Keila jõel on veel jätkuvalt korraliku ahvenat.

Sel päeval oli plaan minna Karjaküla alla särge otsima, aga läks nii nagu tavaliselt:) Peale poolt tundi ettesöödetud kohal talitonkasid tuimalt passides tukstas nooguti vaevaliselt paar korda. Lootusrikas haakimine ja tugevad võnked all tekitasid mõnusa lootuse, et lõpuks on see särjeparv leitud. Ettevaatlikult meelitasin kala auku, aga sealt vaatas vastu hoopis ligi poole kilone ahvenapäts, mitte punasilm. Kerge rapsak ja liigne kiirustamine minu poolt, lips eraldus pealiinist, triibuline külg veel korra välgatas ning läinud ta oligi. Ohkasin kurvalt, et see juhuslik ahvengi jalga lasi, mõtlesin et lähen üldse koju, aga midagi nagu hoidis mind selle koha peal kinni ja otsustasin veel korra proovida. Olin kindel, et naguinii seal ahvenat rohkem pole, aga võtsin millegipärast kõige suurema ornshi kuusnurkse koonusega pärliga mõssi, söötsin korraliku kärbsetõugu puntraga ja saatsin püügile. Paar tasast liigutust, ning käis tuttav põps läbi nooguti, mida isegi sõrmed tundsid ja pätsike oli otsas. Natuke venitamist 0.10 tamiiliga ja peagi tuli käega jääle aidata 380g kena kollaka kõhualusega kena turritav triibu. Pea kohe tuli teinegi samasugune. Kolmanda kalaga läks asi juba kurjaks. Õnneks polnud rulli lukku keeranud ja tamiili veeti isukalt näpuvahelt paar meetrit väljagi. Venitasime tinisevat tamiili vast oma viis minutit siia-sinna, aga vaikselt sain ta jää alla. Siis visati ennast augualla risti, tehti peaga väike rapsak ja nii läks arvata kilo ringis päts omaa teed. Ega midagi jälle oma lollus ja kärsitus. Olin kindel, et koos selle härraga läks ka kogu parv oma teed, aga ei midagi. Paari tunniga tuli seitseteist kena ahvenat jääle, minul suurim 390g. Sõbrad, kes koos minuga väikesel alal istusid said ka kolm 600+ kala ja kumbki kümmekond ilusat 200-500 triibut, kusjuures ühel neist läks ka selline kilo+ vennike jääaugust minema. Oli ulmeline päev ja selliseid Keila jõel aastas üks-kaks ikka ette tuleb õnneks veel:)