Otsi
2015 sügis ja merikajaht
Mitte et see sügishooaeg veel läbi oleks, kaugeltki mitte. Aga mingi väikse vahekokkuvõtte võiks ju ikkagi teha. Seda enam, et erinevas stiilis seiklusi on sellesse sügisesse ikka jagunud.
Tegelikult, osadki seigad hakkavad juba mälus kergelt tuhmuma. No mis seal salata, pole ma ju ka enam kaugeltki mitte esimeses nooruses, selle unustamise saan ehk andeks.
Kusjuures, selle unustamise juurde väike kõrvalepõige sissejuhatuseks, kui tohib. Kurat kuidas kehtib filosoofia „tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi“. Endiselt soovitan ma oma käikudest märkmeid teha – tuule suund ja tugevus, vee seis, vee puhtus nii enda püügikohas kui info põhjal üleüldiselt. Eelmiste päevade andmed jne. Tõsiselt hea oleks neid märkmeid sirvida ja mingit statistikat teha või vähemalt natukenegi mõtestatumalt oma käike planeerida. Ma ise tegin sellega niivõrd-kuivõrd alguse lõpuks poolteist aastat tagasi, kui juba pastaka ja märkmiku ära ostsin. Kahjuks, khmm, sellega asi ka piirdus. Mingi aeg tagasi ma isegi vaatasin, et mis neist saanud on ja tõdesin, et laps on nad juba ühiskasutusse lasknud. Nii et ma jälle alguses tagasi. Iga kord, kui kuhugi sõidan, algab iilge ajugümnastika. Eelmine kord, kui ma selles kohas kala sain, mis see ilm täpselt oligi, ah? Jne. Ühesõnaga – märkmed paberile või arvutisse, mitte ei jäta meelde!!! Ausalt, kevadel hakkan ise kah märkmeid tegema…
Nendel käimiste täpsetel kuupäevadel vast erilist tähtsust pole, samuti pole pointi kronoloogiliselt kõik käigud üles lugeda. Referaadi vormis oli asi ligikaudu selline: käidud on tänase seisuga mingid 10+ korda ja täiesti nulli jäi neist ainult kõige esimene käik. Ülejäänud kordadel on midagi ikka toimunud, halvimal juhul vähemalt kala järgiujumine (ühel korral), aga üldiselt ikka rabamised ja ka kättesaamised, mis seal salata. Ka püügikohtade koha pealt oli lähenemist erinevat. Said vatti mu mitmed vanad head ennast tõestanud kohad. Ja sai ka ohtralt kilomeetreid uhatud uute kohtade avastamise eesmärgil. Mõnedki neist osutusid päris lahedateks ja plaanin neid veel korduvalt külastada, nii neid kus lisaks avastamisrõõmule ka kala ära näha sain ja ka neid kus nullitasin. Omamoodi fenomeniks ongi kujunenud mul nende aastate lõikes iga hooaja avalaksu nullitamine. Vahet pole, on see siis sügis või kevad, vahet pole, millised on püügiolud, esimene käik ei toimu absoluutselt mitte kui midagi. Pean midagi välja mõtlema, äkki mingi voodoo teema võiks selle needuse murda. Proovin tulevikus järgi ja annan teada.
Naissaar.
Paadist püük EI OLE minu teema. No ei meeldi mulle. Olin sõbraga Naissaarel käinud 3 korda ja igakord ka täpselt ühte kala tunda saanud, aga sellest hoolimata ei ole ma suutnud neid käike täiega nautida. See sõber, vastupidi, ei viitsi mingit kummikutes püüki teha. Nii ma siis kord hooaja jooksul lasen endale augu pähe rääkida ja sõidame Naiska alla merikat taga ajama. Stsenaarium on iga kord täpselt sama. Alustame lääneküljelt suht saare lõunatipu lähedalt ja siiberdame mööda läänekülge nii kaugele üles kui viitsimist on. Ja alati on sõbral seesama argument: näed seal ülevalpool on palju paate? Järelikult on seal kala. Ma olen eelnevatel kordadel püüdnud seletada, et äkki ongi seal paadid just samast loogikast lähtuvalt nagu sa just ütlesid, et oli paat ja tuli teine juurde ja kolmas nägi kahte ja arvas, et järelikult on kala ja siis neljas tuli neile seltsiks jne. Seekord ütlesin, et täna teeme teisiti, teeme nii nagu mina ütlen. Kohe esimese peatusplatsi juures oli meil kerge diskussioon. Sõbral hea argument: sellest platsist sõitsid ju kõik paadid mööda, nad ilmselgelt teavad, et siin ei ole mõtet loopida, kuna siin kala ei ole. Mootor ei käinud, kuna sõber oma monoloogi taustal parajasti üht longerot kastist välja koukis. Ma talle ei vastanud, selle asemel tegin ühe heite sellesse mõttetusse soppi ja kerisin ka kohe ühe mõõdukala välja. No ok, juhus ja koba, öeldi selle peale, aga võeti kah spinna kätte ja loobiti pisut. Peale seda kui ka sõber kala välja võttis, muutus ta pisut vaiksemaks. Nojah, eks mõnikord tasub proovimist, kommenteeris. Siis mõni aeg vaikust. Liikusime põhjatipu poole, mitmeski kohas peatudes ja loopides. Kuni sõber arvas, et ei kurat, liigume päris sinna põhja poole ära, kuna seal on kõik paadid koos ja järelikult on seal kala. Ma siis teatasin, et ei, teeme hoopis nii, et läheme suht algusse tagasi ja võtame seal paar platsi