Mis trosse kasutada haugipüügil?

Trosse on palju erinevaid, osad teevad fluorokarbonist, osad ostavad volframist või kevlarist trosse, osad kasutavad titaanist poetrosse. Fluorokarbonist me haugipüügil trosse ei kasuta mitte kunagi. Fluoro väiksema läbimõõduga (kuni 0.5-0.6 mm) ei pea haugi hammastele vastu, varem või hiljem närivad haugid sellise trossi läbi. Müüakse ka jämedamast fluorost trosse läbimõõduga kuni 0.8mm (võib-olla ka jämedamaid, aga ma ei ole näinud). Need peavad paremini vastu, aga nende probleem on see, et nad ei ole jäigad. Trossi jäikus on kõige olulisem vobleritega püügil, sest pehme trossiga jäävad konksud tihti trossi taha ja visked lähevad raisku. Teine asi, et fluorokarbonist trossiga peab kasutama lõkse ja lõks on selline liigne element, mis võib varem või hiljem sind alt vedada. Osad inimesed arvavad, et haug või koha võtavad fluorost trossiga lanti paremini. Mina seda ei usu ja seda on tuhat korda tõestatud, et vahet ei ole. Kui vaadata, millega teiste riikide sportlased püüavad, siis fluorost trosse ei kasuta eriti keegi ei haugi-, ega kohapüügil. Erandiks on ahvenapüük.

Kevlarist ja volframist trosside probleemid on täpselt samad – pehmed ja peab kasutama lõkse. Müüakse ka titaanist trosse, need on üldjuhul kallid, aga minu kogemuse järgi ka haprad, mul on päris mitu titaanist trossi katki läinud ja sama olen kuulnud ka teiste käest, kellega suhelnud olen. Seega titaanist trosse ma ei usalda. Võimalik, et on ka selliseid, mis ei lähe katki, aga riskida ei taha ja hind on igal juhul miinus.

Viimasel ajal on uuesti populaarseks saamas trossid kitarrikeelest, eriti sportlaste seas. Paljud sportlased teevad kitarrikeelest trosse ise, osad ostavad ka poest. Poes peab trosse väga hoolikalt valima, sest paljud trossid, mille kohta on kirjas, et tehtud justkui kitarrikeelest, on hoopis tehtud mingist terase liigist, mis ei ole nii elastne nagu kitarrikeel, s.t. ei säilita nii hästi kuju, vaid on rohkem “mäluga”. See tähendab seda, et kui sellist trossi veidi painutada, siis ta jääbki kõveraks. Kitarrikeelest tehtud tross peab painutustele paremini vastu. Kitarrikeelest trossi eelis on veel see, et sellega ei pea kasutama lõkse. Tross tehakse keeratava otsaga ja landi vahetamiseks keeratakse ots lahti. See süsteem on väga töökindel, kui seda trossi õigesti teha – trossi valmistamise ajal ei tohi materjali näpitsatega vigastada, muidu läheb ta selles kohas varem või hiljem katki. Kui kõik teha õigesti, siis kitarrikeelest tross peab vastu väga kaua ja on väga odav. Üks kitarrikeel maksab umbes 1 euro ja sellest saab keskmiselt teha 3 trossi. Lühikesi trosse ma ei kasuta, üldjuhul teen 25 või 30cm. Ei näe ühtegi põhjust, miks peaks kasutama lühemaid trosse. Kitarrikeele läbimõõt, mida olen kasutanud, on 0.14 ja 0.16 tolli.

Mis on kitarrikeelest trossi miinused? Miinuseid palju ei ole, aga mõni ikka on. Esiteks, neid peab ise tegema

Mitte et mul ise tegemise vastu midagi oleks, aga sellele kulub mingi aeg. Minul väga palju vaba aega ei ole ja tavaliselt teen viimane õhtul enne võistlusi mõned trossid kiiruga valmis ja need kuluvad kiiresti ära. Enamasti kuluvad nii, et jagan sõpradele-tuttavatele ära. Hea oleks muidugi ennast ükskord kokku võtta, leida see aeg ja teha mingi vähemalt 20 trossi valmis, et neid pikaks ajaks jätkuks, aga siiani ei ole ma seda teinud. Kitarrikeele teine probleem on see, et ta roostetab. Jätad trossid kuskile niiskesse kohta ja trossid lähevadki väga kiiresti rooste. Kolmas probleem – tavaline kitarrikeel läigib. Võib-olla müüakse kuskil ka selliseid, mis ei läigi, aga mina pole näinud. Kui tross läigib, siis võib haug seda kas karta või vastupidi – tahab rünnata trossi, mitte lanti.

Nende miinuste tõttu hakkasingi otsima midagi paremat ja leidsin. Selleks on materjal AWF – põhimõtteliselt samasugune teras, millest tehakse kitarrikeeli, aga vasekattega. Sellest tulenevalt on tal kõik kitarrikeele parimad omadused, aga ta ei roosteta ega läigi. Seda materjali soovitas mitmekordne maailmameister Aleksei Šanin. Ainuke miinus – jällegi peab ise tegema. Seda materjali ma Eesti poodides veel näinud ei ole, ise tellisin USAst, müüakse neid 9m keradena, trosse saab ühest kerast teha päris palju. Ütleme nii, et minu teada hetkel midagi paremat kui see materjal trosside valmistamiseks lihtsalt ei eksisteeri.

Nüüd siis jõuame kõige huvitavamani. Lõpuks ometi hakati poodides müüma AWF materjalist valmis keeratud trosse. Hurraaa

Nendeks on Rabass Pro Series trossid, mida müüakse 10 kaupa tuubis. Tuubis on neid väga mugav ka hoiustada.

 

Endale võtsin 20 ja 25cm tuubid ja jäin nendega väga rahule. Trossid on keeratud väga viisakalt ja õigesti, keeratava otsa lõpp ei ole terav. Kui ise keerad, siis peab jälgima seda, et ots teravaks ei jääks, muidu võib kätt vigastada (mitu korda juhtunud juba kitarrikeelest trossidega). Rabassid on selles mõttes tehtud õigesti. Neid Rabass trosse võin julgelt soovitada ja midagi paremat ei oska hetkel tahta. Hind on ka neil vägagi OK, ühe trossi hind tuleb kõvasti alla 1 euro. Selle raha eest poest midagi paremat ei saa, see on kindel, ja ise teha ka enam ei viitsi.