Treening ja võistlus Aheru järvel

Selle aasta Eesti Spinninguspordi Liidu kalendris oli teise võistlusena üllatusvõistlus Aheru järvel. Miks üllatusvõistlus? Sest see toimus täpselt nädal pärast Paunküla Karikat ja eeltreeningud olid keelatud, lubatud oli ainult 1 ametlik treening 2 päeva enne võistlust. Seega, need, kes pole varem sellel veekogul käinud, pidid uuest veekogust aru saama ühe päevaga. See ei ole lihtne ülesanne, aga pole ka võimatu. Järgnevas räägime, kuidas oli üles ehitatud meie treening ja kuidas läks võistlus.

Pärast Paunküla võistlust olime tujust ära, aga tegime analüüsid. Juba 5 päeva pärast sõitsime kell 6 Tartust välja ja suundusime Aheru järvele. Meist kumbki pole sellel järvel kunagi käinud. Üritasime eelnevalt koguda nii palju infot, kui suutsime, natuke ka midagi leidsime, aga sellest on võistluse jaoks ilmselgelt vähe, 99% infost koorub ikka treeningute käigus välja. Ilm oli hommikul kehv, sadas täiega vihma, päeva peale läks ilm küll paremaks, aga õhtu poole oli päris tugev tuul.

Kuna treeningpäev oli meil ainult üks, siis oli vaja võimalikult lühikese ajaga aru saada, kus seal järves haug põhiliselt elab ja millega teda püüda. Oli selge, et ahvenale pühenduda me ei jõua, samuti ei jõua katsetada mingeid uusi lante või püügiviise. Pidime tegema seda, milles kõige kindlamalt ennast tunneme, püüdma lantidega, milles oleme kindlad, ja lootma, et teeme seda õiges kohas. Üks ainus treeningpäev ei jäta kahjuks katsetamiseks ruumi. Niisiis, otsustasime, et treeningu alguses sõidame läbi kaldajoone, kaardistame ära sügavused, paneme kirja kõik huvitavad kohad ja hiljem hakkame neid läbi proovima. Niisiis, võtsime frondi ette ja hakkasime sõitma. Sõitsime nii mööda ranti kui ka kaldataimestiku ääres. Eesmärk oli aru saada, mis kohti haug eelistab – kas ta seisab randil, kaldaäärses taimestikus, mingitel madalikel või eelistab kohti, kus on roog ja roo ääres läheb sügavamaks. Kaardistasime ära kõik huvitavad ja erineva profiiliga kohad kalda ääres üsna kiiresti, läks vist maksimaalselt poolteist tundi, kui olime kogu potentsiaalse kaldajoone läbi sõitnud ja kõik olulised asjad kirja pannud. Hea kajaloodiga käib õnneks selline kaardistamine kiiresti.

Pärast seda läksime alguspunkti tagasi ja hakkasime salvestatud kohti läbi proovima. Alguses proovisime järsemaid rante, kus kajalood näitas kala. Randilt me kala ei saanud, kuigi kajalood näitas ka suuri isendeid. Otsustasime, et see pole päris meie püük ja läksime kaldataimestiku äärde proovima. Alguses pidasime perspektiivsemaks kohti, kus on roo ääres sügavam vesi. Sellistest kohtadest me aga kala ei saanud. Kupulehtede äärest saime 1 mõõdus haugi, aga see tundus juhuslik. Pärast seda oli sarnastes kohtades päris pikalt vaikus.

Esimene mõõdus haug

Liikusime edasi kohtadesse, kus oli laiem madalikuriba ja heina sees väiksem sügavus. Alguses oli paar tühja võttu ja mingi hetk jäi kala otsa, paadi juures selgus, et tegemist ei ole haugiga, vaid hoopis mõõdus kohaga. Kõige imelikum on see, et koha tuli meetrisest veest, landiks oli 4-tolline silikoon ja 4g tšeburaška. Natukese aja pärast tuli sarnasest kohast veel üks mõõdus koha ja natuke hiljem ka kolmas. Suurim oli 56cm. Sellist nalja ei ole varem saanud, et meetrisest veest ja heinast järjepidevalt mõõdus koha tuleks. Kohad lasime loomulikult tagasi.