ette ja seekord põhjalikult. Oi kuidas ta vastu punnis, aga ma jäin peale. Ütlesin vastulausena, et vaata, nendel platsidel käis rahvas hommikul ära ja nüüd on seal pool päeva olnud vaikne. Küll on kala kodus, usu mind. Ja oligi. Kahel platsil püüdsime ja väga erinevas sügavuses ja kala saime mõlemad. Kokku siis jäi sellest korrast mõlemal 2 kotikala pluss paar alakat tagasi + paar äraminekut. No ei saa salata oma suurt rõõmu, pidi tüüp lõpuks ikka mokaotsast poetama, et no ok, seekord oli sul õigus… PS. Tüüp sõitis ka järgmisel päeval sinnasamasse ja sama taktikaga. Õhtul helistas mulle ja ütles, et on mulle nüüd ühe konjaki sees, kuna samuti kaks mõõdukat kotti pani…
Pausitamine.
Ausalt, praegu tagant järele mõeldes on see isegi kummaline, et ma polegi varem pausitades püüdnud. Loen ainult kommentaarides, et kui tihti ja kui pikalt keegi pausitab… Ma ise sellist tuima kerimist harrastanud ja tegelikult ei tohiks resultatiivsuse üle kurta. Lihtsalt sellel päeval käis üks kiiks läbi ja mõtlesin, et proovin järgi. Mitte just lambist, natuke mind suunati. Kala poolt loomulikult. Asi algas sellega, et teatud tehnilistel põhjustel pidin tegema paar kõverikku.
Tahtsin lihtsalt vaadata, et kuidas mäng on ja nii edasi. Esimene vise ja no ma võin vanduda, et kala järel. Selline ilus välgatus kaldakivide taga, lihtsalt olin liiga kaugel ja päike segas, et täie kindlusega seda väita. Veel mõned visked ja ei midagi. Liikusin oma kivi peale ja hakkasin rahulikult sektorit kammima. Mõned visked ja lant juba üsna lähedal kui lohakusest libises mul vänt käest. (Igaks juhuks täpsustan, kuna ilmselt on teisigi erilisi nilbikuid peale minu. Vänt tähendab rulli kerimiseks mõeldud asjandust, mitte aga, khmm, „vänta“). Enivei, käest ta libises ja kerimine katkes ja kala rabas kohe ja jäi otsa kah ja mul uuesti tükk tegemist, et kerima hakata. Muidugi, see polnud mul sugugi esimene kala, mis pausitades tulnud, neid kogemata pause kuhu kala külge sattus, on ennemgi olnud. Aga vot see päev mõtlesin asjale süstemaatiliselt läheneda. Ja tegingi iga viskega ohtralt pause: nii et paar vänapööret ja paus kuni kümme ja rohkem vändapööret ja paus, ebaühtlased pausipikkused ja kaootilised kerimisintervallid, igat varianti sai proovitud. Kusjuures välja kukkus selliselt, et see oli selle hooaja esimene tõeliselt ulmeline püügipäev (Naiskast ikka palju parem). Kala liikus korralikult, rabamisi oli palju, aga kätte saadud kalad olid kahjuks ainult alakad. Landi vahetasin mingil ajal tagasi ja lihtsalt seetõttu, et olen jäänud truuks algsele mudelile, ehkki vahest ka ise väikestega püüan. See vahetus on oluline ainult sellest aspektist vaadates, et ma katsusin veel spetsiaalselt konksud üle. Olid küll väga korralikult teravad. Ja siis üle ühe liivase süviku keride (ja väikest pausi tehes) tõmmati mul konkreetselt ritv käest. Peaaegu, tähendab. Kahju, sellist kala oleks tahtnud konksu otsas natukenegi kauem tunda… Elukala. Kohe kui kala otsas, oli tal pool keret veest väljas ja kukkus sabaga kahele poole lõhkuma. Ehkki ta oli vast paari- kolmekümne meetri kaugusel minust, oli see vaatepilt pehmelt öeldes võimas ruudus. Pool kala veest väljas, ja selle poole kala suurus teeb mõõdukalale pika puuga ära. Ja saba nagu labidas. Ei, pigem nagu lumelabidas… Lant tuli paari sekundi möödudes tühjalt tagasi. Põlv tudises nagu maeiteamisasi ja äkki isegi tõesti murdsin pakist võttes ühe sigareti… Oehh… Loopisin veel kaua-kaua seal. Tulutult nüüd juba. Siis edasi teise platsi peale, aga juba hämardus ja külm oli kah. Mõtlesin, et 3 viimast vist (nagu ikka) ja veel siinsamas kõrval vot selle nuki peale lähen. Ja käimas oli just see kolmas ehk viimane vise (jällegi nagu ikka), kui pausi järel lant konkreetselt põhja kinni jäi ja enam ei liikunud. Kuna ma lõdisesin ja ise juba seda nukikest hindasin, kuhu kohe-kohe pidin edasi liikuma, ei pööranud ma sellele ilmselgelt kivile erilist tähelepanu. Kui saan landi kätte siis saan, kui ei, no eks seon uue ja asi korras. Vaikselt sikutasin seda kivi kuni see „kivi“ järsku vastu sikutama hakkas. Ja kohe mul ei olnudki üldse enam külm. Hoidsin ainult ritva pinges ja nautisin seda lõhkumist kuni pinge kadus ja landi ilusti, khmm, „kivi tagant lahti sain“. Kaks looma ühel päeval… Ja siis lähed tühja kotiga (jälle!) koju ja ütled, et ehkki kala ei saanud, aga tead, millised loomad olid konksu otsas… Naine naeratab mõistvalt, et muidugi-muidugi… Loomad… "Loomad" jee...
