Deeperiga Peipsil

Oh kurat küll, oleks teadnud, et see nii läheb, poleks läinudki. Torm, torm ja veelkord torm. Aga eelolev lause ei sobi teps mitte ja ikkagi olin kohal nagu viis kopikat. 

Oh mis te nüüd armasad lugejad ei ole põhjust ära ehmatada. Lihtsat üks tormine käik Peipsi avarustele. Aga ka lihtsalt mitte niisama, kaasas kimp kodanikke, kes ei olnud mitte kohalikud ja kohe selgub põhjus, miks nad kaasas... Vihjeks veel, et kõvad kossukäpad ja elavad lätlastest lõunas. Eriliseks teeb neid asjaolu, et neil on üks muna... Deeper nimelt. Leedukate, olgu neil tore homne, au ja uhkus.

Aga algusesse. Kurja, kui kõva torm, pole sellist juba jupp aega näinud, auto ka mitte. No kahe peale saime siiski hakkma ja jõudsime Järve Puhkekülla välja. Omavahel öeldes igati vinge koht, kes ei usu, mingu ja vaadaku ise. Hea küll, kohal, kompsud nurka, õlu lahti, ah jaa, leedu keeles suutsin ka ühe sõna ära õppida - Deeper, eesti keeles kõlas kummaliselt ja sarnaselt - Deeper. Ju meil on leedukatega midagi ühist peale Balti keti...

Hommik. Budilnik lõugab nii, et viskaks lõvide ette, aga pole lõvisid ja veel vähem budilnikut. Nuti-kuti telefon jääb terveks. Parema silmaga on pahasti, avaneb, aga ohh jess, mõlemad lambid lahti. Kurat! Selle aja peale on pool Vilnius-laagrit ärganud. Tore, keetsite mulle ka kuuma vett? Juhuu, täitsa olemas ja veel suurel hulgal. Naudin kohvi ja mõtted uitavad juba järvel ja eelsesival päeval.

Selleks ajaks, kui mõtted tagasi jooksevad, on aeg järvele minna. Täna on asjalood paremad, tuisku pole ja meid ootab korralik Yamaha Viking RS kelk, täispaketis. 
Kajakas müttab miskit kaldaservas. Kõik ei ole kuld, mis hiilgab ja kõik, mis läbi jää kumab. Ei, kulla linnuke, tore on, aga see om jääs. Ja takkaotsa kiisk. Vahet pole, igal juhul lohistame kelgu saanile sappa ja sõit võib alata. Kolgata tee, kilomeeter kilomeetri järel, kurat küll, kuhu siis. Lükkan "gepsu" käima, lähim enamvähem punkt on - oi pljaa - kauge küngas kauguses, EU paberite järgi Sahlemi madalik. 

Nii, mõned kilomeetrid veel. Aga ei, madalik jäetakse kõrvale ja... veel edasi. Leedukatel on suht savi, nad usaldavad kelku ja seal olevat juhti. Ise niiväga mitte. Kurja, kala oli all, nahh 20 versta maha sügada. Hea küll, annab jumal saani, annab ka oidu. Ei hakka mõurama ja vaatan, mis edasi. Mees ei eksi, peale paari viieminutilist proovimist ja jälle edasiliikumist käib siku vastu pauk ja otsustame paika jääda. Põhjas ei ole eriti kedagi, sikut veidi ülesse mängitades hakkab kala elama ja vahepeal võib nimetada, et tilgub ketti. Ja kurja, kuskil arusaamatus kohas, ei põhjas ei ülal, jätad sügavuse paika meeter-poolteist põhjast, ei miskit, venitad põhjast üles, ilus ahven. Hea küll, leedukad, help me out. Leedukad ei ole kadedad poisid ja 
surkame Deeperi auku. Kahtlused saavad kinnitust, kala jõlgub kuni kaks meetrit põhjast üleval. Päris põnev, astud samm august eemale ja siis... Piraki ja jälle mõni kopsakam ahven. 

Lõunanaabrid on ka asja käppa saanud, mõnede õpetuste pääle ja üldiselt võib asjaga rahule jääda, seniks kuniks... Deeper, kurja küll, mõni "muna" tuleb ju purki panna ehk maakeeli Deeperist väike videomaterjal ülesse võtta. Tehtud-mõeldud. Las "Hollywood" alata. Kaameramehel on veidi kahju pooleli jätta kobedate ahvenate vinnamist järvejääle ja vahetada too meelepärane tegevus lihtsalt pealtvaataja, rolliga, vahetades õnge kaamera vastu.

