Jõeforell 2,37 kilo; L=58 cm, l=53 cm

Hommikul vara-vara ühele jõele läksin. Pettumus ruudus - vesi kõrge, vool kiire nii et viib jalad alt ja vesi jummalast tume. No ei ole minul sellistesse tingimustesse usku. Vast kildi või nii ikka kohustuslikus korras läbi töötasin, ei tonksugi. Plaan B vaja käiku lasta. Auto juurde tagasi ja suund järgmisele jõele. Olin juba peaaegu kohal, kui ümber mõtlesin ja hoopis kolmanda variandi kasuks otsustasin...

Vesi ilus puhas, kõrgemapoolne aga ei midagi hullu. Päike, raibe, ainult hakkas segama. Kasutasin kordamööda neoonvalget ja musta nr 2 Meppsi (mõlemad veidi tuunitud, kuidas siis muidu), olenevalt pilvede olemasolust või puudumisest. Tükk aega ei midagi. Siis, täiesti lambist ühe risu alt üks päkapikk otsa kargas, ja nii äkki, et lausa ehmatasin. Selle ehmatuse arvele kirjutan selle, et paar viset hiljem üks u kilone poiss korraks ennast konksu otsa sättis, aga ma ei oskand sellest kingitusest lugu pidada ja nii ta ära läks.

Jälle jupp aega vaikust. Enam ma lante ei vahetanud. Pohh sellest päikesest, palav oli ja kergelt hakkas asi siibriks kätte kiskuma. Ühe roika varjus see juhtus. Ei mingit lööki, vaikselt ja sujuvalt läks kerimine raskeks, seejärel kerge nõksatus vaid. Ja siis tuli ta korraks pinda. Kurat, suur teine! Hüppasin vette, vajuv seal oli, aga mitte just fataalselt. Tüüp väga ei rapsinud. Tõmbed olid aeglased aga jõulised. Sukeldus põhja näiteks, pidin ta üsna toore jõuga uuesti liikuma sundima. Korra proovis ta ka roigastesse ujuda, aga libises mööda ja sain ta sealt kaugemale. Lasin ta endast allavoolu, hoidsin teda üsna lühikese "lõa" otsas ja lasin keerutada. Meenutasin Makrelli tarkusetera (tänks, Makrell!) ja hakkasin mudases põhjas trampima nii et vesi mu ees totaalselt sogaseks läks. Ka peale seda alles kolmandal katsel sain kalale näpud kukla taha ja kala veest välja.

Toimus see paar minutit enne kella 2 päeval, päike ikka suht räigelt siras taevas. PS. Telefonipilt pole just suurem asi nagu tavaliselt...