Torm.
Laheee… Nädalavahetused lähevad üksteise järel ja kui nädala sees mõni päev juba ongi selline lubavam, siis vabade päevade saabumisel on see taevane porr kah nagu viis kopikat kohal… Eks sellel riigitööl on omade võlude kõrval ka tõelised „võlud” ja no ei pääse nädala sees nii lihtsalt liikuma, et merel üks püügipäev teha. No OK, kui natuke trikitada, siis küll, aga see on hoopis teine teema.
Kusjuures ma meenutan eelmise aasta sügist, küll sai kirutud, et no ei ole neid sügistorme, mis vee mõnusalt sassi peksaks vahest… Ainult üks lõunatuul ajas teist taga ja vesi oli nii maas, et jalutasid mööda põhja kaugemale sellest joonest, milleni tavaliselt püüdes lanti lennutasid. See aasta vist üritab eelmiste puudujäägid kuhjaga tasa teha, nii tuule kui vee seisuga. No ja jälle häda – tuul liiga kõva ja otse vastu ja vesi sassis ja sogane ja püüdma no ei pääse ega pääse…
Tahtmine oli aga niivõrd suur, et ikka üks nädalavahetus sai ennast merele pressitud. Õudne kui sassis ikka kõik igal pool oli… Nutt tuleb peale, aga jonni ei jäta ja ikka pressid ennast uutele kohtadele… Ka tuulealused kohad olid jummalast sogased. Ja siis selge vesi täiesti üllatusena täiesti tuulele avatud platsil. Vesi muidugi kilomeeter kõrgem kui harilikult ja laine selline, et suured laevadki pannakse varjule ja sõidud tühistatakse. Aga püügiotsus on vastu võetud ja teadmine, et ilma kalata mind ilmselt enam koju ei lastaks, ei jätnud mulle mingit alternatiivi. Kusjuures ma TEADSIN, et selles lainemöllus on tegelikult palju vaikseid kohti ja kala istub seal suu lahti ja ainult ootab, et millal ometi see lant talle suhu visatakse. Kaldale astudes ohkasin kergelt. Natuke hirmutav tundus see perspektiiv… Nimelt see püügiplats jäi ikka oioi kui kaugele ja vahel oli täitsa sügav vesi. Tähendab, normaalse veeseisuga täitsa sügav vesi. Praegusega aga… Astusin vette. Põlvini vesi. Ja vaatan seda vahumöllu ja siis meenutasin eelmist? üle-eelmist? sügist, kus ma ligikaudu samade tuuleoludega aga jupike madalama veega kukerpallitasin vee all… Õõvastav. Ja tegin enda jaoks erakordse otsuse, et sitta kah, aga ei roni vette… Loodusel olid aga teised mõtted. Ausalt, see vesi oli põlvini, no mitte rohkem kui poole reieni. Ainult et kuna mul oma loobumisest tingituna nina eriliselt norgu vajus ja pea maas oli, siis nii ma ei näinudki seda lainet tulemas. Veel viimane ohe ja ma keerasin ennast ringi, et välja jalutada. Tähendab, hakkasin keerama. Siukse paugu sain vastu vahtimist ja hetkega ma lapiti seal kivide vahel olin, täiesti läbimärg… Vedas, et spinnat puruks ei murdnud. Tra küll ma ropendasin. Ikka südamest. Hea et keegi ei näinud (esimest korda tõden seda), lapiti nagu lestakala kaldavees ja kivide vahel…
Torm vaibus.
