Havitapp 2015 kevad

 
2015 kevad oli hea selles suhtes, et õnnestus kaks korda Soomes kalal käia. Esimesest, veidi lühemast tripist, mis leidis aset aprillis, ma juba põgusalt kirjutasin. Nüüd siis lühidalt teisest, tervelt nädalasest retkest. 3 kuud on juba möödas, aga üritan oma mälu (nii palju kui seda toonagi üldse oli) taastada.
 
    On juba suhteliselt halvaks traditsiooniks saanud, et kevadisele suurüritusele eelneb pidu Madallennu motoklubis. Nii ka seekord. Kui me muidu Käkuga kõnnime suht ühte jalga ja suudame üksteise lauseid lõpedada, siis kahjuks õlle joomisega nii ei ole. Kui Käkul poolik õlu alles näpus, siis minul juba põhi peal ja vastupidi. Sestap läkski nii, et üks vaatas, et jõuab ühe kalja veel sisse luristada, ennem kui koti peale minek ja siis vaatas teine jälle ja nohh.....surnud ring ühesõnaga. Miski nelja paiku saime rütmi kätte.....Tegime kumbki kaks õlut veel ja magama minek. Äratus oli pool 6. Ilmselgelt kõige sirgemad poisid ei olnud, aga mis teha. Pidi end laeva peale sättima. No ja kui krunt juba viisakas all oli, siis polnud muud muret kui  kiht kihi haaval värvi peale võõbata.
 
   Laevasõit lõbus nagu alati. Kebabi söömine Turkus lõbus nagu alati ja no paari sõnaga kokkuvõtvalt võib öelda, et aeg läks mängides ja jookstes.
Õhtul 7ks saime majja (varem sisse ei lastud, kuna eelmised kunded polnud veel ära läinud).
Tavaline värk.....asjad tuppa, varustus paati ja minek. No niisama aklimatiseerumis tretile või nii
Vist olid mingid väiksemad kontaktid......Ei mäleta... Möödas on siiski ju kolm kuud
Õhtune saun, grill ja muidu jämm.
 
   Järgmisel hommikul oli tervis tavapärasest märksa hõredam....Ikka kohe päris paha oli. Arvasin, et pole hullu, küll meri olukorda parandab ja tõmbasime mootorile hääled sisse. Sõit oli pikk. Vähemalt tund aega. Ja tervis, kurinahk, läks aina hullemaks. Lõpuks kohale jõudnuna suutsin teha maksimum 5 viset kui tundsin, et viirus mulle kuvaldaga lajatas. Vahetasime paadis kohad ära. Käku mootorisse, mina paadi ninna kerra ja palusin end tagasi mökki viia. Magasin/värisesin teki all kuni õhtuni ja saigi olukorra stabiilseks. Teised toimetasid sel ajal merel. Midagi vist isegi saadi, aga kes ja kui palju, ei mäleta.
 
 
   Kolmandal päeval, oli tervis taas nagu noorel Apollonil ja võis taas võistustulle asuda. Meil Käkuga õnnestus hulgaliselt erinevaid havisid paati sikutada (peamiselt küll Käkul), teistel nii hästi ei läinud.Kamba peale vist  ikka midagi said, aga üksikasjaliselt ei mäleta ja egas polegi nii oluline.
Täpselt jällegi ep mäleta, aga mingi õhtu vaatasime jäähoki MM finaali ja tähistasime idanaabrite suurejoonelist 6:1 lutti saamist, seaprae, hapukapsa ja külma Ukraina viinaga. Ilus õhtu oli!
 
    Neljas päev... No seda päeva võin ma vist etteruttavalt nimetada enda parimaks päevaks kalavetel üldse.
Sõitsime taas 5 hepase mootori mõistes väga kaugele ja praktiliselt kohe hakkas möll pihta. Käkul kohe viiene otsas, mul mõned rabamised, mõlemal mõned väiksemad kalad. Korrigeerisin sutike püügikohta ja plaks!!!
     Ilge pauk käis ridvast läbi. Sikutas sutike sinna ja tänna, aga tuli siiski pinda..... Oli näha, et tegu ei ole miskise 5 kilose klibakaga. Ise arvasin esiotsa, et eks ta selline 6-7 vahele ole. Käku küll midagi mainis, et see sul vist rekord (seda kuulsin hiljem lindi pealt. Tol hetkel ei pannud ta märkust tähele). Üritas kala veel korra paadi alla pugeda, aga kahvamees oli kiirem. Kui kala juba võrgus oli, siis vaatasin ise kah, et kurat!!! See on vist ikkagi üle kümnene poiss. Kaal näitas 10.20!! Rekordi parandust tervelt 60 grammi jagu... Tark ei torma ja tippmarke suurelt üle lüüa pole mõtet.
 
