Ja oleks see eile veel kõik olnud. Lainete vahel kõukisin punnis landikarbist lante ja naksti takerdusid kinda külge ning läraki vette nina alla vetikate vahele, õõtsudes veel kutsuvalt põhjas helkides. Mõtlesin, no krt, neid ma sinna küll ei jäta, Aimar Rintsi uunikumid nüüd vetikate vahel, parem toon kaldalt polaroidid ja nopin ülesse. Tõin ja lähen vette ja kõik kivid järsku ühte nägu. Mingi pool tundi otsisin ja kõik kivid jäidki ühte nägu. Täielik kaos! Kamraad kõrval veel vaatas, et mis see loll kalagiid seal solberdab. Ja juba jätsingi uunikumidega hüvasti, nutuvõru täiega ümber suu. Ja siis helkisid uuesti, hüppasin õlani kohe sisse krt, külmetasin pärast niiske käega veel terve õhtu, aga hing oli rahul

Polegi ammu nii jälle pillanud. U 4-5 a tagasi pillasin tuulega Kurkse madaliku vooludes terve karbi lahtiselt merepõhja ja võisin siis tormis masendunult lugeda, kuidas vool hooga 10-euroseid alla vett viis. Kel juhtunud, see teab,,, Vihaga läksime teine päev reha kaasas tagasi. Kündsin mööda põhja, kui Tann samal ajal muiates kalu tõmbas. Ainult mereadru sain... Huviga ootan, millal insener Gagarin teeb lõpuks sellise landikarbi, kust nupule vajutades tuleb järgmise valiku lant välja, võtan eelmise otsast ja vahetan tegelased ükshaaval riivamatult, ei mingit kuramuse iga f kord pinda käivat rotisabanuzzi,,,