Ja siis saabuski see õnnis päev, kui nädalavahetus on tuul maas ja hurraa! saab loopima minna! Vesi muidugi endiselt sigakõrge ja kõrgemgi veel, aga see ei tohiks segada. Sõbraga plaanid peetud, et kuhu ja kunas ja selgus, et meil on kellaaegades erinevad võimalused. Ma siis lähen hommikul üksi liikuma ja tema liitub mingi aeg hiljem. Esimene koht ja tuul käib natuke peale. Appi kui sogane vesi, no uskumatu! Ja vaja sisse ronida. Ei, ikka hädasti vaja lausa… Kümme sentimeetritki vett ei paista läbi, aga lootus ju on, et vot seal kaugemal, kus kivid algavad, seal on vesi selge(m). Koperdad seal savimassis ja siis äkki avastad, et jama värk, põhjas ju need munakad ja on oht külili käia… Ja kogu tähelepanu on hetkega sellel, mis toimub jalge all ja alles siis, kui munadest järsku selline külm jutt läbi käib, avastad, et kuidagi kole sügavale vette olen sattunud ja iga lainetus lööb kenad liitrid vett kahladesse… Ruttu välja! Aga mismõttes ruttu, endiselt vaja ju jälgida (jahh, „jälgida“ myass seal sogases vees. Tunnetada on see sõna), mis jalge all toimub. Lõpuks kaldale jõudes lirtsusin nagu seesamune ja olin enda peale ikka totaalselt tige. OK, kähku autosse ja järgmisse kohta. Varuriideid ma kaasas ei kanna ja märg perse pole argument püügipäeva lõpetamiseks, õige suhtumine! Järgmises kohas, üllatus-üllatus, vesi natuke selgem, aga ikka piisavalt sogane. No mis teha, paar viset ikka vaja sooritada. Esimene vise, teine vise ja kuule, mingi tonks käis. Ala on ilus, suured kivid veest väljas. Polnud seal kunagi varem käinud, ainult mõelnud, et prooviks. Nüüd, ülikõrge ja suht sogase veega siis esimene katse. Kohe uus vise kivide vahele ja jälle tonks. Adrekas üleval. Uus vise, pikk ilus vise, isegi väga pikk vise ja kohe lant kinni. No kurat. Sikutan ja sikutan ja ei liigu. Kuna olin allapõlve vees, siis hakkasin vaikselt landi poole liikuma, ehkki oli selgemast selge, et ega ma üle kümne meetri ju ei lähe. Läksin kümme meetrit, vesi oli endiselt alla põlve ja tuleb tunnistada, et sama sugune kui selles kohas, kus seisin loopides: kivine ja vahel muru… Veel kümme meetrit ja veel… Arva ära – jõudsingi landini ja vesi täpselt samasugune! Põlvini vesi ja muru kivide vahel. Olin siiras usus ja ootusärevuses loopinud üleujutatud luhal!!! Kähku vaatasin ringi, ega keegi ei näinud (teist korda tõden seda), oleks vist häbi pärast maa (vee) alla vajunud… Need tonksud olid lihtsalt heinast tingitud. Jeesus kui pläss… Kähku minema ja kolmandasse kohta. Ja ideaalne vesi. Mitte piiritus, ülikerge häguga, aga superpüütav. Taaskord, väga kõrge veeseis tähendab seda, et tegelikult lähevad mitmed orientiirid pisut paigast ja loopida tuleb tunde järgi. Esimese tunde järgi viske tegin sisuliselt kaldast ja vast poolel maal tegi keegi tonksti. Seekord ütles sisetunne, et nüüd on asi õige ja süda hakkas kohe kiiremini taguma. Veel paar viset ja siis viimane enne natuke sügavamale astumist, mõtlesin. Väga lähedal kaldale, täiesti tugevalt allapõlve vees kala taga. Pikalt polnud mõelda, lohistasin ta kaldale. Kohe uuesti vette ja järgmine rabamine. Ja järgitulek. Ja jälle otsas ja otsast minek ja jälle otsas ja jälle lohistasin ta kaldale. Ja selliselt see jätkus. Tõeline amatöör, täielik algaja, muud pole öelda. Kolm ilusat kala puterdasin otsast, no ebanormaalne ju! Ei lugenud järgiujumisi ja möödarabamisi ja lööke landi pihta. Ainult täielik kobakäpp suudab sellise skoori saavutada ilma igasuguse resultatiivsuseta… No ja lõpuks need kolm kala mis sellest parvest kätte sain… Sõber, kes oli kolmandasse kohta sõitmiseks liitunud, ütles kah, et pime kana pidavat mingid terad vahest leidma…
Enne aastavahetust tahaks veel korra või kaks ikka merele sattuda. Kuigi, mingil hetkel peaks ennast vist käsile võtma ja kuskile lutsunirele ronima… Paar mõtet on, aga olen juba mitu aastat paar sellist mõtet mõlgutanud, aga tegudeni lihtsalt ei jõua. Vahelduseks kuluks üks teistsugune püügipäev ju täitsa ära. Eks annan teada kui tehtud saab…