   No ja egas ma kade poiss ei ole..... Võtsin koheselt kõne Vuntsi paatkonnale, et kuulda nende häbiväärset nullitamist ja meie tulemustega neile hinge sittuda. Kõne läks asja ette ja teiste tuju sai veelgi rohkem alla viidud. Kõnele eelnes muidugi kiire fotosessioon kalaga ja tema vabastamine. Kaal sai küll mõõdetud, aga pikkuse fikseerimine läks kahjuks suure ähmiga meelest ära.
Kala vabastatud, vahetasime kohta nii umbes paarikümmne meetri jagu. Mul esimene vise ja plaks!!! Jälle koll otsas. Seekord näitas margapuu  6,9. Uus kõne.....uus teistele hinge pasandamine...tuju enam kui ülev. Kalast jälle pildid ja tagasi.
Uus vise ja mis ise arvate? Plaks!!! Koll otsas. Sedapuhku 7.1. pildid, kõned...ühesõnaga rutiin juba. Teiste moraaliga oleks sellel hetkel võinud mullamuti pesa vooderdada....nii alla õnnestus see viia.
 
Edasi ei jaksanud enam kalu väga mõõdistada ja pildistada. Viieseid ja sinna mõõtu kalu käis minu ja Käku käte vahelt ikka ridamisi läbi.
Kõikidel ülejäänutel oli see päev null kala paadis!
Õhtul andsid Vuntsi kaaskondlased pühaliku lubaduse: Kui homme sama sitasti läheb, murravad nemad oma ridvad pooleks.
 
 
    Järgmiselt päeval suundusime kohe juba tuttavasse paika. Suuri kolle too päev kahjuks kodus ei olnud, aga kala ikka pisitasa tiksus. Nägime, et eemalt lähenevad Vuntsid.... Mäne oli selleks ajaks juba oma ridva purunemisest päästnud ja ühe kolmese kuskilt välja õngitsenud. Pleesil oli veel konto avamata. Eriti kaua nad meie läheduses olla ei saanud, kui Vuntsil miskit priskemat otsa tuli. Kaal näitas 6.5. Kena!!! Kohe peale kaalumist lajatas Plees oma ridva koos rulliga suht elegantse liigutuseda vette.... Mänel, kellel tolleks päevaks juba käsi soe oli, tõmbas ridva esimese viskega paati tagasi. Arvasime et sellega on Plees oma suuremast nördimusest üle saanud, kui järsku käis praks ja oligi ritv kaheks tükiks. No on ikka turakas, mõtlesin, oleks võinud selle siis ju mulle parem anda. Sellele järgnes midagi veel lollimat, mida ta ka ise õhtul kahetses. Nimelt poetas, just nimelt poetas, mitte ei visanud Herr Plees oma rulli üle parda. Umbes samasugust liigutust võib näha Titanicu lõpus kus 168 aastane Rose selle kuramuse teemanti üle parda puterdab...
   No igatahes oli meil nalja laialt ja püüdsime edasi.
Käku sai ka too päev oma reisu suurimaks kirja sama tulemuse mis Vuntsil, ehk kuus ja pool kilo.
 
 
    Mingil õhtul oli eurovisiooni finaal. Venelased said jälle põske! Ukraina viinalt  kork vilega minema!
 
 
Viimasel püügipäeval ei viitsinud keegi enam merelegi minna. Mina kiibitsesin küll ühe juures, küll teise, et keegi mulle paati seltsi tuleks, aga keegi ei tahtnud vedu võtta. Kell oli juba üle lõuna tiksunud kui „Paps” siiski arvas, et läheb teeb seal samas lähedal ühe väikse merereisu. Minu plaanides olid ainult kollid ja tahtsin ikka kaugele sõita (lollikindlassekollidesaamisekohta). Lõpuks õnnestus poolpidusele Vuntsile auk pähe rääkida ja ta soostus minuga kaasa tulema. Ja siis järsku oli kõigil eluvaim sees. Nüüd tahtsid juba kõik merele minna! Jäi siiski nii, et minu paatkond pidi kaugele minema ja Käku koos Mänega lähevad vaatavad mis Paps toimetab. Ennem kui paadid kaldalt lahti saime, tuli ärev kõne...... Suur kala on paadis. Aga kuna kaal ikaldab, siis täpset numbrit ei tea.
 
