Minu tuulekahooaja avamine.

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest.....
Oli ilus maikuu pühapäeva hommik kui kätte oli jõudnud minu tuulekahooaja avamise päev. Hommik oli kodukandis ilus. Tuult nagu polnudki ja päike siras taevas, tõotamaks tulla kena soe kevadilm. Selle kuupäeva seitsmenda täistunni saabumisest andis mulle märku sõbra Petsi (Margus ja Priit jäid Pühajärvele ) auto vurin värava taga, mille olime eelnevalt õhtul kokku leppinud.
Linnas vahetasime sõidukit, istudes autosse, mis majutas ka juba paati, mootorit ja muud põnevat. Seda tüürib siin foorumis tuntud nime all Relvavend. Seega siis tanklas paagid täis ja suund Pedase nina poole.
Juba veidi Harju-Ristit, piidlesid meie kahe roolivabad silmad teraselt suunda, kus aimasime olema merd. Taevas paistis selle kohal olema suht sombune. Mida maad edasi, seda tihemini vilkus päike pilvekeste vahel, kuni kustus sootuks selle sombuse teki alla.
Veidike metsavaheteede rägastikus ekslemist ja juba ahmiski meie masina radiaator Kurkse väina soolast mereõhku. Taamalt paistsid Pakrite kontuurid ja meri oli sile. Kurjakuulutavalt sile. Ja mida muud ta olla saigi kui maatuul on. Meite poolt vaadatuna sile, loomulikult sile.
Aga ega pikalt polnud mahti seda kaunist vaadet imetleda. Meil kõigl käed sügelesid juba tuuleka sikutamise järele ja varem tüütult tunduv tegevus, 4m pikkuse PVC paadi kokkupanek möödus märkamatult.
Kuna me seda kanti varem ei tundnud ja põhjareljeefiga polnud samuti tutvunud, siis nagu meile abinõuks saadetuna, vuras kaldapealsele üks Pajero, millel paat sabas ja meeste nägudest võis välja lugeda samasuguseid plane, mis meil viimaseid öid eriti rahulikult magada ei lasknud. Muhedad mehed on need kalamehed. Enamasti. Vahetasime ka mie omi emotsioone algava tegevuse kohta ja saime haritud ka vajalike teadmistega, kuidas ja kuhu siit kaldast liikuda, et põhjakivid sõidurõõmule kriipsu peale ei tõmbaks.
Jõudes juba paari meetri sügavusele, läks lahti usin tegevus. Paadile sai peale installeeritud kajalood. Sügavusinfot nähes toimus üksmeelne noogutus ja edasi olid kõik omaette nohisedes ametis spinningute kokkupaneku ja landirakenduste otsa sidumisega.
Kajalood näitas all stabiilselt 3m vett, temperatuuriga +11c. Olime keset Kurkse väina ja sisse lendasid kõigi meie rakendused. Jätkasime liikumist suunaga Pakri vana kiriku varemete suunas.
Äraootavat ärevust meie nägudest oleks ilmselt välja lugenud ka kaldal kiigerdav majakavaht kui ta seal oleks olnud…. Kui äkki kais ridvast läbi selline jõnks, mida polnud veel osanud oodata. Ta-tahhh… järgnes sellele veel kaks litakat. Haarasin ridva veelgi kindlamini kätte.
Piideldes pingsalt ridva otsa, märkasin silmanurgast, et Pets hakkas kuidagi seniolematult virgsamalt nihelema. Ja juba kuulsin hõikeid “otsas”, “raske krt”, “suur vist”…. Peatselt oligi paadi järel näha vee pinnale kerkivat “bumerangi”, mida Pets hoolsalt lähemale sikutas.
Njah, selle “SUUR VIST” tunde annab tuuleka püügil ju see, et enamjaolt need kõhtu/külgepidi landi konksudesse või rakisesse takerduvad ja sedasi külg ees lähemale sikutades sellise suure kala tuned tekitavad. Kohati tuleb neid lausa “välja pumbata” – nagu seda Norras kalastanud kalamehed nimetavad.
Siinkohal ei loobu ma omast seisukohast, et landile lisada lisalips konksuga ei võrdu tragimisega. Lanti ründab ju tuulekas ise vabatahtlikult ja see rakis on vaid tema ülekavaldamiseks. Aga see selleks.
Litakas kais nüüd jällegi ka minu ridvas ja sellele järgnes siduri sirin (olin selle unustanud peale keerata). Nüüd venisid ka minu suu nurgad MonaLiisalikult muhedaks ja oligi juba järgmist hõbediku näha paadile lähenemas.
Liikusime edasi paralleelselt saarega ca paarsada meetrit kaldast ja sügavusega vahelduvalt 2-3m kuni jõudsime eesoleva madalikuni. Seal ots ringi ja tagasi kiriku varemeteni.
Neid jõnkse, litakaid ja pauke ikka järgemisi tuli. Muidugi sai kõik “võtukohad” ka kenasti GPS-si salvestatud ja neile kohtadele lähenedes jälle mõnus värin sisse tuli.
Kordamööda kala välja sikutades, otsast ära minekuid lugedes ja neid litakaid kogedes, ei märganudki, et vahepeal oli ümbritsev pilt muutunud nagu tiheda liiklusega Suessi kanaliks. Paatkonde koos meiega loetlesin sel hetkel 12. Kes kaugemal, kes lähemal. Osad otsustasid lõunaranniku kasuks. Enamus aga selle lääne poolsema külje peale hoidusid. Mõned kes ankurdasid oma alused neile “magusamaitele” kohtadele ja seal merd piitsutasid, enamus aga ringiratast ringiratast trollisid. Viimaste hulka kuulusime ka meie.
Siinkohal menus väike kriitiline poleemika meie paadis, et osad paatkonnad teiste kursiga ei arvesta ja otseliikujale julmalt oma järelohisevatega ette keeravad.
Tuul oli vahepeal veelgi tugevnenud ja suunaga madaliku poolt kiriku poole, lõi ikka vahetevahel laine vastu paadi nina plärts ja plärts, et istumisealune kohati kleepuvalt niiskeks muutus. Tagasi madaliku poole jällegi lausa nautisid seda õõtsumist lainest alla.
Nii me siis traalisime seal kiriku ja madaliku vahet edasi-tagasi. Enamus kordi oli ühel suunal alati ka kala paati tirida. Kontaktidest ja äraminekutest rääkimata. Oli ka pause. Lõuna saabudes lausa ka ühe otsa pikkune. Aga siis jällegi hakkas lõbus edasi.
Vahepeal tuli juba kiusatus proovida, kas teised landed kah töötavad. Kuna meil kolmel olid otsas Kuusamo Professor nn. “kilpkonnakrobeline” ja see nii tõhusalt ja järjepidevalt töötas, siis ristisime selle landi üksmeelselt “Ninja-Kilpkonnaks” ja lasime tal edasi lammutada. Kuni…

…. Edasisest püügipäevast ja sellega kaasnenud edust, äpardustest ja õnnelikust lõpust on lugemist järgmise pildi all, mis ilmub peatselt järgmisena…