Leiba on üle? Ei oska miskit peale hakata? Üks võimalusi:
Seenesõber käib, leivad jalas
|14.02.2005 |
Kirglik kärbseseenesõber Sille K. (33) armastab käia, leivad jalas. „Leivad panen jalga siis, kui olen meeldivalt vindine või seene all,“ räägib naine. Sille sõnul käib leiva ümbertöötlemine kingaks kiiresti ja suurema vaevata.
„Auk ülevalt sisse ja sisu välja. Seejärel lased leiva kõvaks ja käidki nagu puukingadega.“
Talvel, kui väljas on vali pakane, laseb Sille leivad mikrolaineahjus soojaks. „Umbes kaks minutit lasen, seejärel villane sokk jalga ja leib otsa.“
Naise sõnul jahtuvad suure külmaga leivast kingad suhteliselt kiiresti. „Aga ma ütlen ausalt, prügiämbrit välja viies pole paremat asja kui üks soe leib jala otsas.“ Sille naabreid häirib noore daami veider harjumus väga. „Minule kui sõja-aja inimesele on see täiesti arusaamatu. Närisin Siberis männiokkaid, selline nälg oli. Ja nüüd tuleb noor naine, auravad leivad jalas. See on ennekuulmatu. Rattale! Rattale tuleks tõmmata selline,“ sajatab August (85) südamest kinni hoides.
Sille Augustist välja ei tee. „Tean, et meie majas on ka selliseid nö trenditeadlikke inimesi. Näiteks üks kunstitudeng arvas, et leib-king on väga punk ja moekas.“
Pikim matk, mille noor daam leibadega teinud, on umbes 2 kilomeetrit. „Kuiva ilmaga kõvad leivad nii kergelt ei lagune. Aga jah, tol päeval jalutasin Nõmme turule ja tagasi. Kõige toredam on see, et pärast ei ole sokkide küljes mingit higihaisu, vaid korralik leivalõhn. Noh, täpselt selline lõhn nagu nõukogude-aegses leivapoes,“ naeratab naine.
Küsimusele, missugune leib kõige paremini kingaks sobib, vastab Sille, et ikka vormileib. „Vormileival on tugev koorik ja kõrged ääred.“
püüan turba leivaga aga mitte kuuliga vaid pinnalt tükiga kuuliga oli ära minemisi rohkem . pinalt suht iga rabamin eo n konks korralikult sees. täna just esimene katsetus sel aastal ja tulemus kaks kilo kanti turba poole tunniga
Leib on väga sööt särjele ja roosärjele. Mugav ka, paned leivatüki taskusse ja ei mingit jama ussidega. Värskest leivast keerutad näppude vahel paraja kuulikese - 3-7 mm ja pistad konksu otsa, oleneb kui suurt kala püüad. Maltsa vahele auku viska leivatükikesi, näed ära millal kala kohal. Palju parem kui ntx sai, mis kiiresti konksu otsast ära laguneb. Kui leib ära kipub kuivama, saab selle pehmeks kui näpud enne kuulikese keerutamist keelega üle lasta. Turba püütakse rullimata leivatükiga, millel koorikut nats küljes. Aga siis on tavaliselt rulliõnge vaja. Ahven leiba ei söö.
poisikesena ainult leivaga püüdsingi...särgede kõrvalt kokku ehk viiskümmend linaskit ja teine samapalju latikaid....kokri ka jumal teab kuipalju ning hiljem olen saanud suure leivakuuliga mitu karpi.....mitte küll suuri....umbes kahekiloseid...kuid leivapunni peale tuli vist ka elu suurim karp mis muidugi plehku pääses......
Olen samuti väga palju aastaid leivakuuliga püüdnud, tõugud ja muu moodne kraam alles palju hiljem tulid. Seda küll, et kala sordib leiba, igasugust ei näri. Kalale minnes pool pätsi kaasa, sellest jätkub leivakuuli veeretamiseks, läbi mälutult peibutussöödaks ja ka endale neelatamiseks. Olen leivakuuliga ahvenat ja haugi saanud. väärt kraam, igatahes!
Tohoh... Haugid ka juba selle veganlushullusega kaasa läinud... Seepärast mul need unnad nii vaiki ongi pidevalt.. Vaja ahvenapätsi asemel leivapäts kolmiku otsa lükata...