    Kui meie juba peaaegu kollide pesa juures olime, saime Käkult kinnitust. Jah, Paps on oma rekordit uuendanud, päris kõrvale vahtima ei olnud nad läinud, aga et eemalt tundunud selline kuue/seitsme vahele kala olevat. Hiljem üritas küll Käku mulle tünni teha ja ütles, et meil seltskonnas uus kümmnekiloste klubi mees juures ja meie pidime oma tulemustega talle alla jääma. Paraku ei kõlanud ta seda rääkides piisavalt veenvalt ja ausaltöeldes oleks mul sellest ka suhteliselt pohlad olnud kui reisu suurim poleks minu nimele jäänud ja mingit ööpüüki „hambadristissuurimkalapeabminuomaolema” poleks niikuinii tegema hakanud.
 
   Aga no see selleks.... Jõudsime suurte loomade pesani. Praktiliselt esimese viskega mul korralik palk otsas. Aga no edevuselaat kurat. Oli vaja peas oleva kaameraga susserdama hakata ja silma järgi 8 kanti kala kasutas mu hetkelist nõrkusmonenti ära ja pudistas ennast taimestiku vahel konksu otsast minema.
Järgnes veel umbes kaheksa suure kala rabamist... paraku oli kõik nii õnnetud (minu jaoks, mitte kalade) et otsa korralikult ei jäänud. Kõik võtud olid minul. Mainisin siis Vuntsile et ehku vahetad kah omal landi ära, et mul cirka kümmekond möllu juba old, aga sul mitte midagist. Ja siis pani Erki elu puraka maha ja küsis, et kuule mees, sa üldse mättal ja kalal teed vahet või???!!!
Ei taibanud nagu esiti midagi öelda. Kui siis ainult seda, et jah, kui suur kala otsas on ja suisa pindagi tuleb korraks, siis ju ma ikka seda mättast oskan eristada.
 
  No igatahes lõpuks õnnestus üks kuue poolene haneks tõmmata ja paati sikutada. Too elukas sai vist liiga suure shoki, nii et võttis ikka pikalt aega, ennem kui ta peale tagasi laskmist uuesti uimed tööle pani.
 
 
   Ja hakkaski nädalake läbi saama. Kaldal kaaluti  Papsi kala kah ära (too ei võtnud elustamiskatesetele vaatamata üldse jalgu alla ja läks kahjuks kotletiks),  tulemiks 6.5 kg ( see oli see reis üldse väga levinud number)
 
 
    Võis  kalaretkega vägagi rahule jääda. Vähemalt Käku ja minu paatkond. Teistel kõikidel nii hästi ei läinud. Samas poriseda enamus seltsilistest siiski ei saa. Paps uuendas rekordit ja Vunts sai ka korraliku kala. Kõikse nutusem seis oli vist meie rootsi korrespondendil, murtud ritv(seisab praegu minu kõrval seina ääres ja ootab parandusse viimist) ja uputatud rull. Ääremärkusena olgu välja toodud veel üks lõbus seik. Nimelt õnnestus Pleesil mitte kõige kainemas olekus netist endale kogemata kolm uut multikat ja kaks ritva tellida. Kogusummas umbes 15000 Seki
Õnneks sai ta järgmisel hommikul kaks rulli ja ühe ridva annulleerida.
 
Eerol õnnestus terve see aeg majas kükitada ja mitte kordagi merele jõuda. Tema õigustuseks võib öelda, et merele minek ei olnudki tal eesmärk omaette ja ta tuli lihtsalt head seltskonda nautima. Kui seda joodikute kevadlaagrit üldse võib seltskonnaks nimetada.
 
 
Esimest korda ajaloos ei läinud mitte keegi mitte kellegiga tülli ja ainus kelle eksootiline põhjamaine viirus kätte sai, olin mina.
 
Paar päeva ennem meie ära tulekut tuli kõrval majja teine seltskond eestlasi, kelledest üks avaldas arvamust et mina oma tiigrikostüümis näen kahtlaselt selle tegelase moodi välja, kes Oinaga Kalal saates figureerib. Käisin üks õhtu ka nende juures vennastumas, aga kahjuks nende tulemustest mul ülevaade puudub.
 
Oli vaffa reis!
Järgmine kevad jälle.
 Sügisene trett jääb kahjuks muude asjatoimetuste tõttu ära. Vähemalt minul.
 
 
Kõrgele kalastussportlaste lipp!!!!
 
 
 
Oinas
 
Et olla kõige operatiivsemalt kursis Oinaga Kalal tööka meeskonna igapäevaste tegemistega. Et näha kõikse uuemat pildi, jutu ja video materjali. Et osaleda nänni loosimises. Jne jne jne. Siis külastage meie FB lehte ja tallake laikimise nuppu:
https://www.facebook.com/OinagaKalal