Kusjuures, selle unustamise juurde väike kõrvalepõige sissejuhatuseks, kui tohib. Kurat kuidas kehtib filosoofia „tehke minu sõnade, mitte minu tegude järgi“. Endiselt soovitan ma oma käikudest märkmeid teha – tuule suund ja tugevus, vee seis, vee puhtus nii enda püügikohas kui info põhjal üleüldiselt. Eelmiste päevade andmed jne. Tõsiselt hea oleks neid märkmeid sirvida ja mingit statistikat teha või vähemalt natukenegi mõtestatumalt oma käike planeerida. Ma ise tegin sellega niivõrd-kuivõrd alguse lõpuks poolteist aastat tagasi, kui juba pastaka ja märkmiku ära ostsin. Kahjuks, khmm, sellega asi ka piirdus. Mingi aeg tagasi ma isegi vaatasin, et mis neist saanud on ja tõdesin, et laps on nad juba ühiskasutusse lasknud. Nii et ma jälle alguses tagasi. Iga kord, kui kuhugi sõidan, algab iilge ajugümnastika. Eelmine kord, kui ma selles kohas kala sain, mis see ilm täpselt oligi, ah? Jne. Ühesõnaga – märkmed paberile või arvutisse, mitte ei jäta meelde!!! Ausalt, kevadel hakkan ise kah märkmeid tegema…
Nendel käimiste täpsetel kuupäevadel vast erilist tähtsust pole, samuti pole pointi kronoloogiliselt kõik käigud üles lugeda. Referaadi vormis oli asi ligikaudu selline: käidud on tänase seisuga mingid 10+ korda ja täiesti nulli jäi neist ainult kõige esimene käik. Ülejäänud kordadel on midagi ikka toimunud, halvimal juhul vähemalt kala järgiujumine (ühel korral), aga üldiselt ikka rabamised ja ka kättesaamised, mis seal salata. Ka püügikohtade koha pealt oli lähenemist erinevat. Said vatti mu mitmed vanad head ennast tõestanud kohad. Ja sai ka ohtralt kilomeetreid uhatud uute kohtade avastamise eesmärgil. Mõnedki neist osutusid päris lahedateks ja plaanin neid veel korduvalt külastada, nii neid kus lisaks avastamisrõõmule ka kala ära näha sain ja ka neid kus nullitasin. Omamoodi fenomeniks ongi kujunenud mul nende aastate lõikes iga hooaja avalaksu nullitamine. Vahet pole, on see siis sügis või kevad, vahet pole, millised on püügiolud, esimene käik ei toimu absoluutselt mitte kui midagi. Pean midagi välja mõtlema, äkki mingi voodoo teema võiks selle needuse murda. Proovin tulevikus järgi ja annan teada.
Naissaar.
Paadist püük EI OLE minu teema. No ei meeldi mulle. Olin sõbraga Naissaarel käinud 3 korda ja igakord ka täpselt ühte kala tunda saanud, aga sellest hoolimata ei ole ma suutnud neid käike täiega nautida. See sõber, vastupidi, ei viitsi mingit kummikutes püüki teha. Nii ma siis kord hooaja jooksul lasen endale augu pähe rääkida ja sõidame Naiska alla merikat taga ajama. Stsenaarium on iga kord täpselt sama. Alustame lääneküljelt suht saare lõunatipu lähedalt ja siiberdame mööda läänekülge nii kaugele üles kui viitsimist on. Ja alati on sõbral seesama argument: näed seal ülevalpool on palju paate? Järelikult on seal kala. Ma olen eelnevatel kordadel püüdnud seletada, et äkki ongi seal paadid just samast loogikast lähtuvalt nagu sa just ütlesid, et oli paat ja tuli teine juurde ja kolmas nägi kahte ja arvas, et järelikult on kala ja siis neljas tuli neile seltsiks jne. Seekord ütlesin, et täna teeme teisiti, teeme nii nagu mina ütlen. Kohe esimese peatusplatsi juures oli meil kerge diskussioon. Sõbral hea argument: sellest platsist sõitsid ju kõik paadid mööda, nad ilmselgelt teavad, et siin ei ole mõtet loopida, kuna siin kala ei ole. Mootor ei käinud, kuna sõber oma monoloogi taustal parajasti üht longerot kastist välja koukis. Ma talle ei vastanud, selle asemel tegin ühe heite sellesse mõttetusse soppi ja kerisin ka kohe ühe mõõdukala välja. No ok, juhus ja koba, öeldi selle peale, aga võeti kah spinna kätte ja loobiti pisut. Peale seda kui ka sõber kala välja võttis, muutus ta pisut vaiksemaks. Nojah, eks mõnikord tasub proovimist, kommenteeris. Siis mõni aeg vaikust. Liikusime põhjatipu poole, mitmeski kohas peatudes ja loopides. Kuni sõber arvas, et ei kurat, liigume päris sinna põhja poole ära, kuna seal on kõik paadid koos ja järelikult on seal kala. Ma siis teatasin, et ei, teeme hoopis nii, et läheme suht algusse tagasi ja võtame seal paar platsi ette ja seekord põhjalikult. Oi kuidas ta vastu punnis, aga ma jäin peale. Ütlesin vastulausena, et vaata, nendel platsidel käis rahvas hommikul ära ja nüüd on seal pool päeva olnud vaikne. Küll on kala kodus, usu mind. Ja oligi. Kahel platsil püüdsime ja väga erinevas sügavuses ja kala saime mõlemad. Kokku siis jäi sellest korrast mõlemal 2 kotikala pluss paar alakat tagasi + paar äraminekut. No ei saa salata oma suurt rõõmu, pidi tüüp lõpuks ikka mokaotsast poetama, et no ok, seekord oli sul õigus… PS. Tüüp sõitis ka järgmisel päeval sinnasamasse ja sama taktikaga. Õhtul helistas mulle ja ütles, et on mulle nüüd ühe konjaki sees, kuna samuti kaks mõõdukat kotti pani…
Pausitamine.
