Slepis Suur-Pakrilt mandrile

…. Jätkuks eelmise minu pildi all oleva jutule….
Vahepeal tuli juba kiusatus proovida, kas teised landed kah töötavad. Kuna meil kolmel olid otsas Kuusamo Professor nn. “kilpkonnakrobeline” ja see nii tõhusalt ja järjepidevalt töötas, siis ristisime selle landi üksmeelselt “Ninja-Kilpkonnaks” ja lasime tal edasi lammutada. Kuni… paadi mootor iseenesest äkki seiskus. Katsed uuesti käivitada, piirdusid vaid paari törinaga ja edasi enam ei lubanud törtsu kah. Relvakas siis krudis kapoti lahti (eemaldas kopsiku) ja uuris sealt ja pealt aga kõik tundus igati jonksus olema. Vaatasin nõutult pealt ja sisimas oli miskipärast nii kindle tunne, et kohe-kohe läheb see käima ja püük jätkuda võib. Samal ajal kui Relva seal pusis, sooritasime me Petsiga mõned heited veel enne kui tuul meid vastu saart triivib.
Olin tegemas just ühte heidet üle Relvaka pea kui äkki tema äkilise starteritõmbe sooritanud käsi liikus veidi pikemalt kui starterinöör seda oleks pidanud lubama. Edasi põrnitsesime kõik kolmekesi jahmunud pilguga relvaka kätt, mille rusikas pigistas käivitusnööri käepidet mille küljest rippus alla katkenud starterinööri jupike. “Mida F..!?!?!” oli ilmselt meil kõigil meelil hõigata. “See pole ju võimalik!!!” käis mu peast sööstuna läbi mõte, et nii üldse juhtuda võib. Ennem oleks midagi loogilisemat oodanud kui starterinööri purunemist.
Relvakas koukis kotist välja oma universaalse multitöörista, mis sisaldas peale noa ja näpitsate ka veel erinevaid kruvikeerajaid. Proovisime avada starterit, et ehk annab midagi veel teha. Kaks polti kolmest tulid kenasti lahti aga kolmandal oid nukid enne juba veidi maha keeratud ja sellest selle nõrgavõitu tööriistaga jõud enam üle ei käinud (siit nõu: oma alati kaasas ka paadimootorile vaja minevaid elementaarseid tööristu).
Nüüd valdas mind juba 100% lootusetuse tunne sest paadimootorit ei jookse nii käima, nagu võrri ja vänta sellel samuti pole - nagu seda oli vanasti autodel. Seega kindle aerude töö oleks olnud vaid võimalus mandrile tagasi saada.
Proovisime siiski veel üht võimalust. Sõudsime kõige lähemal oleva paadini, milles kaks meest lanti pildusid. Seletusega, et meil mootor saba andis ja koduigatsus piinav on, et kas nad ei ole nõus meid maale aitama? Vastuseks ühmas üks kohaliku riigikeelt valdav mees, et tema ei taha veel maale minna ja ei viitsi. Teine mees oli ilmselt piisava riigikeele praktikaga ja küsis meilt naabritele omases keeles: “U vas jest bensin?” No mida kuradit?! Me räägime, et starter purunes, tema küsib kas meil bensiini on?!
Edasi nad enam meile aega raisata ei soovinud ja tegelesid püügiga edasi. Otsustasime siiski proovida olla mitte saamatud ja aerude abil sõuda kaldale.
Nagu algselt öeldud, oli tulles maatuul ja seega nüüd minnes täpselt otse vastu tuult, mis hinnanguliselt võis olla 7-9m/s, puhangutega kuni 12-14m/s. Õnneks mandrilt saare suunas, mitte avamerele.
Pets haaras siis kohe aerud pihku, istusin ise taha, Relvaka kõrvale ja sõudmine Pedase nina suunas algas.
Kohe aga selgus pentsik tõsiasi, et 4m pikkune paat on piisavalt lai ja aerud nii lühikesed, et üksi selega aerutades oleks pidanud oma “oksad” nii laiali ajama, nagu kehastaks ülbiku pantomiini.
Otsustasime duetti panna. Relva istus Petsi kõrvale ja haaras teise aeru. Nüüd oli kahe mehe jõud taga.
Tean, kui kiirelt liigub 2 hobujõuline paadimootor ja see andis selgelt võrdleva inimkatse sellest kui mannetu on inimjõud hobujõu kõrval  GPS-I järgi liikusime 2 - 2,5km/h, tuulepuhangute ajal 0-0.5km/h.
Asja kummaline osa aga oli see, et kui olime Pakri läänekaldal ja tuul otse peale tuli, siis kalda pool nagu oli lainetus väiksem. Mida edasi mere poole seda suuremaks kerkisid lained.
Kuna vastu tuult lainetes kiikudes aerutamine on suht kurnav, siis vahetasime üksteist järgemööda.
Poole tunni pärast näitas GPS, et jäänud on veel veidi alla 3km!!! Masendav!!!
