kui vaadati mu täissöönud keret, tehti avastus, et „ahahh, 4 päeva kuskil metsas laagrielu, jah? Mhmh, käisid kalal, lahe… Kutsud ehk teinekord oma, khmm, „kalapüügi” meile külla kah, mis sa häbened?”  Aga nali naljaks, Aadu tõusis iga jumala hommik kell 5 üles, et hommikusööki valmistama hakata. Või oli see lausa kell 4? 3 isegi äkki? Juuuuube vara igatahes. Ja püüda ei saanud ka päeval, sest vaaritas lõuna- ja õhtusööki. Krt, mina tema asemel oleks küll ühe korraliku peotäie purgeeni supi sisse visanud, et „nohh, tillinahad, püüdke nüüd oma kala!!!”

Ühesõnaga, see kümnene punt jagas ennast kolme auto vahel ja sõitsime eri suundades minema. Kala otsima. Ega tegelikult see olnudki selline klassikalises mõttes „võistlus”, ikka rohkem koostöö ja puha. Et kui keegi sai kontakti ja kala, olid kohe kõigil telod punased, et „tulge siia X kohta, siin on kala olemas!” Mis muidugi reaalselt tähendas seda, et eetris oli pidev vaikus. Sest kala lihtsalt polnud. Ja ei olnudki. Nohh, me valisime igatahes erinevate gurude hinnangute keskmisena saare kesk-põhjaosa poolse idaranniku nukid. Vesi sogane, laine suur jne. Suht lubavad kohad, aga mitte tingimused. Liikusime edasi. Siis sai Indrek ühest sopist kala: 7 cm pikkuse lesta… Eriline ahnik. Ja siis lõpuks tuli teiselt seltskonnalt, saare põhjaosa läänerannikult, ka rõõmusõnum: jess, kala leitud! Üks korralik mölakas olevat otsast läinud, Joosepi hinnangul ca 7 kilone, ja Arenil siis natsa väiksem samuti otsast läks. Mõlemad said ka ühe kätte, nende kahe kala kogupikkus oli täpselt mõõdukala jagu.

Peale lõunasööki, milleks me jälle laagrisse tagasi tulime, läks rahvas uuele ringile samasse rajooni, kus kaladega kontaktid olid. Ma otsustasin teistest irduda ja laagri ümbruse rannajoont pisut uurida. Sest seegi pidavat olema vägagi püütav kant, igatahes kohalikke spinningiste siiberdas seal liigagi palju. Tuul oli korralik, aga laine veel enamvähem talutav. Kuni ühe nukini, millest alates muutus põhi ja tekkis pöörane murdlainetus. Jalutasin lausa paar kilti mööda randa, et veenduda, et asi ei parane ja siis pöördusin tagasi. Selle sama nuki juurest, kus algas murdlainetus, sain vaiksemast veest ka ühe tõelise elaja landi otsa. No vast oma 30 cm pikkust tuli ära. Ja seegi lahkus peale põrkumist kaldakividega. Kuna ülejäänud seltskonnal see õhtu rohkem ühtegi kontakti polnud, siis minu juttu minu kalast loomulikult keegi ei uskunud kah. Ässhõulid.

2. püügipäev. See öö olin ma targem ja nii paljaks ennast ei koorinud, mistõttu õnnestus täitsa ka magada. Hommikul parkisime ennast pannkooke kurguni täis ja meie punt siirdus seekord läänerannikule, ligikaudu sinna, kus nad eelmisel õhtul püügi lõpetasid. Ilus platoo, aga elutu kahjuks. Liikusime edasi põhja poole ja kohtusime teise grupiga, kes meie mõtte maha laitis, kuna juuuuube tuuline ja suur laine pidavat seal olema. Nemad minevat idarannikule. Meie otsustasime mööda läänerannikul pikalt-pikalt lõunasse hoopis sõita. Mööda mereäärset teed, kiirusega ca 30 km/h, nautides loodust jne. Poolteist tundi kulgesime. Aga koht, kuhu lõpuks jõudsime… Vaid üks pilk, ja oli selge: seal ON kala kuskil olemas. Hargnesime. Valisin ühe suht kauge topeltnuki ja hakkasin pommitama platsi, mis kuidagi nagu tundus hea olevat. Paar viset ja togimine, järgmise viskega löök koos keerisega. Jep, täitsa kala mis kala. Siis üks alakas otsa. Helistasin teistele meie omadele, et nüüd ruttu, padavai kohale! Gerto jõudis just vette ronida, kui mul kala otsas. Natsa alakas, aga seekord sain ta vähemalt kätte (ka see eelmine alakas läks otsast). Lasin kala tagasi, Gerto pööras ennast minekule, tegin uue heite, ja paari meetri kerimise järel uus kala otsas. Seekord oli tunda, et väheke kobedam tegelane. Midagi, Gertol jälle kaamera välja ja filmima.

Siinkohal kasutan juhust olla kole jultunud ja tervitan kõiki kahvamehi… 12 minutit puhast rõõmu. Suht lahtise siduriga on ikka täielik nauding ja adrekas kala taltsutada. Ahh, mis ma sellest ikka jahun, kahvamehed ei saa sellest ju niikuinii aru… Kala kaldale, väike puhkepaus, ja jälle loopima. Seekord teise sektorisse, ja varsti jälle kala taga. Kena mõõdukas seegi, kahjuks suht lühidalt püsis otsas. Nojah, konkse võiks vahest ka vahetada, aga ma suht poh..ist selle koha pealt. Mingil määral teravust veel on, järelikult käib kah. Väike klipp selle kala (suht täpselt kolmene) väljavõtmisest:

Ja siis oligi kuidagi sujuvalt õhtu kätte jõudnud. Tagasi laagrisse, väike viimase õhtu pidu, austava tiitli "Täielik "M"" vastuvõtmine ja siis tuttu, et hommikul täiesti värskena tagasiteele asuda.

Midagi põnevat tagasiteel tegelt ei juhtunudki. Ära me ei eksinud, ummikuid ei olnud just vääääääga palju ja kella liikumine, mis näitas, et meil läheb kole napiks laevale jõudmine, oli just selline, et järjest selgemaks sai, et me tuleme tagasi hoopis järgmise laevaga. Viimase tõuke selleks andis auto navi, mis taaskord saba andis, no ja siis olin muidugi mina see geenius, kes taipas meid õigel ajal kiirteelt maha juhatada. Ja olimegi Stocki kesklinnas… Lahe, kiirtee läheb sisuliselt ju sadamasse. Olin vait nagu kult rukkis, ainult siis, kui kõik hakkasid navit siunama, häälitsesin lamba kombel teistega kooris koos kaasa. Ja mis ime läbi Arne suutis auto kell 17.10 kassase vedada, kurat seda teab. Igatahes kõikide loogikate ja füüsikaseaduste kiuste me sellele laevale siiski jõudsime. Millega lõppes ka see tripp.

Härrased, kiidan veelkord üritust, erilised tänusõnad kõikidele ülejäänud 9-le tegelasele. No ja raisk, järgmine aasta uuesti!