Otsi
Oina blogi: vimma feederdamine
Lugu sellest, kuidas amatöörid esimest korda feedri toikaid peos hoidsid
9ndal aprillil sattusime Käkuga vimba kakkuma Pirita jõele. Kohe alguses saime aru, et kalamehel ja kalamehel on ikka vahe sees. Eriti kui ühed feederdasid esimest korda elus ja teised mehed on suisa MM-l käinud.
Idee seda tüüpi püüki proovida tekkis kuu või kaks tagasi, kui feedrispetsialist Pavel Ivanov korraldas selle alase õpitoa. No ilmselgelt ühe „loenguga” sai ainult pinnapealselt aru, et mida see värk endast üldse kujutab.
Püügi päeval olin krõpsti kell neli hommikul maast lahti, pool viis võtsin Käku peale ja kl 5 olime Pirtal. Pavel koos oma tiimikaaslasest semuga olid kohale läinud juba kell 1 öösel, et õiged kohad saaks. Kui meie jõe äärde jõudsime, oli õues loomulikult pime nagu karu aanuses. Passisime niisama, kuniks väljas piisavalt valgeks läheks, et Paavel saaks kahte lolli juhendama hakata. Sidus meile rakendused valmis ja rääkis sinna kõrvale nii keerulist ja termineid täis tarka juttu, et poole unustasin 30 sekundiga ära ja teine pool on ka nüüdseks kõrvade vahelt kadunud. Lipsu pikkused, konksu suurused (meil oli kaasas tema käest ostetud kolme eri suurust konkse. Krt!!! Silma järgi kõik ühesugused), söödatopsi raskused ja kujud ja mis kõik veel. Spetsjomm tokkide vahel mõõdeti tamiili/nööri täpne viskekaugus. Kui paljud teist varem teadsid, et spinnarulli poolil see väike klõpsakas, kuhu vahele saab tamiili kinni panna, on mõeldud ka selle jaoks, et alati samale kaugele tonkat või feedrit visata? Meie igatahes ei teadnud.
Siis võeti välja imiku vannitamiseks vabalt sobiv ämber ja kallati sinna kolm pakki erinevat kuiva mudru ja lisaks veel mingit spetsjomm neoonvärvi saiapudi. No ja egas siis härrasele pole kombeks käega sööta valmis segada...... Akudrell suure vispliga on ju alati kalal kaasas! Natukese vett ka hulka ja batoonikeselõhnaline pudru oli valmis.
Järgmiseks anti meile kolm totsikutäit elussööta. Kärbsetõuku, pinkisid ja mõlli. Kõike sama kogus, nagu ma tavaliselt olen poes näinud, kui talvel tirgutama minnes pisikese topsi ühes ostad. Sellist hunnikut sääsevastset pole mina ennem peos hoidnud. Kohe rikas tunne tekkis!
Pusisime kaks tõuku ja kolm mõlli imeväikse konksu otsa, söödakorvi lisaks kuivsöödale mõned pinkid hulka ja kogu kupatus kõrge kaarega jõkke.
Tähelepanuväärne fakt on see, et samal ajal kui Pavel meile aad ja ood õpetas, kakkus ta semu Juri vimma vimma järel kaldale.
Hakkasime pingsalt ridva tippusid vahtima. Profid tegid vahepeal avastuse, et paremini võtab hoopis kreveti ja mõlli kombot. Muutsime meiegi taktikat ja hakkas trall pihta. Võtte oli, aga otsa sunnikud ei jäänud. Esimesena sai fiidri süütusest lahti Käku, sai teisegi veel ja lõpuks sain minagi käe valgeks.
Enne lõunat tegid spetsialistid autos tunnikese tudu ja selle ajaga olime meie suutnud saavutada mõne võtu ja ühe ära mineku kalda juures. Täiesti ulme, vanad võtsid oma troonidel istet ja minutiga oli mõlemal kala käes! Ridvad/rullid samas klassis mis meie omad. Rakendused täpselt samad ja ikka said kala suuremalt jaolt ainult nemad!
Kahtlustan, et saladus peitus nendes pisikestes totsikutes, kust seest nad sööda peale miskit lõhnavärki lasid.
Miski kahe paiku hakkas vastupidiselt ilmatarkadele totaalset padukat sadama. Õnneks sadas ainult umbes nii kaua, kuniks mina suutsin autos ära käia ja talikombe selga ajada.