Ausalt, praegu tagant järele mõeldes on see isegi kummaline, et ma polegi varem pausitades püüdnud. Loen ainult kommentaarides, et kui tihti ja kui pikalt keegi pausitab… Ma ise sellist tuima kerimist harrastanud ja tegelikult ei tohiks resultatiivsuse üle kurta. Lihtsalt sellel päeval käis üks kiiks läbi ja mõtlesin, et proovin järgi. Mitte just lambist, natuke mind suunati. Kala poolt loomulikult. Asi algas sellega, et teatud tehnilistel põhjustel pidin tegema paar kõverikku.
Tahtsin lihtsalt vaadata, et kuidas mäng on ja nii edasi. Esimene vise ja no ma võin vanduda, et kala järel. Selline ilus välgatus kaldakivide taga, lihtsalt olin liiga kaugel ja päike segas, et täie kindlusega seda väita. Veel mõned visked ja ei midagi. Liikusin oma kivi peale ja hakkasin rahulikult sektorit kammima. Mõned visked ja lant juba üsna lähedal kui lohakusest libises mul vänt käest. (Igaks juhuks täpsustan, kuna ilmselt on teisigi erilisi nilbikuid peale minu. Vänt tähendab rulli kerimiseks mõeldud asjandust, mitte aga, khmm, „vänta“). Enivei, käest ta libises ja kerimine katkes ja kala rabas kohe ja jäi otsa kah ja mul uuesti tükk tegemist, et kerima hakata. Muidugi, see polnud mul sugugi esimene kala, mis pausitades tulnud, neid kogemata pause kuhu kala külge sattus, on ennemgi olnud. Aga vot see päev mõtlesin asjale süstemaatiliselt läheneda. Ja tegingi iga viskega ohtralt pause: nii et paar vänapööret ja paus kuni kümme ja rohkem vändapööret ja paus, ebaühtlased pausipikkused ja kaootilised kerimisintervallid, igat varianti sai proovitud. Kusjuures välja kukkus selliselt, et see oli selle hooaja esimene tõeliselt ulmeline püügipäev (Naiskast ikka palju parem). Kala liikus korralikult, rabamisi oli palju, aga kätte saadud kalad olid kahjuks ainult alakad. Landi vahetasin mingil ajal tagasi ja lihtsalt seetõttu, et olen jäänud truuks algsele mudelile, ehkki vahest ka ise väikestega püüan. See vahetus on oluline ainult sellest aspektist vaadates, et ma katsusin veel spetsiaalselt konksud üle. Olid küll väga korralikult teravad. Ja siis üle ühe liivase süviku keride (ja väikest pausi tehes) tõmmati mul konkreetselt ritv käest. Peaaegu, tähendab. Kahju, sellist kala oleks tahtnud konksu otsas natukenegi kauem tunda… Elukala. Kohe kui kala otsas, oli tal pool keret veest väljas ja kukkus sabaga kahele poole lõhkuma. Ehkki ta oli vast paari- kolmekümne meetri kaugusel minust, oli see vaatepilt pehmelt öeldes võimas ruudus. Pool kala veest väljas, ja selle poole kala suurus teeb mõõdukalale pika puuga ära. Ja saba nagu labidas. Ei, pigem nagu lumelabidas… Lant tuli paari sekundi möödudes tühjalt tagasi. Põlv tudises nagu maeiteamisasi ja äkki isegi tõesti murdsin pakist võttes ühe sigareti… Oehh… Loopisin veel kaua-kaua seal. Tulutult nüüd juba. Siis edasi teise platsi peale, aga juba hämardus ja külm oli kah. Mõtlesin, et 3 viimast vist (nagu ikka) ja veel siinsamas kõrval vot selle nuki peale lähen. Ja käimas oli just see kolmas ehk viimane vise (jällegi nagu ikka), kui pausi järel lant konkreetselt põhja kinni jäi ja enam ei liikunud. Kuna ma lõdisesin ja ise juba seda nukikest hindasin, kuhu kohe-kohe pidin edasi liikuma, ei pööranud ma sellele ilmselgelt kivile erilist tähelepanu. Kui saan landi kätte siis saan, kui ei, no eks seon uue ja asi korras. Vaikselt sikutasin seda kivi kuni see „kivi“ järsku vastu sikutama hakkas. Ja kohe mul ei olnudki üldse enam külm. Hoidsin ainult ritva pinges ja nautisin seda lõhkumist kuni pinge kadus ja landi ilusti, khmm, „kivi tagant lahti sain“. Kaks looma ühel päeval… Ja siis lähed tühja kotiga (jälle!) koju ja ütled, et ehkki kala ei saanud, aga tead, millised loomad olid konksu otsas… Naine naeratab mõistvalt, et muidugi-muidugi… Loomad… "Loomad" jee...