Hakkas koha tulema

Ja veel:


Kuna nendes kohtades, kust tuli koha, ei tulnud haugi, liikusime edasi ja otsisime haugi. Koha segas haugipüüki 

 Üsna kohe hakkasid meil haugivõtud ja hakkasime ka päris hea tihedusega kala saama, kusjuures enamus olid mõõdus. Kuna haugi hakkas tulema päris tihedalt, siis hakkasime järjest pistelisemalt püüdma, jätsime vahele mitmesajameetrised alad, mis nägid täpselt samasugused väljad nagu need, kust kala tuli. Nii me siis liikusime mööda kaldajoont ja aina veendusime, et kõikides sarnastes kohtades oli mõõdus haugi. Õhtu poole oli tugevam tuul ja meil läks katki Motorguide elektrimootor, s.t. mootor ise töötas, aga GPS antenni juhe oli katki ja ankru funktsioon ei töötanud. Siinkohal hea soovitus kõigile GPS funktsiooniga Motorguide omanikele. Enne kasutamist lugege kasutusjuhendit. Nimelt peab Motorguide mootorit enne kasutamist kalibreerima, meie aga seda ei teinud ja eelmine aasta tõmbas meil mootor endale juhtme „ümber kaela” ja tõmbas juhtme GPS mooduli juures katki. Tookord lasime juhtmed kokku tinutada, aga nüüd läks üks juhtmetest jälle katki.

Nii juhtub, kui mootor on kalibreerimata

Kui jõudsime teise piirkonda, mida pidasime ka perspektiivseks, oli tuul tugevam ja laine kõrgem kui hommikul. Võtud harvenesid märgatavalt. Tol hetkel tegime järelduse, et nendes kohtades on kala vähem, sest eelmistes kohtades oli võtte oluliselt rohkem. Kuna seda haugirikast ala oli päris palju, siis meile oleks sellest kaheks võistlusetapiks täiesti piisanud.

Igaks juhuks läksime proovima veel ühte soppi, kus oli üks kaasvõistleja terve päev püüdnud. Tahtsime näha, mida ta seal nii kaua tegi ja kas seal kala ka on. Selgus, et kala oli, oli ka mõõdus kala, aga oluliselt rohkem oli alamõõdulisi. Mõõdus kalade protsent oli võrreldes meie aladega palju väiksem. Jätsime selle variandiks B juhuks, kui meie alad millegi pärast võistluse ajal tööle ei hakka. Leidsime üles ka mõned kõva põhjaga alad (ilmselt liiv, mujal oli põhi mudasem), kus kajalood näitas kala, ilmselt ahvenat, aga ei jätkunud aega ahvenale pühenduda. Sellega oli meie treening lõppenud ja tunne oli päris hea, leidsime ju kala üles ja saime võtma. Päeva jooksul saime 10 mõõdus haugi, lisaks mitu mõõdus koha.

Haug

Pühapäeval sõitsime Tartust välja kell 5 hommikul. Ettevaatlikuks tegi asjaolu, et paistis päike ja oli täiesti tuuletu. Kogemus ütleb, et nii ilusa ilmaga ei võta haug kindlasti sama hästi nagu reedel. Siiski startisime sinna, kus meid mõõdus haugid reedest ootasid, ja hakkasime järjepidevalt ja tihedalt püüdma. Kohe esimeses kohas korralik võtt ja kala otsas, tõmbasime paadi juurde, kala osutas head vastupanu, aga paadi juures oli suur pettumus – 2 kilo alla koha, mis ei lähe arvesse. Võtsime kala kahva, kus ta ise konksult vabanes, lasime ta kahvast kohe ära ilma paati tõstmata. Püüdsime edasi, aga mida ei olnud, oli haug. Alguses ei olnud üldse võtte, vahepeal oli paar toksu, aga üldiselt väga nukker. Teisi ei näinud ka kala saamas. Juhtus see, mida kartsime, tuuletu ilmaga haug ei võta. Igaks juhuks läksime oma B varianti proovima, sealt ka kala ei saanud. Huvi pärast proovisime ka paari sügavamat kohta, ikka 0. Mõne aja pärast hakkas väike tuuleke puhuma ja lootsime, et äkki nüüd haug aktiveerub. Läksime tagasi oma parimatesse kohtadesse ja hakkasime uuesti neid kammima. Haug seal siiski võtma ei hakanud. Nii möödusidki 4 tundi nullitades. Etapi lõpus nägime ühte paatkonda haugi saamas kaldast eemal. Ei saanud täpselt aru, kas oli mõõdus või mitte, aga pigem oli. Salvestasime selle koha plotterisse, sõitsime natuke kajaloodiga läbi, salvestasime perspektiivsed kohad ära ja läksime kaalumisele. Meie Lowrance Carbon võimaldab näha ilusti 50m kaugusele paadist, mis tähendab, et võime seista 50m kaaspüüdjast, nagu reeglid sätestavad, ja näha, mis tal paadi all on ja mis reljeefi pealt ta püüab. Teeme seda päris tihti, näiteks treeningutel, kui näeme kohalikke kuskil keset järve püüdmas, siis sõidame 50m kauguselt neist vaikselt mööda ja näeme, mille poolest see koht eriline on, et nad seal püüavad.

