Täna õhtul lahkus igavestele püügiretkedele kirglik kalamees. Juhtus see Hiiumaal kui kaks sõpra läksid kahlakatega võrke välja võtma. Kahju kui minnakse nii noorelt. Täpsed asjaolud praegu teadmata. Sõber oli kuskil 100 meetrit eemal ja kui kutsumise peale vastust ei saanud, hakkas taskulambiga veepinda valgustama. Nähes midagi veepinnal, tormas sinna, aga oli juba hilja. Lahkunu oli mulle lähedane inimene.
Täna siis saatsime kalamehe viimsele teekonnale. Urmet, puhka rahus. Siinolijatele teadmiseks, ärge minge kahlakatega pimedal ajal vette kohas, kus te põhja ei tunne. Sai kogu piirkond paadiga läbi tiirutatud ja selgus, et kevadine jääminek on põhjas olevaid kive kaldale lähemale lükanud ja nende taha on jäänud ligi poole meetri sügavused kraavid. Eks ta ühte sellisesse astuski. Oli näoli vees. Diagnoos- lämbuppumine. Täna vestlesin ka temaga koos olnud kalastajaga ja pärisin üksikasju, sest ligi 15-st aastase kogemusega võrkudega kalastaja uppumine on mulle siiski mõistetamatu. Olin ja olen Urmeti onu. Mehed, Ärge Liialt Riskige.