Merikapüük massidesse. Merikapüük massidesse! Merikapüük massidesse?!?!?!

 

Esiteks see kaunis pühapäev, mis järgnes veel kaunimale laupäevale, kus mu armas õde teatas, et tal kusjuures on sügavalt savi, mis ilm on ja mis meri teeb, aga ma pakkigu ennast ja oma pere auto peale ja sõitku aga Viljandisse, ta peab oma sünnipäeva ära ja kõik. Nõrk nagu ma olen, mis ma sain teha või veel hullem, vaielda… Vähemalt panin ta (ja oma pere kusjuures samuti) fakti ette, et pühapäeva hommikul vara-vara on tagasisõit. Et ma vähemalt enam-vähem talutaval ajal ikkagi merele jõuaksin.
 
Sünnipäevast siin foorumis ei räägi, see nagu muu teema. Viint tarbisin mõõdukalt, käsi tegi juba vaikselt terve õhtu spinnaviske liigutusi. Kuivtrenn või nii. No ja siis pühapäeval kuskil ühetuuris olingi merel. Joomajoo…Nohh, eks foorumis käis ju kah väike diskussioon teemal „minu kivi“ ja „sinu nukk“ jne. Oma lemmikkohta piidlesin ma kaugelt. Seal on ruumi ühele inimesele, kahele, kui 2 sõpra sinna satuvad. Et seal 5 härrat korraga spinnadega vehkisid, annab tunnistust sellest, et inimese optimism ja taluvusvõime on ikka piiritud suurused. Tegin neile mõttes sügava kummarduse ja sõitsin kohta, kus ma kunagi pole peale minu enda kedagi püüdmas näinud. Selle tuule jaoks mitte küll ideaalne lõik, aga ikkagi paarsada meetrit inimtühja randa. „Inimtühja“. Myass… 6 püüdjat. Teisiti öeldes 3 kahest gruppi. Vaatasin seda seltskonda ja mõtlesin, et peaks metsa alt vähemalt kimbu või paar mingeid hiliseid ravimtaimigi korjama. Siis pole see käik vähemalt täiesti asjata olnud.
 
Kokkuvõttes ega kala püüda (üritada, oleme täpsed) ei saanudki. Harva tuleb selliseid käike ette. Et spinnat isegi ei loobi. Sogane vesi ja torm on siiani olnud põhjused. Et ruumi ei ole, juhtus esmakordselt. Samas, ma kodus naisele samuti toon vahest võrdluseks (kui ta tänitab, et jälle lähed kalale, sa ju alles eelmisel kuul käisid?) – et kas on parem kui ma kuskile kasiinosse või kõrtsi ennast vean?
 
Järgmine nädalavahetus oli meeletutes massides teatava hõrendamise läbi viinud. Olin platsis juba laupäeva varavalges (no sisuliselt ikkagi hämaras, kui nii võib öelda), et tõdeda, et minu lemmikkoht on juba hõivatud! Seekord võttis ropendama, tegin siis paari teise platsi peal soojendusvisked ära. Muidugi midagi ei toimunud ja tunnikese-paari pärast sõitsin järgmisele platsile. Sinna, kus 3x2 tüüpi eelmine kord olid. Nüüd olid asjad nii nagu vaja ja sain püüki nautida uhkes üksinduses. Noh, selles mõttes, et tegelikult küll kahekesi, kuna koos kamraadiga me olime. Üksinda selles mõttes, et kõrvalist rahvast polnud.
 
Ronisin kohe kõige kaugema nukikese peale. Kus pole kunagi midagi toimunud, aga mis näeb välja selline, et no seal peab kala olema ja võimalus ka korraliku hiiglase otsa komistada… Komistasingi. Küll mitte kalahiiglase, vaid salakavala veealuse kivi otsa, mis mind tangot tantsima pani ja ümber tahtis kukutada. Seekord suutsin püsti jääda. Ülimadalast veest tingituna jalutasin kogu tavaveega loobitava sektori igat pidi läbi. Jään endiselt seisukohale, et seal ikka kala peab liikuma. Satu ainult peale. Ehk järgmine kord. Siis koos kamraadiga ühe väikse sopikese servale ennast seadsime ja loopisime. Suht varsti see toimus. Päikese helk lubas seda varju näha aegsasti, aga paar jõnksutamist ei muutnud tema käitumist. Sisuliselt nina vastu lanti ujus ta minuni ja siis pööras ringi ning lahkus. Mõnus palk oli. Võttis ohkama. Loopisime seal veel veidike, siis tekkis mõte edasi rännata.
 
Viimane koht oli juba sügaval idas, kui nii väljendada. Üksindus. Õigest suunast tuul. Selge vesi. Küll kalagi kodus on. Järsult sügavaks minev kiviklibune lahesopp andis esimese rabamise, aga nauding oli vaid sekundiks. Edasine tegevus käis juba lahesopi kõrval kivitipul. Tõde kui selline: ära ürita visata ümber kivi. Eriti, kui tegemist on suure kiviga ja see on sust kaugel ja sügaval. Ühesõnaga, kala tuli otsa kaugelt. Pisike, seda oli kohe tunda. Ent ometi suutis ta vedada ennast valele poole kivi. Nii pika tamiiliga ei suutnud teda kuidagi normaalselt juhtida kah. No tra, hõõrub tamiili vastu kivi veel puruks, ise krt pisike kui rääbis. No sain ta lõpuks kivi tagant välja vabasse vette. Eeskujulik värk ja puha. Kõik 3 konksuharu mokas kinni, andis prepareerida.
 
Mõõdukala tuli samuti kaugelt, väikse veealuste kivide kogumiku lähedalt. Taaskord läksin seda „orgastilist“ teed ja selle asemel, et kala kohe enda juurde tuua, solgutasin teda üsna korralikult. Kala seda nautis. Sest ta ikka üritas ja üritas, kordagi ei pidanud ma teda kuidagi sundima. Lõppes see üsna järsult. Kala oli järsku lapiti ja isegi siis, kui teda esimesel katsel korralikult kätte ei saanud ja ta käest vette tagasi kukkus, ei ujunud ta enam kuhugi. Ilus pontsik oli, täishõbe ja väga punase lihaga. Magu oli võrdlemisi täis, tuleb tunnistada. Lisaks väiksemale pudrule ka üks priske ja üsna värske räim.

Koju jõudsin üsna vara. Äkki 8 paiku? Igatahes ämma sünnipäev oli kell 5 alanud ja ma veel mõtlesin, et milles asi, miks kõik minuga kuidagi jäisel toonil suhtlevad...
 
See n-vah peaks vist võistlus tulema. Kui ilm muidugi võimaldab. Siis saab vist jälle tunnistada, et see sport on tõesti massidesse jõudnud…