Esiteks on ju komplektiga kaasas alati õpetus. Tee kõigepealt täpselt õpetuse järgi esimene laar. Võid asendada valge suhkru enamuses või täielikult komplektiparandajaga, aga vähemalt õiges vahekorras(komplektiparandajat läheb suhkrust rohkem natuke). Vastavalt maitsele võid suhkrut ja parandajat rohkem panna, aga ära retseptis ettenähtust vähem küll pane, sest need komplektiõlled on enamuses pigem lahjemapoolsed.
Ühesõnaga keedad vee, lisad konservi ja parandaja, jahutad kiiresti maha ja lisad pärmi(võib eelnevalt leiges vees ta rehüdreerida) ning segad korralikult ära. Kääritusnõu, õhulukk, segamisvidin ja kõik muu võiks olla optimaalselt puhtad, kääritusnõu kaant niisama lahti hoida pole vaja jms meetmed, et minimaalselt metsikut pärmi sinna sisse satuks. Ja siis lased tal toasoojas kenasti käima minna ning paned veidike jahedamasse käima, et asi kontrolli all oleks. Kääritusnõusse oleks mõistlik jätta vähemalt veerand vaba ruumi vahu ja sodi jaoks, muidu see paneb läbi õhuluku atmosfääri ja reostab mulksutaja ära. Kui mulksumine on lõppenud, temperatuur alanenud, areomeetri näit enam paar päeva ei lange, siis võib öelda, et asi on valmis. Kui areomeetrit pole, siis oota pärast mulksumise lõppemist 3-4 päeva. Viimastel päevadel ära kääritusnõud loksuta ja näpi. Pärm settib kenasti põhja ära ja saad selge õlle. Kui kindel värk, et asi on valmis, siis otsid puhta läbipaistva vooliku, paned pudelid või ankru valmis ja imed kenasti voolikuga pärmisodi pealt selge kraami kokku. Lihtsam on omada kahte kääritusnõud või suurt nõud, et villides esimesest teise ümber, segad seal juurde karboniseerimissuhkru (soovitavalt lahusena) ning sealt edasi villid pudelitesse või ankrusse. Aga saab ka väga edukalt nii, et igasse(puhtasse)pudelisse paned lehtri abil kuiva suhkrut, lased õlle peale, korgi kinni, loksutad natuke ja paned seisma. Aga doseerimise mõttes on mõistlik kindla kangusega suhkrulahus või karboniseerimistabletid vms lahendus. Kuiva suhkrut lusikaga doseerida on suht ebatäpne ja pärast on raskem oma vigadest õppida. Niiehknaa sõltub karboniseerimine miljonist asjast ning igas õlles on soovitav süsihappegaasi kogus erinev, nii et alguses pane rusikareegli järgi näiteks 0.5 teelusikat suhkrut 0.5l pudelisse. Pudelid peavad olema puhtad, eriti pesuvahendi jääkidest. Pudelitele lööd korgid peale, hoiad nädala toasoojas ja siis kuhugi jahedamasse veel paariks nädalaks ning siis õigele temperatuurile külmkapis ja degusteerima. Enne serveerimist pudeleid ei loksutata ja viimast sentimeetrit pudelist ei valata, sest elusast õlles settib nagunii natuke pärmi pudeli põhja.
Põhimõtteliselt on juba enne käärima panemist virret maitstes selge, kas tegemist on imala lakega. Humalasus pigem pehmeneb ajaga, nii et virre on alati pigem kärtsum.
Põhimõtteliselt ma ei saa aru, kuidas saab tulla imal lake tehes konservist õlut. Mis konservidega on tegemist, palju lisad suhkrut ja vett? Liigne suhkur ei aja samuti imalaks, kui seda just tohutus koguses ei pane, nii et pärm ennast surnuks kääritaks ja veel suhkrut alles jääks. Siis ei lähe suure tõenäosusega see asi alguses käimagi normaalselt.