Lained aina kasvasid ja rühkimine üle nende muutus järjest vaevalisemaks. Ühel hetkel aga tuli nii tugev puhang, et gepsu järgi me vaatamata tugevate aerutõmmetele triivisime üle 20m tagasi saare suunas. Haarasime veelgi jõulisemate liigutustega, kuni tuli järgmine selline puhang ja me jälle mitukümmend meetrit tagasi saarele lähemale triivisime.
Nüüd tundus see püüdlus mõtetuna. Ega looduse vastu ei saa ja inime pole robot. Arvestades GPSi pakutud marsuudi läbimise aega (ca 2,5h) siis loobusime sellest pingutusest ja lasime end tuulel triivida saare suunas tagasi.
Ise samalajal helistades tuttavatele kamraadidele, et äkki nad teavad kedagi, kes kah praegu seal saare ümbruses tuuritavad, et võtaks ehk keegi meid sleppi ja suurele male toimetaks. Lasin meie murest foorumisse samuti kribada.
Relvakas aga otsustas teise kõige lähima paadi suunas kätega vehkides märku anda, et me abi vajame ( ma ise samalajal mõlgutasin mõtteid, et kui ma näeks sellist ülestõstetud mootoriga paati, millel mehed jõuetult vastu tugevat tuult kalda suurele maale püüavad pääseda, siis ise ilmselt oleks küll oma püügi korraks pooleli jätnud ja läinud asja uurima, et ega nada abi ei vaja. Paraku aga olid ilmselt kõik nii usinalt oma tähelepanu ridvale pühendanud ,et meie abitu seisund märkamatuks jäi).
Aga oh imet. Ühel hetkel mätkasime üht alust meie poole suunda muutmas. Paat mis meile lähenes oli väike katamaraan-tüüpi põhjaga, kahte meest kandev alus. Uskumatu, milliseid hüppeid see tegi seal, juba pea meetrini küündivate lainete peal.
Meieni jõudes jäid nad äraootava pilguga takseerima, et miks me neid viipasime. Seletasime siis neile oma hädaolukorda ja uurisime võimaluse kohta, meid male pukseerida.
Ja nüüd lõi süda särama. Loomulikult olid mehed nõus seda tegema. Ja seda kõike vaatamata sellele, et nad ise kavatsesid edasi püüda ja, et nende väike alus kas ikka kannatab sellise lainega veel suurt paati kolme mehega järgi vedada.
Sõitsid siis tiiru umber meie ja viskasid meile oma ankruotsa. Mina, kes ma ees istusin, sidusin selle paadi ninas oleva aasa küluge ja sõit kindla maa poole läks lahti.
Laine kõrgus aina kasvas ja kasvas. Paat ratsutas üle lainete, kukkudes selle harjalt alla aina plärts ja plärts, aegajalt sõites uude lainesse otse sisse, mis meid aina rohkem märjaks kastis (niisama sõites ehk veidi vähem pritsiks aga kuna puksiirköis paadi nina maha surus, siis seda enam rammisime lainesse sisse). Aga see meid eriti ei morjendanud, olime rõõmsad selle üle, et on abivalmeid inimesi, kes teist kalameest aidata tahavad.
Veidi küll vaevalises tempos aga siiski, liikusime tasapisi maale lähemale. Pigem piidlesime väikese kartusega vedajate suunas, et nende tükkmaad väiksem paat ratsutas üle meetri küündivate lainete selliste laksudega, et kohati tundus, et nad seal ees ise võivad üle käia või puksiirköis nende madala ahtri vee alla tirib (õnneks olid nad otsa kinnitanud mitte raha sanga kluge vaid keskele aerutulli kluge). Märjaks said nemadki.
Kallas aga lähenes vaevaliselt ja tundus, et sõit sinnani kestab vist pea tund. Lained ründasid meie paati aina suurema tugevusega, kastes meid aina veel ja veel. Tuule käes oli seda veidi ebameeldiv kogeda aga ikka see meid ei morjendanud.
Kui olime saanud juba kalda varju, arvasin, et nad seal meid lahti seovad ja kaldani ise aerutame aga nemad tõstsid hoopis mootori jala kõrgemale ja päris kalda ligi tõid. Siis sidusime otsa lahti ja ajasime törtsu juttu. Oma tänulikust avaldades, uurisime, et kuidas nende heatahtlikust võiks korvata (kulutatud väärtuslik püügiaeg ja kütus) vastas tüüri peos hoidev mees kuldsed sõnad: “Kes teab, äkki olen ka mina kunagi merel hädas ja…” Need sõnad tekitasid veelgi soojema tunde ja panid toonitama mu mõttelõnga eelmises jutus pillutud repliigi vastu – “Enamasti”.
Siinkohal suured tänusõnad veelkord Pädase hotelli peremehele ja temaga koos paadis olnud kaaslasele!
Kuna maa varjust hoolimata oli ka seal tuuleke üsna tugev ja meid kohe merele kandma hakkas, soovisime meestele kõikse paremat ja sõudsime kaldale.
Mereveest tilkudes, tirisime paadi kaldale, pakkisime asjad autosse ja suuna kodu poole võtsime.

Vot sedasi siis…