Start

Kaalumisel selgus, et teistel ka just eldoraadot ei olnud, aga üks paatkond sai sügavast ~7kg haugi (otsustasime, et juhuslik boonus), teistel oli vist maksimaalselt 2 haugi. Pärast Paunkülas nullitamist ei olnud just meeldiv jälle nullitada, aga ka mõned teised paatkonnad, kes tundsid seda järve meist palju paremini, jäid nulli. Kaalumise ajal hakkas tuul natuke tugevamalt puhuma ja lootsime väga, et haug hakkab meie kohtades närima. Teine variant, mida tahtsime proovida, olid need kohad, kus me treeningpäeva lõpus tugevama tuulega püüdsime ja kus tol päeval tundus vähem kala olevat, aga midagi siiski oli. Alguses aga otsustasime proovida sügavamaid kohti.

Stardilt läksime sügavaid kohti proovima. Umbes pool tundi raiskasime aega, kala ei saanud ja läksime jälle oma kohtadesse. Võrreldes hommikuga midagi paremaks ei läinud. Kui olime umbes 2 tundi püüdnud, läksime variant B-d proovima. Aimasime, et osad püüdjad said oma hommikused mõõdus kalad just sealt. Ja oh imet, varsti tuligi esimene mõõdus haug madalast sopist. Hakkas ka alamõõdulisi tulema, mõned väga napilt alla 46cm. Oli selge, et kui mujal ei toimu üldse midagi, siis siin on vähemalt mingigi elu. Varsti saime veel ühe mõõdus kala sarnasest kohast. Kalad olid kahjuks napilt mõõdus, treeningutel oli meil haugi keskmine mõõt palju parem, suurim oli 63cm. Mõne aja pärast oli üks väga hea võtt, otsas oli selgelt mõõdus haug, kes tegi küünla ja jäi heintesse kinni. Kui vabastama läksime, oli haug läinud ja lant heintes kinni. See oli peaaegu võistluse lõpus ja pärast seda enam mõõdus kala ei saanud. Poole etapi pealt nägime, et osad paatkonnad kogunesid järve keskele, seal oli ka üks kohalik paat. Järeldasime, et ilmselt püüavad ahvenat. Kuna arvesse läheb ainult 10 ahvenat, siis otsustasime, et isegi, kui me need 10 ahvenat kätte saaksime, see meid enam ei päästa. Meil oli vaja vähemalt 4 haugi või 2 haugi ja 10 ahvenat, et natukenegi poodiumilootust oleks. Kuna ahvenapüüki ei jõudnud me treeningul proovida, siis otsustasime, et ei hakka aega raiskama ahvenale, vaid otsime haugi edasi. Finišeerisime 2 napilt mõõdus haugiga ja saime 5. koha. Nukker.

Seltsimehed kinnipeetavad läksid vette tagasi

Mis me siis lõpuks järeldasime oma püügist. Esiteks, nendes kohtades, kus reedel hull võtmine oli, võistluse ajal kala millegi pärast ei võtnud. Miks – ei tea, eks ta võttis keskmisest halvemini igal pool, aga seal tundus täitsa nagu kaev. Kahjuks ei ole meil nii palju statistikat, et teha järeldusi, miks seal kala ei olnud, kuigi 2 päeva tagasi oli. Meie põhiline viga on aga see, et kui treeningu lõpus jõudsime ühte tsooni tugevama tuulega, siis seal oli suhteliselt vähe võtte. Tegime järelduse, et seal on vähem kala. Tegelikult tundub, et kala oli seal ka siiski palju, aga tugeva tuulega ta enam nii hästi ei võtnud, või siis kellaajaliselt ei olnud enam võtuaeg. Igatahes, võistluse ajal seal kala oli. Kui me oleks sinna varem läinud, võib-olla oleks rohkem välja meelitanud, aga see on tagant järgi tarkus. Me kulutasime liiga palju aega kohtadele, mis ilmselgelt ei toiminud. Lootsime, et kui tuul hakkab, siis hakkavad toimima, aga tundub, et asi ei olnud siiski ainult tuules või ei hakanud kala tuulega võtma kohe, vaid mõne aja pärast.

Kokkuvõttes, väga raske on teha põhjapanevaid järeldusi kõigest 2 püügikorra järgi, selget süsteemi ei joonistu välja. See on “üllatusvõistluste” miinus – veekogust ei teki sügavamat arusaama, ei kogune statistikat. Meile Lehariga meeldib põhjalikumalt veekogusid õppida, et meil tekiks arusaam, mis tsoonid on statistiliselt paremad, kus millise ilmaga paremini võtab, kuidas kala paikneb erineva ilmaga jne. Ühe treeninguga seda kahjuks selgeks ei õpi. Aga üldiselt on Aheru väga huvitav ja kalarikas järv, saime jälle uuel veekogul kala püüda, jälle uus kogemus ja mõned teadmised juures.

Võistlus läbi