Mingi aeg jõudsid jõkke kohale sõbrad viidikad. Ei jõudnud konks söödaga põhjagi vajuda, kui juba kuradid nokkisid. Üritasime ka meie viskekaugust muutes paremat vimmakohta üles leida, aga suuremat tulu sellest ei tekkinud.
Poole viie paiku hakkasime oma kodinaid kokku pakkima
Lõppskooriks jäi minul 9 ja Käkul 7 vimba. Väikseim oli 32 cm. Suurimad 37 cm ja kaalu üle poole kilo. Omajagu kalu läks ka veel otsast ära vahetult enne kaldale saamist, osa oma lollusest, osalt lihtsalt ebaõnn. Läks ka proffidel, aga nad lasid ennast oluliselt vähem sellest morjendada. Huvitav on see, et mitte ühtegi alakat ei tulnud. Esimese korra kohta võib enam kui rahule jääda.
Nägime ka, kuidas üks õnnelik kalamees meist meetrit 50 ülesvoolu 56 cm merika sai, samuti saadi korralik latikas ning mõned suured kogred. Käkul trehvas ka üks ahvenapäts. Nii et jões kalavalik lai.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et pidime oma ettekujutused vimma püügist ja ennekõike konksu suurusest totaalselt ümber hindama.
Kui keegi soovib feedrivarustust soetada või niisama hüva nõu saada, siis Pavel majandab Mäealuse 3A asuvas poes „kalastuspood.ee”
Oina ja Käku topeltgarantii, et sealt te halba nõuannet ei saa!!!!!
Kõrgele kalastussportlaste lipp ja edu Pavlile ja Jurile tiimist „Maver” eelseisvatel maailmameistrivõistlustel!
NB kogu ürrar on lindis ja kunagi kunagi kunagi tuleb ka tarkusi täis saade!
Oinas „algaja õnge-enn”
Et olla kõige operatiivsemalt kursis Oinaga Kalal tööka meeskonna igapäevaste tegemistega. Et näha kõikse uuemat pildi, jutu ja video materjali. Et osaleda nänni loosimises. Jne jne jne. Siis külastage meie FB lehte ja tallake laikimise nuppu:
https://www.facebook.com/OinagaKalal
Idee seda tüüpi püüki proovida tekkis kuu või kaks tagasi, kui feedrispetsialist Pavel Ivanov korraldas selle alase õpitoa. No ilmselgelt ühe „loenguga” sai ainult pinnapealselt aru, et mida see värk endast üldse kujutab.
Püügi päeval olin krõpsti kell neli hommikul maast lahti, pool viis võtsin Käku peale ja kl 5 olime Pirtal. Pavel koos oma tiimikaaslasest semuga olid kohale läinud juba kell 1 öösel, et õiged kohad saaks. Kui meie jõe äärde jõudsime, oli õues loomulikult pime nagu karu aanuses. Passisime niisama, kuniks väljas piisavalt valgeks läheks, et Paavel saaks kahte lolli juhendama hakata. Sidus meile rakendused valmis ja rääkis sinna kõrvale nii keerulist ja termineid täis tarka juttu, et poole unustasin 30 sekundiga ära ja teine pool on ka nüüdseks kõrvade vahelt kadunud. Lipsu pikkused, konksu suurused (meil oli kaasas tema käest ostetud kolme eri suurust konkse. Krt!!! Silma järgi kõik ühesugused), söödatopsi raskused ja kujud ja mis kõik veel. Spetsjomm tokkide vahel mõõdeti tamiili/nööri täpne viskekaugus. Kui paljud teist varem teadsid, et spinnarulli poolil see väike klõpsakas, kuhu vahele saab tamiili kinni panna, on mõeldud ka selle jaoks, et alati samale kaugele tonkat või feedrit visata? Meie igatahes ei teadnud.
Siis võeti välja imiku vannitamiseks vabalt sobiv ämber ja kallati sinna kolm pakki erinevat kuiva mudru ja lisaks veel mingit spetsjomm neoonvärvi saiapudi. No ja egas siis härrasele pole kombeks käega sööta valmis segada...... Akudrell suure vispliga on ju alati kalal kaasas! Natukese vett ka hulka ja batoonikeselõhnaline pudru oli valmis.