Torm.
Laheee… Nädalavahetused lähevad üksteise järel ja kui nädala sees mõni päev juba ongi selline lubavam, siis vabade päevade saabumisel on see taevane porr kah nagu viis kopikat kohal… Eks sellel riigitööl on omade võlude kõrval ka tõelised „võlud” ja no ei pääse nädala sees nii lihtsalt liikuma, et merel üks püügipäev teha. No OK, kui natuke trikitada, siis küll, aga see on hoopis teine teema.
Kusjuures ma meenutan eelmise aasta sügist, küll sai kirutud, et no ei ole neid sügistorme, mis vee mõnusalt sassi peksaks vahest… Ainult üks lõunatuul ajas teist taga ja vesi oli nii maas, et jalutasid mööda põhja kaugemale sellest joonest, milleni tavaliselt püüdes lanti lennutasid. See aasta vist üritab eelmiste puudujäägid kuhjaga tasa teha, nii tuule kui vee seisuga. No ja jälle häda – tuul liiga kõva ja otse vastu ja vesi sassis ja sogane ja püüdma no ei pääse ega pääse…
Tahtmine oli aga niivõrd suur, et ikka üks nädalavahetus sai ennast merele pressitud. Õudne kui sassis ikka kõik igal pool oli… Nutt tuleb peale, aga jonni ei jäta ja ikka pressid ennast uutele kohtadele… Ka tuulealused kohad olid jummalast sogased. Ja siis selge vesi täiesti üllatusena täiesti tuulele avatud platsil. Vesi muidugi kilomeeter kõrgem kui harilikult ja laine selline, et suured laevadki pannakse varjule ja sõidud tühistatakse. Aga püügiotsus on vastu võetud ja teadmine, et ilma kalata mind ilmselt enam koju ei lastaks, ei jätnud mulle mingit alternatiivi. Kusjuures ma TEADSIN, et selles lainemöllus on tegelikult palju vaikseid kohti ja kala istub seal suu lahti ja ainult ootab, et millal ometi see lant talle suhu visatakse. Kaldale astudes ohkasin kergelt. Natuke hirmutav tundus see perspektiiv… Nimelt see püügiplats jäi ikka oioi kui kaugele ja vahel oli täitsa sügav vesi. Tähendab, normaalse veeseisuga täitsa sügav vesi. Praegusega aga… Astusin vette. Põlvini vesi. Ja vaatan seda vahumöllu ja siis meenutasin eelmist? üle-eelmist? sügist, kus ma ligikaudu samade tuuleoludega aga jupike madalama veega kukerpallitasin vee all… Õõvastav. Ja tegin enda jaoks erakordse otsuse, et sitta kah, aga ei roni vette… Loodusel olid aga teised mõtted. Ausalt, see vesi oli põlvini, no mitte rohkem kui poole reieni. Ainult et kuna mul oma loobumisest tingituna nina eriliselt norgu vajus ja pea maas oli, siis nii ma ei näinudki seda lainet tulemas. Veel viimane ohe ja ma keerasin ennast ringi, et välja jalutada. Tähendab, hakkasin keerama. Siukse paugu sain vastu vahtimist ja hetkega ma lapiti seal kivide vahel olin, täiesti läbimärg… Vedas, et spinnat puruks ei murdnud. Tra küll ma ropendasin. Ikka südamest. Hea et keegi ei näinud (esimest korda tõden seda), lapiti nagu lestakala kaldavees ja kivide vahel…
Torm vaibus.