Ah, pole hullu, kohe saab uuesti õnge pihku, kui asi purgis. Ega kaua lähegi, mikker mulle, kaamera talle, väike "soundcheck" ja tuld. Omaaegne kogemus ei lase ennast kaua äratada ja võte võib alata. Ja siis on vanajumal lätlane, just parimatel hetkedel keertutatakse räitsakaid silme vahele ja jätame võtte pooleli. Mikris käib ka selline vilin, nagu Aurora katel oleks lekkima hakanud ning viimanegi lumeräitsakas sihib silma ja objetiivi. Õnneks ei jätku taevataadil eriti aega lätlasest jumala soovidele vastu tulla ja meeleheaks pakutu lõppedes lõppeb ka suurem tuul ning räitsakatega pildumine. Lööb klaariks ja me jätkame, seniks kuniks. "Tere, me oleme täna selleks siin, et tutvustada..." Auk tekib jäässe, puuriga paar tõmmet ja Deeper auku. Vaikus... Sekundit viisteist ja siis hakkab altpoolt infot tilkuma. Kõik joonistub kenasti nutitelefoni ekraanile ja oh ülla, all on kala. Siku tuhiseb auku Deeperit riivamata ja hetke pärast joonistub ka siku Deeperi ekraanile. Räägin juurde, mis ja kuidas... Leedu keeles, ei, "vanakas" ununes maha ja tuleb seekord jutt eesti keeles. Saab päris palju erinevaid juhtumisi ja kala võtte purki. Peale juppi aega müdistamist, mis kestab kenasti pealt tunni, lööme kaamera kaane kinni ja laseme kallid vaatajad ka
külmkapi juurde võileivale. Ühesõnaga korjame kokku veel paar toetavat kamraadi ja suundume saanisööklasse. Tuul on pööranud ja seoses sellega on pöördunud ka kala huvi ja isu siku vastu. Tao või rauaga vastu pead, vastus on keskmine sõrm või uim. Õnneks pöörab päike ennast pilve sisse ja jätab selle jauramise, peale päikese kadumist läheb võtt paremaks, kuid ei taastu endisel määral. Rahmeldan ümbruskonnas ringi, saan teeb vähe suuremaid tiire ja ühel hetkel kimab meie juurde tagasi ja kähku, kähku kola kokku ning minek, pool kilomeetrit eemal on paarteist pontsut jääl. Jõuame sinna, Deeper auku ja see röögib, et all on kopsakas parv.

Sikud alla ja esimesed triibud uuest kohast patsutavad sabaga jääd. Jäämegi sinna, kuigi vahel tõmbab ahvunn suu koomale, aga kala all on ja tuleb lihtsalt siku apetiitseks muuta. Kogu karbitäis käib veest läbi, parim valik on siiski kollane-valge, või mitte kollane, vaid pronks-valge. Kala on kord lennus, kord põhjas. Leedukate muna, Deeper, on väga abiks ja laseb allpool toimuvast aimu saada. Tasa ja targu meelitades ja utsitades on nii mõnigi kopsakam sell järvejääd ehtimas. Teadagi aeg lendab, kuigi minu kell seisab, aga sellel ei ole kaladega midagi pistmist. Lööme aga usinasti vett vahtu, kuniks on aeg nii kaugel, et vaja kodupoole minna. Varume veidi aega ja liigume lihtsalt veidi varem, et tagasiteel, mis ei ole teps mitte lühike, paar peatust teha ja veel proovida. Mõnikord ka õnnestub üürikeste peatuste juures
mõni ahven tabada, aga reeglina kaks-kolm per auk. Lõpuks jõuame kaldale, roidunud, aga asjaga rahul, suundume tagasi oma hubasesse peatuspaika ja saame lõpuks aimu kus kurja sai ära käidud ja palju siis kokku kala. Omalegi üllatueseks on saak suht kobe. Jagub nii õhtueineks kui kaasa võtta. Eelkõige õhtueineks, külmunud kontidele kütab sooja kraginaga avatav "limonaad", Kelluke vist, ja kuum tee, ning sinna juurde maitseb imehästi just järvevärske kala.

Päike keerab märkamatult magama, aga meie ööbimispaika täidab mõnus hõng värskest kalast valmistatud roast, millele lisavad vürtsi jutud ja juhtumised tänasest järvepäevast. 

Siinkohal see kena päev lõpeb ja vajub öösse. Mis järvel purki sai ja kuidas Deeper töötab, eks seda näete varsti Facebookis või YouTube'is. Kellel niipalju kannatust ei ole, siis siinkohal on võimalus selle vidinaga - Deeperiga - lähemalt tutvust teha. Kirjutage epood@voblafishing.ee. Piisava huvi korral võib kamba kokku võtta ja leppida kokku koha ja aja, kus Deeperiga lähemalt tutvuda saab. Seniks aga paksu jääd ja kivi kotti!