Järgmiseks anti meile kolm totsikutäit elussööta. Kärbsetõuku, pinkisid ja mõlli. Kõike sama kogus, nagu ma tavaliselt olen poes näinud, kui talvel tirgutama minnes pisikese topsi ühes ostad. Sellist hunnikut sääsevastset pole mina ennem peos hoidnud. Kohe rikas tunne tekkis!
Pusisime kaks tõuku ja kolm mõlli imeväikse konksu otsa, söödakorvi lisaks kuivsöödale mõned pinkid hulka ja kogu kupatus kõrge kaarega jõkke.
Tähelepanuväärne fakt on see, et samal ajal kui Pavel meile aad ja ood õpetas, kakkus ta semu Juri vimma vimma järel kaldale.
Hakkasime pingsalt ridva tippusid vahtima. Profid tegid vahepeal avastuse, et paremini võtab hoopis kreveti ja mõlli kombot. Muutsime meiegi taktikat ja hakkas trall pihta. Võtte oli, aga otsa sunnikud ei jäänud. Esimesena sai fiidri süütusest lahti Käku, sai teisegi veel ja lõpuks sain minagi käe valgeks.
Enne lõunat tegid spetsialistid autos tunnikese tudu ja selle ajaga olime meie suutnud saavutada mõne võtu ja ühe ära mineku kalda juures. Täiesti ulme, vanad võtsid oma troonidel istet ja minutiga oli mõlemal kala käes! Ridvad/rullid samas klassis mis meie omad. Rakendused täpselt samad ja ikka said kala suuremalt jaolt ainult nemad!
Kahtlustan, et saladus peitus nendes pisikestes totsikutes, kust seest nad sööda peale miskit lõhnavärki lasid.
Miski kahe paiku hakkas vastupidiselt ilmatarkadele totaalset padukat sadama. Õnneks sadas ainult umbes nii kaua, kuniks mina suutsin autos ära käia ja talikombe selga ajada.
Mingi aeg jõudsid jõkke kohale sõbrad viidikad. Ei jõudnud konks söödaga põhjagi vajuda, kui juba kuradid nokkisid. Üritasime ka meie viskekaugust muutes paremat vimmakohta üles leida, aga suuremat tulu sellest ei tekkinud.
Poole viie paiku hakkasime oma kodinaid kokku pakkima
Lõppskooriks jäi minul 9 ja Käkul 7 vimba. Väikseim oli 32 cm. Suurimad 37 cm ja kaalu üle poole kilo. Omajagu kalu läks ka veel otsast ära vahetult enne kaldale saamist, osa oma lollusest, osalt lihtsalt ebaõnn. Läks ka proffidel, aga nad lasid ennast oluliselt vähem sellest morjendada. Huvitav on see, et mitte ühtegi alakat ei tulnud. Esimese korra kohta võib enam kui rahule jääda.
Nägime ka, kuidas üks õnnelik kalamees meist meetrit 50 ülesvoolu 56 cm merika sai, samuti saadi korralik latikas ning mõned suured kogred. Käkul trehvas ka üks ahvenapäts. Nii et jões kalavalik lai.
Lõppkokkuvõttes võib öelda, et pidime oma ettekujutused vimma püügist ja ennekõike konksu suurusest totaalselt ümber hindama.
Kui keegi soovib feedrivarustust soetada või niisama hüva nõu saada, siis Pavel majandab Mäealuse 3A asuvas poes „kalastuspood.ee”
Oina ja Käku topeltgarantii, et sealt te halba nõuannet ei saa!!!!!
Kõrgele kalastussportlaste lipp ja edu Pavlile ja Jurile tiimist „Maver” eelseisvatel maailmameistrivõistlustel!
NB kogu ürrar on lindis ja kunagi kunagi kunagi tuleb ka tarkusi täis saade!
Oinas „algaja õnge-enn”
Et olla kõige operatiivsemalt kursis Oinaga Kalal tööka meeskonna igapäevaste tegemistega. Et näha kõikse uuemat pildi, jutu ja video materjali. Et osaleda nänni loosimises. Jne jne jne. Siis külastage meie FB lehte ja tallake laikimise nuppu:
https://www.facebook.com/OinagaKalal
16.04.2016
21.04.2016 10:13
1
1
