Midagi head sellelt päevalt ma ei oodanud. Lihtsalt läks nii et paati sattusid lisaks minule kaks täiesti algajat. Mõlemad esmakordselt havijahil. Õnneks olid nad kaldalt veidi viskeid treeninud. Kartused ostusid täiesti õigeks ning terve päev kostus kummagist pardast "rebane - lant kivitaga..appi!". Ja loomulikult minu landid...
Päev oli iseenesest tore. Ilm oli mõnus ja kala palju (C&R). Mingiaeg õhtul se juhtus. Mõlemil korraga kinni. Ühel ühelpool ja teisel teiselpool paati "kivitaga kivitaga..". Kerisin rahulikult oma landi välja ja võtsin lähema ridva et kivitagant ära logistada...
Veider oli see et sõber oli mõnda aega ise üritanud logistada. Peale ca 10 minutilist proovimist alles andis ridva minu kätte. Tõmbasin pinge peale et siis nagu lahti vibutada - aga kivi hakkas hoopis teisele poole minema. Pakkusin ritva tagasi et tiri ise oma "kivi" välja---aga ei ta ei tahtnud. Niiet väljatoomisrõõm jäi kõik mulle.
Paar tundi varem aga juhtus see mis üldse mitte juhtuma ei oleks pidanud. Iseenesest loogiline ju et kahvaga pole mõtet kala taga ajada - eriti veel kui oled ära näinud et vobleri tagumine kolmik istub suunurgas ja kõhualused konksud vabalt rippumas. ja tegemist on "palktüüpi" kalaga..üle10kilosega. aga noh see selleks. õnneks sai vähemalt vidoeklipp tehtud viimasest väsitamisminutist (kokku ca 20 min) ja ära minekust.
Lisaks veel niipalju et se oli tema elu 7mes kala ja kaalus 7 kilo. hüüdnimeks sai KivitagaKivitaga ning toimus pöördumatu protsess - veeääres ilma ridvata teda enam ei kohta.