Ja siis saabuski see õnnis päev, kui nädalavahetus on tuul maas ja hurraa! saab loopima minna! Vesi muidugi endiselt sigakõrge ja kõrgemgi veel, aga see ei tohiks segada. Sõbraga plaanid peetud, et kuhu ja kunas ja selgus, et meil on kellaaegades erinevad võimalused. Ma siis lähen hommikul üksi liikuma ja tema liitub mingi aeg hiljem. Esimene koht ja tuul käib natuke peale. Appi kui sogane vesi, no uskumatu! Ja vaja sisse ronida. Ei, ikka hädasti vaja lausa… Kümme sentimeetritki vett ei paista läbi, aga lootus ju on, et vot seal kaugemal, kus kivid algavad, seal on vesi selge(m). Koperdad seal savimassis ja siis äkki avastad, et jama värk, põhjas ju need munakad ja on oht külili käia… Ja kogu tähelepanu on hetkega sellel, mis toimub jalge all ja alles siis, kui munadest järsku selline külm jutt läbi käib, avastad, et kuidagi kole sügavale vette olen sattunud ja iga lainetus lööb kenad liitrid vett kahladesse… Ruttu välja! Aga mismõttes ruttu, endiselt vaja ju jälgida (jahh, „jälgida“ myass seal sogases vees. Tunnetada on see sõna), mis jalge all toimub. Lõpuks kaldale jõudes lirtsusin nagu seesamune ja olin enda peale ikka totaalselt tige. OK, kähku autosse ja järgmisse kohta. Varuriideid ma kaasas ei kanna ja märg perse pole argument püügipäeva lõpetamiseks, õige suhtumine! Järgmises kohas, üllatus-üllatus, vesi natuke selgem, aga ikka piisavalt sogane. No mis teha, paar viset ikka vaja sooritada. Esimene vise, teine vise ja kuule, mingi tonks käis. Ala on ilus, suured kivid veest väljas. Polnud seal kunagi varem käinud, ainult mõelnud, et prooviks. Nüüd, ülikõrge ja suht sogase veega siis esimene katse. Kohe uus vise kivide vahele ja jälle tonks. Adrekas üleval. Uus vise, pikk ilus vise, isegi väga pikk vise ja kohe lant kinni. No kurat. Sikutan ja sikutan ja ei liigu. Kuna olin allapõlve vees, siis hakkasin vaikselt landi poole liikuma, ehkki oli selgemast selge, et ega ma üle kümne meetri ju ei lähe. Läksin kümme meetrit, vesi oli endiselt alla põlve ja tuleb tunnistada, et sama sugune kui selles kohas, kus seisin loopides: kivine ja vahel muru… Veel kümme meetrit ja veel… Arva ära – jõudsingi landini ja vesi täpselt samasugune! Põlvini vesi ja muru kivide vahel. Olin siiras usus ja ootusärevuses loopinud üleujutatud luhal!!! Kähku vaatasin ringi, ega keegi ei näinud (teist korda tõden seda), oleks vist häbi pärast maa (vee) alla vajunud… Need tonksud olid lihtsalt heinast tingitud. Jeesus kui pläss… Kähku minema ja kolmandasse kohta. Ja ideaalne vesi. Mitte piiritus, ülikerge häguga, aga superpüütav. Taaskord, väga kõrge veeseis tähendab seda, et tegelikult lähevad mitmed orientiirid pisut paigast ja loopida tuleb tunde järgi. Esimese tunde järgi viske tegin sisuliselt kaldast ja vast poolel maal tegi keegi tonksti. Seekord ütles sisetunne, et nüüd on asi õige ja süda hakkas kohe kiiremini taguma. Veel paar viset ja siis viimane enne natuke sügavamale astumist, mõtlesin. Väga lähedal kaldale, täiesti tugevalt allapõlve vees kala taga. Pikalt polnud mõelda, lohistasin ta kaldale. Kohe uuesti vette ja järgmine rabamine. Ja järgitulek. Ja jälle otsas ja otsast minek ja jälle otsas ja jälle lohistasin ta kaldale. Ja selliselt see jätkus. Tõeline amatöör, täielik algaja, muud pole öelda. Kolm ilusat kala puterdasin otsast, no ebanormaalne ju! Ei lugenud järgiujumisi ja möödarabamisi ja lööke landi pihta. Ainult täielik kobakäpp suudab sellise skoori saavutada ilma igasuguse resultatiivsuseta… No ja lõpuks need kolm kala mis sellest parvest kätte sain… Sõber, kes oli kolmandasse kohta sõitmiseks liitunud, ütles kah, et pime kana pidavat mingid terad vahest leidma…
Enne aastavahetust tahaks veel korra või kaks ikka merele sattuda. Kuigi, mingil hetkel peaks ennast vist käsile võtma ja kuskile lutsunirele ronima… Paar mõtet on, aga olen juba mitu aastat paar sellist mõtet mõlgutanud, aga tegudeni lihtsalt ei jõua. Vahelduseks kuluks üks teistsugune püügipäev ju täitsa ära. Eks annan teada kui tehtud saab…
15.12.2015
16.12.2015 19:58
0
8
tore lugemine
16.12.2015 20:47
0
3
Nagu ikka kalamehejuttudes, suurimad lähevad minema.
17.12.2015 03:27
0
2
kiidan neid mehi, kes viitsivad käia ja ka kribada klaviatuuril.Mulle omale samad kindad väga meele järele polnud. See takjas ei hoia hästi neid sõrmeotsasid. Huvitav, et pole trehvanud pildil oleva mehega veel rannal kokku !
18.12.2015 15:49
0
2
Hää lugemine!
Ikka edu soovides!
Ikka edu soovides!
19.12.2015 10:23
0
1
Vinks vonks!!! Kõva vana, ei muud!!
